Inimese kapike ajaloo ilu varjuteatris

„Kuldses kroonis“ harutab Viivi Luik lahti ja sõlmib kokku iseenesest lähtuvaid elulõngu ning maalib sõnadega portreid kunagistest kaaskondsetest.

ARNO OJA

Viivi Luik, Kuldne kroon. Toimetanud Hedi Rosma. Kujundanud Andres Tali. EKSA, 2023. 296 lk.

Võllanaljana saab öelda, et rohketele avaldatud teostele vaatamata Viivi Luik ikka ei ole kirjanik. Tema on Sõnakunstnik, suure tähega alguses. Žanrile (riimluuletus, vabavärss, proosa, esseed) olulist tähelepanu pööramata oskab ta oma kirjasõnaga ühtlasi maalida, kontuure joonistada ning parimail hetkil sõnadest kaikuvat helinat kuulama panna. Tema tekstidele (ka esseedele või unenäolistele mälestustele vaadeldavas raamatus) on omased visuaalne kujund, välja peetud paus ja poeetiline rütm. Kokkuvõttes sünnib kõigest sellest ilus kirjandus. Belletristika, mille võib tervikuna liigitada maagilise (õigemini müstilise) realismi valdkonda.

Väide, et hea kirjanik oskab oma teostele tekstiga tihedalt seotud sügava­mõttelisi pealkirju panna, on aabitsatõde. Viivi Luige kord pandud pealkirjad on aga autorile nii südamelähedased, et mitmed neist kanduvad märksõnadena edasi mõnegi uue raamatu teksti, pakkudes lugejale lisaks uutele seostele veel äratundmisrõõmu. Pattu tunnistades pean ma siinkohal nentima, et sellesama kirjatüki pealkiri on kokku seatud Luige avaldatud teoste kaanetiitlitest. Loodetavasti ütleb selline seostus üht-teist ka „Kuldse krooni“ kohta ning võimaldab lähemalt piiluda autori enda inimese kapikesse, üsna seal südamesisese salamaja piiril. Viimasesse ei lasta ühtki võõrast, ka kapike pole kõigile avatud. Sestap annabki autor „Kuldse krooni“ lugejale kaasa raamatu võtme. „Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad,“ kostub võtme kriginal lukuaugust.

Selles raamatus harutab autor lahti ning sõlmib kokku iseenesest lähtuvaid elulõngu, mis enamasti kuuluvad XX sajandi teise poole mustrisse, aastakümneti viledatest viiekümnendatest ülbete üheksakümnendateni. Mõni lõng viib ka unenäkku või toob uude aasta­tuhandesse. Kuid praeguse mälestus- ja elulookirjanduse buumi ajal peab eraldi rõhutama, et „Kuldne kroon“ ei kuulu kummasegi liiki. Samuti ei vasta tõele, et siin Luik „räägib surnutega“, nagu oma pikas arvustuses väidab Eve Pormeister (Looming 2023, nr 11, lk 1571). Tõsi, Surm on raamatu 22 loo seas paiguti kohal, ent autor edastab tagasivaatelisi seiku, omaenda maagilist kogemust kohtumistest siitilmast lahkunud lähedastega. Teispoolsusse ta ei lasku ega püüa ka selgeltnägija kombel surnutega juttu vesta.

Sõnakunstnik Viivi Luik pälvis 9. veebruaril raamatu „Kuldne kroon“ eest ühe
Eesti Kultuurkapitali 2023. aasta peapreemiatest.

  Raigo Pajula / Eesti Kultuurkapital

Kogumik sisaldab 20 mälust sõnadesse pandud portreemaali kunagistest kaaskondsetest ning kaks novelletiks kirjutatud lisapala: raamatut sisse juhatava „Kuningas ja luuletaja“ ning irooniamaigulise „Professor ja preili“ raamatu keskel. Viimase lõpus näitab vana professor, kuidas millalgi DDRi aegadel kutsus Walter Ulbricht saksa töörahvast üles Goethe „Faustile“ kolmandat osa kirjutama. Kas tänases Ukrainas püüab Putin inimeste elu hinnaga Lev Tolstoi suurteosele „Sõda ja rahu“ enesekohast lisa luua?

