Karamzinistid ja arhaistid – teaduslik vaade olevikust

Ljubov Kisseljova heidab valgust XIX sajandi vaidlustele Venemaa lähendamise üle läänele ning aitab seeläbi mõista ka tänapäeval toimuvat.

EKATERINA VELMEZOVA

Kui tänapäeval võidakse arvata, et mahukate raamatute aeg on läbi, siis tuntud slavisti, Tartu ülikooli emeriitprofessori Ljubov Kisseljova 2023. aastal ilmunud „Karamzinistid ja arhaistid“ veenab vastupidises: selles suurepärases raamatus on ligi üheksasada lehekülge, sh bibliograafia ja register.

Niisugust raamatut on muidugi võimatu kirjutada lühikese ajaga – autor täpsustabki eessõnas, et rohkem on tegu artiklikogumikuga, mille tekstid on „kirjutatud eri aegadel, eri asjaoludel ja põhjustel“ (lk 9). Käsitletava perioodi, XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi esimese poole vene kirjanduse ja kultuuri uurimisega on Ljubov Kisseljova (Juri Lotmani üks tuntumaid õpilasi, kes juhtis aastaid Tartu ülikooli legendaarset vene kirjanduse osakonda) tegelenud mitukümmend aastat, tudengipõlvest saadik. Ses mõttes moodustab raamatu teaduslik kontseptsioon ka Kisseljova enda „uurimistee“ ajaloo (lk 16). Tõepoolest, vanim raamatusse lisatud artiklitest on kirjutatud 1982. aastal, uusimad aga pärinevad 2022. aastast. Sellegipoolest moodustavad need tekstid – ja siinkohal ei saa raamatu autoriga mitte nõustuda – samade kaante vahele liidetuna „sisemise terviku“ (lk 9). Autor selgitab: „Raamatu pealkirjas märgitud üldteema – „Karamzinistid ja arhaistid“ – avab tema [teose] põhiidee: näidata, kuidas poole sajandi kestel kujunesid kahe kirjanduskoolkonna saatused, mis esmapilgul nii erinevad, kuid paljude puutepunktidega“ (lk 9-10).

Kisseljova mõtestab ümber Venemaa ajaloo olulise perioodi ning annab ka lisavõtme tänapäeval toimuva mõistmiseks, sh aruteludes Venemaa koha üle ajaloos ja maailmas tervikuna. XIX sajandi esimesel poolel puhkesid samal teemal vaidlused nn karamzinistide ja arhaistide vahel. Karamzinistid olid ajaloolase, publitsisti ja kirjaniku Nikolai Karamzini (1778–1826) toetajad, kes tegid palju Venemaa lähendamiseks läänele. Arhaistid seevastu koondusid sõjaväe- ja riigijuhi ning kirjaniku Aleksandr Šiškovi (1754–1841) ümber. Vaieldi eelkõige selle üle, milline peaks olema kirjanduslik vene keel, kuid laiemas plaanis puudutati paljusid Venemaa kultuuri ja ajaloo probleeme. Vaadeldav raamat näitab, et nende vaidluste taandamine lihtsaks binaarseks vastanduseks tähendaks kahe sajandi eest Venemaal toimunu liigset lihtsustamist.

Raamat jaguneb viieks suureks alaosaks: „Žukovski ja tema saatjaskond“ (lk 19–263), „Vene „arhaismi“ keerulised arenguteed“ (lk 265–436), „Vene idee kujunemine – rahvustragöödia loomise katsed. Karamzinistid kui ideoloogid“ (lk 437–580), „Teater kirjanduse ja ideoloogia vahel“ (lk 581–704) ja „Pedagoogika kui ideoloogia“ (lk 705–803). Seda jaotust võib pidada mõnevõrra tinglikuks, kuna alaosade pealkirjades sõnastatud teemasid puudutatakse ka raamatu teistes osades.

Juba raamatu esimeses osas räägitakse teoses ilmevaist paradoksidest (sõna heas tähenduses), autor avaldab valmisolekut seada kahtluse alla mõned tänapäeva klišeed ja stereotüübid, nagu seda on valitsev arvamus karamzinistide ja arhaistide vastandumise jäikuse ja muutumatuse kohta. Näiteks on raamatu esimene osa pühendatud kuulsale vene luuletajale Vassili Žukovskile – Kisseljova rõhutab, et kuigi Žukovski ei lakanud rääkimast Karamzini tähtsusest oma elus, ei taandu tema looming sugugi karamzinismile (lk 10). Raamatu see alaosa koosneb 18 esseest (neist kolm kirjutatud koos Tatjana Stepaništševaga), mis on avaldatud peamiselt viimase 20 aasta jooksul ning mida seovad mitu teemat: Žukovski vaimse eluloo peamised motiivid ja tema pärandi ümbermõtestamine tänapäeval, Žukovski ja „Karamzini traditsioon“, Žukovski ideoloogiline seotus oma ajastu eredate tegelastega (kelle seas paistab eriti silma Aleksandr Puškin), Žukovski teda ümbritsevas kontekstis – nii lähedaste ringis (erilist tähelepanu pööratakse poeedi armastusele oma õetütre Maria Protassova-Moieri vastu) kui ka kaugemate isikutega (suhted tsaariperekonna liikmetega).