Igatahes Viivi Luigel saab kõik alguse raamatute lugemisest ja päris teose algul tunnistab ta, et „raamatud tegid minust inimese“ (lk 9). Aastakümneiks jäid teda saatma onu Gottfried Romain Rollandi romaanist „Jean-Christophe“ (uustrükk eesti keeles 1958) ning nägus Tadzio Thomas Manni novellist „Veneetsia surm“ – Tadzio sobib hästi illustreerima kuju ja peegelpildi vahekorda. Möödaminnes mainigem, et ise jõudis Luik Veneetsiasse alles millalgi 1990ndail Eesti Vabariigi suursaadiku (Jaak Jõerüüt) prouana. Siis ta mitte ei uidanud või jalutanud sealseil kanalipealseil, vaid flaneeris (lk 193). Nagu aadlikule kohane! Ometi ei leia me tema kirjasõnast muidu mingit prouatamist. Iseenda ja raamatute suhte kohta aga pihtis kirjanik hiljem (2010) oma toimetajale Hedi Rosmale: „Ma olen raamat.“

Ent sama tähtis kui raamat ise on koht, kus teda loetakse. Nii ärkavad „Kuldses kroonis“ taas elule kunagine Kitsipilli talu ja kurbuse lõhna eritav Tumari küün Viljandimaal Tänassilma jõe ääres. Ärkavad ka seitsmes rahukevad (1952), mil autor oli viieaastane, ja tema esikromaanist (1985) pärit maastikud ja inimesed. Seal avaneb emakordselt inimese kapike ja etendub varjuteater lavalt lahkunud peategelastega. Ema Hildat iseloomustab Viivi kui raamatuinimest ja „kanget kirjameest“, kes nooruses olevat osanud surnudki naerma ajada. Täna seostab tütar ema vana Liivimaaga ja annab muu hulgas teada, et tuntud Eesti akvarellist Aleksander Pilar oli Liivimaa viimase maamarssali Adolf von Pilchau üks järeltulijaid (lk 240). Ema vend Hans Kitsing oskas peast luulet lugeda ning on rahukevade-romaani raamatukoguhoidja Ilvese prototüüp. Kuid tedagi painasid sõjajärgsed hirmud ja viiekümnendate viledaks kulunud inimsuhted. Aeg-ajalt saadab Viivi oma onu lohutama Rootsi-Eesti kirjaniku Peeter Puide, kellega koos on hea taas tunda, kuis „sõrmeküünte all sünnimaa muld“ (Hando Runnel).

Viivi Luige isa Johannes oli klaasivabrikant Lorupi sugulane ja nimekaim, muidu aga nõutud masina- ja elektrimees. Nii nõutud, et sai Saksa ajal tööd Magdeburgi sõjatehases, kust hiljem jalga lasi. Metsa. Selles raamatus võtavad isa ja tütar ette ühe ühise metsaskäigu. Isa teab, et kusagil seal on Vanakuradi pesa ja kuradi nimi sedapuhku NKVD. Ometi otsib kumbki oma: vana mees kuulsate Magdeburgi poolkerade kadunud poolt, noor tüdruk aga lõhnakannikeste pelgupaika. Hea lõhna-ja värvitaju jäi teda saatma täiseaski!

Kuldsed kuuekümnendad. See on sovetiaegne väljend, millega märgistati Hruštovi „sula“ ja mõningat ajutist loomevabadust, kuid takkajärele mõeldes tuleb nõustuda Andres Ehini ja Viivi Luigega, kes üheskoos kinnitavad: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.“ Sealt ka siin vaadeldava raamatu pealkiri. Põlatud poeet oli muidugi Siberi vangilaagrist Tartusse saabunud salapärane päikesepillaja Artur Alliksaar, kes suri 1966. aastal, nägemata ihusilmaga ühtki oma raamatut. Peale tema kirgastas 1960ndate vaimu Tartus mõneti müstiline luuletaja, usumees ja lillede tundja Uku Masing, kes tegi Luige tuttavaks Golemi toaga Prahas. Kuulsuste kõrval olid alati nende naised Linda Alliksaar ja Eha Masing, kes leiavad ses raamatus samuti väärilist tähele­panu. KGB huviorbiiti jäid toona nii nemad kui ka nendega suhtlejad!