Raamatu teine alaosa „Vene „arhaismi“ keerulised arenguteed“ koosneb 11 artiklist, mis on kirjutatud peamiselt 1990. aastatel ja ka viimasel kümnendil. Need tekstid veenavad lugejat võimatuses taandada kogu „arhaistliku“ liikumise mitmekesisus – nagu mõnikord arvatakse – Aleksandr Šiškovile ja tema pseudolingvistilist laadi fantaasiatele. Pealegi, nagu näitab Kisseljova, oli tulevastel vastandlikes liikumistes osalejatel enne vastasseisu algust üsna palju ühist: nii ühed kui ka teised reisisid mööda Euroopat, tõlkisid Euroopa keeltest ja isegi järgisid oma igapäevaelu korraldamisel enam-vähem samu põhimõtteid. Seejuures suutsid arhaistid karamziniste mõjutada neile karmi diskursiivset retoorikat peale surudes. Muidugi puudutab raamatu see osa ka keelepoleemikat ning vene kultuuriloos tuntud tegelasi nagu Ivan Krõlov, Aleksandr Šahhovskoi ja Mihhail Zagoskin.

Arhaistide juurest liigutakse karam­zinistide juurde raamatu kolmandas osas „Vene idee kujunemine – rahvus­tragöödia loomise katsed. Karamzinistid kui ideoloogid“. See, nagu ka kaks järgnevat osa, sisaldab peamiselt juba käesoleval sajandil kirjutatud tekste. Seitsme essee üks keskne teema on vene teater: autor käsitleb „rahvusliku esindatuse“ küsimust XIX sajandi alguse vene teatris, rahvuskangelase probleemi tolleaegses vene kultuuris tervikuna (sh vene Jeanne d’Arciks nimetatud Kuzma Mininit), nn Sussanini süžeed kui toonase rahvusliku mütoloogia üht komponenti ning Žukovski ja Šahhovskoi tragöödiaid vastavas kontekstis. Selles osas räägitakse ka Venemaa hümni päritolust, mille loomise ideoloogias peegeldusid – nii paradoksaalne kui see tänapäeval ka ei tundu – karamzinistide vaated.

Teatriteema võimaldab sujuvalt liikuda raamatu järgmise osa „Teater kirjanduse ja ideoloogia vahel“ juurde. Sellesse koondatud seitsmes artiklis (millest üks on kirjutatud koostöös Karina Novaševskajaga) analüüsitakse eelkõige „sõna-muusikat-ideoloogiat“ Mihhail Glinka kuulsas ooperis „Elu tsaari eest“, Nestor Kukolniku ja Karl Georg Roseni tragöödiaid 1830. aastate „lavakeele ja draamakeele imperiaalse ideoloogilise konstruktsiooni“ vaatenurgast, Faddei Bulgarini almanahhi „Vene Thaleia“ ajastu teatrikriitika kontekstis, samuti Walter Scotti romaani „Ivanhoe“ „arhailist“ dramaatilist ümbertöötlust. Siin kõlab ka Puškini-temaatika – muu hulgas puudutatakse Šahhovskoi näidendeid, mis Puškinile muljet avaldasid ja millele ta enda „Padaemand“ hiljem ka ainest andis. Selle osa üks liine on Euroopa teatri saavutuste omaksvõtt vene rahvuslikus teatris (vt lk 628).

Raamatu viimases osas pealkirjaga „Pedagoogika kui ideoloogia“ käsitletakse niisuguseid (osaliselt juba varem puudutatud) teemasid nagu XVIII sajandi Venemaa pedagoogilised strateegiad, nn tsaari-pedagoogika (suurvürstinna Aleksandra Fjodorovna ja suurvürst Nikolai Pavlovitši õpetamine, esimese vene keele õpetaja oli koguni Žukovski ise); tsaaririigi hümni „Боже, Царя храни“ („Jumal, Keisrit kaitse Sa“) saatust revolutsioonieelses koolis ning Peeter I ja tema ajastu tõlgendamist koolides eri perioodidel.

Ljubov Kisseljova raamat on uurimispraktika täpsuse ja korralikkuse eeskujulik näide. Teos ei paku huvi mitte ainult vene kultuuri üliõpilastele, vaid kahtlemata ka palju laiemale lugejaskonnale. See on eriti ilmne praegu, mil naastakse samade arutelude juurde, mis kunagi erutasid karamziniste ja arhaiste – ideoloogilisi vastaseid, kellel oli ometi nii palju ühist ja kelle vaidlused ületasid kaugelt filoloogia piirid.

Tartu ülikooli emeriitprofessor Ljubov Kisseljova pälvis 14. märtsil Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Kisseljovat tunnustati venekeelse kirjanduse kategoorias artiklikogumiku „Карамзинисты и архаисты“ ehk „Karamzinistid ja arhaistid“ eest. Sama kategooria teine auhind läks Andrei Ivanovile.

 Kris Moor / Eesti Kirjanike Liit