Kuid meie sugupõlvele (sünniaastaga 1945–1952), viimastele „Stalini lastele“, on 1960. ja 1970. aastad ühtlasi kauge noorusaeg ja noorus, teadagi, on alati kuldne! „Põliskevad“, kui taas üht Luige pealkirja laenata. Seda kogesid kas või Juhan Viiding ja Mati Unt, keda Luik nimetab mänguseltsilisteks. Resümeerides samaaegu, et mänguseltsiline on midagi enamat kui sõber või sugulane ja neid tuleb ette harva (lk 50). Neisse aastaisse langeb maagiline kokkupuude ajaloo ilu trompetipuhuja Marju Lepajõega, Ene Mihkelsoni musta huumoriga, kunstnik Mare Vindi valgete linnadega. Lähikaaslaseks saab eesti avangardkunsti isa Andres Tolts, keda Luik nimetab kord alkeemikuks, kord sakraalseks kunstnikuks. Oma Saksa kirjastaja Hans Georg Heepe juures saab ta hiljem (1991) teada, et „Seitsmenda rahukevade“ saksa tõlke kaant ehib just Toltsi maal „Põhjamaa lagendik“ (lk 291). Kuid sellest, et Andres Tolts oli ka „Inimese kapikese“ (1998) illustreeriv kaasautor, siin targu juttu ei tule. Nagu ka kassetist „Noored autorid 1964“ (ilmus 1965), kus debüteeris luuletaja Viivi Luik koos Ly Seppeli, Hando Runneli ja Jaan Kaplinskiga. Nende kõigi kaudne mentor oli Vana Jaan ehk Jaan Kross.

Taustale jääb verine Lorupi kristall maalikunstnik Olev Subbi poisipeos ja tapetud Lalsi koolijuhataja poeg Endel Vaher, keda me nüüd teame padre Vello Salo nime all. Ees ootab audients Lennart Merega, kes oskab teha sama nalja kaks korda. Enne seda osalevad Viivi Luik ja Jaan Kaplinski kui sovetiaja saadikud dialoogfilmis „Aken aja liikumisse“ (1991). Hiljem Kaplinskiga koos Roomas olles teeb Luik järelduse, et Inimese ja Jehoova käed Sixtuse kabeli laemaalil sümboliseerivad just saadiku puutumatust (lk 253).

Seda õigustusena võttes saadan ma end veel kord möödanikku, A. H. Tammsaare juurde. Autor peab Tammsaaret oma eluaegseks sõbraks, kusjuures ka Tammsaare on raamat nagu Luik isegi (lk 273). Peale selle peidab nende mõlema inimese kapikeses end Jumal, kes ei lähe vastuollu ei tõe, ei õigusega. Selle raamatu Tammsaare-tõlgendus tõestab taas veenvalt, et sovetiaegne jutt jumalavaenulikust Tammsaarest on jama! Nüüd, kui „Kuldne kroon“ oli tänavuse A. H. Tammsaare nimelise kirjandusauhinna nominent, käis trükisõnast läbi määratlus, mille kohaselt on Viivi Tammsaare väike õde …

Siinse kirjatüki lõpetuseks aga kolm märkust.

Esiteks. Kirjanik Eduard Hubelit, kellest Luik kirjutab lk 83, pole kunagi olemas olnud! Oli kodanik Hubel, kirjani­kuna Mait Metsanurk.

Teiseks. Kuni paberraamat veel elab, elab me kirjakultuur ka! Eesti-, mitte muukeelsena.

Kolmandaks. Kirjanike paari Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt kooselu sai alguse 1974. aastal. Ilusaid kuldpulmi teile!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht