Kirjasõna odüsseia unustuse merel

Irene Vallejo esseistlik uurimus „Lõpmatus papüürusroos“ on tänuväärt teejuht kirjasõna hämarusse kaduvate lätete juurde.

JOONAS HELLERMA

Üks viimase aja kõige loetumaid ja tõlgitumaid hispaaniakeelseid raamatuid on ajaloolase ja klassikalise filoloogi Irene Vallejo „Lõpmatus papüürusroos. Raamatute leiutamine antiikmaa­ilmas“, mis jõudis eelmisel aastal Ehte Puhangu tõlkes ka eesti keelde. Vallejo teose rahvusvaheline edulugu on olnud ootamatu, sest antiikkultuurist ja kirjandusest üldsus enamasti innukalt ei arutle. Raamatu eestikeelset väljaannet on jõudnud tunnustada Karl Martin Sinijärv oma raamatusoovituses¹, samuti on teost esile toodud paaris raamatublogis, aga ulatuslikumat vastukaja pole Vallejo Eestis siiani pälvinud.

Raamat pakub lugejale suursuguse ja hariva, aga ühteaegu ka intiimse ja südamliku sissevaate kirjakultuuri tekkimisse antiikmaailmas. Nagu ka Sinijärv tõdeb, on teose žanri esmapilgul keerukas määratleda, kuna autor põimib erinevaid kirjutamislaade fiktsioonist pihtimusteni. Autori suurest kujutlusjõust annab märku fantaasiaga põimitud algus, milles heiastuvad hobustel salgad, kes võisid otsida tekste, mida koguti Aleksandria raamatukogu jaoks. Peamiselt jutustab aga autor antiigi kirjanduslugu, uurides kirjakultuuri algust, tähestike, tekstide, autorite ja raamatukogude tekkimist. Sellele lisanduvad autori isiklikud, kohati pihtimuseni ulatuvad tunnistused, kuidas raamatutel ja kirjasõnal on elumuutev, vahel isegi elupäästev võluvägi. Irene Vallejo eruditsioon, antiik- ja nüüdiskirjanduse tundmine on laia haardega ja nauditav ega muutu kordagi dotseerivaks või moraliseerivaks. Vastupidi, igal sammul püüab autor tõmmata paralleele tänapäevaga, leida niidistikke ja aegruumilisi seoseid, mis elustaks ja aktualiseeriks antiiktekste ja nende autoreid praegusele lugejale.

Vallejo meenutab raamatus, et püüdleb millegi sarnase poole, mida on kogenud oma õpetajate puhul: „[O]ma õpilasi on vaja armastada, et suuta astuda alasti nende ette, keda armastad; et julgeda pakkuda teismeliste kambale oma ehtsat entusiasmi, oma tõelisi mõtteid, värsse, mis sind liigutavad, teadmisega, et nad võivad sinu üle naerda või vastata kivinäo ja uhke ükskõiksusega“ (lk 174-175). Tõepoolest, Vallejol on õnnestunud avada antiikmaailm südamest lähtuva entusiasmiga, jagades lugejaga nii oma teadmisi kui ka hämmingut vanaaja kirjakultuuri leidude üle. Tema tähelepanekutel on võime köita neidki lugejaid, kellel ei pruugi olla mingit eelnevat huvi või sügavamaid teadmisi kaugete kadunud aegade suhtes. Nõnda võiks Vallejo teost nimetada poeetiliseks ja uurimuslikuks esseeks, mis on ühteaegu teejuht ja sissejuhatus kirjasõna hämarusse kaduvate lätete adumiseks.

Ta kirjutab: „Tavapärane on unustus, sõnade pärandi kadumine, šovinism ja lingvistilised müürid“ (lk 269). Selle unustuse ja kaduvuse vastase liikumisena võibki vaadelda antiikse „kirjasõna vabariigi“ pürgimusi, mille keskmes on Vallejo silmis Aleksandria raamatukogu: „Antiikajal sündis Euroopa alaline kogukond, üks leek, mis võib küll värelema lüüa, kuid ei kustu kunagi päriselt, sündis vähemus, mis on kuni tänaseni summutamatu. Sestpeale on kogu ajaloo vältel suutnud anonüümsed lugejad oma kirega kaitsta sõnade habrast pärandit“ (lk 255). Tõlkimine, antiikses vaimus kosmopoliitsus ja mäletamine on vastujõud inertsusele, unustusele ja piiratusele.

Täiuslik leiutis

Vallejo tõdeb koos Umberto Ecoga, et mõned asjad on nende leiutamisest saati kohe valmis: põhimõtteliselt ei saa nende juures enam midagi paremaks teha. Peale kääride, lusika, haamri ja ratta on raamat just niisugune asi. Raamat sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme, on umbes 2000 aastat vana ja pärit ajast, kui kokku köidetud tahvlid ehk koodeksid hakkasid tasahilju välja vahetama varasemat papüürus- ning pärgamendirulli.

Koodeksi leiutajat ega lähtepunkti ei tunta: „Oleme tänuvõlglased nende unustatud inimeste ees, kes leiutasid koodeksid” (lk 347). Nagu pole ka teada, kuidas tekkis kreeklaste tähestik, mis on põhimõtteliselt sarnane tähestikuga, millel rajaneb meiegi kirjakeel. Vallejo arvates pidi keegi vanakreeka tähestikku, mis oli eelnevalt laenatud foiniiklastelt, sihilikult arendama. Foiniiklased ei kirjutanud oma tekstides täishäälikuid välja (mis oli siiski tähtis areng tähestiku lihtsustamisel) ning nende kirjakeel polnud sama täpne ega üheselt mõistetav kui hilisem kreeka ja ladina tähestik (roomlased ei võtnud oma tähestikku otse kreeklastelt, vaid etruskide poolt vahendatuna). Leidub piisavalt viiteid, et kreeklaste tähestik ei kujunenud pika ajaloo vältelt spontaanselt, vaid seda mõjutas kellegi sihiteadlik kavatsus. Sellest ajast peale oli lugemine võimalik palju laiemas ringis kui selleks kutsutud väikesearvulise eliidi ja preesterkonna seas.

Kirjakultuuri areng on pikaldane protsess, mille vältel eksisteerisid suuline ja kirjalik pool teineteisega pikalt koos (ja eksisteerivad tegelikult siiani), kusjuures nende suhe pole olnud pingevaba. Vallejo ilmestab seda Platoni tuntud kaebusega, mille kohaselt kiri ohustab elavat mälu ja võib inimesi hoopis rumalamaks teha (episood Platoni dialoogist „Phaidros“, mille on eesti keelde tõlkinud Marju Lepajõe). Teisalt on kiri siiski osutunud tehnoloogiaks, mis on andnud suured võimalused mälu ja teadmiste avardamiseks ja koondamiseks, vähendades niimoodi laulikute ja poeetide rolli mäluhoidjana, sest nemad vajasid mõjule pääsemiseks suulise traditsiooni katkematust ja järjepidevust. Jätkuvus oli antiikses maailmas alati habras, sest püsivamad kui rahu ja õitseng olid rivaalitsemine ja sõjad.

Seoses sõdadega üllatab Vallejo oma rõhuasetustega. Vanim praeguseni säilinud vanakreeka Attika tragöödia, Aischylose „Pärslased“ kujutab kreeklaste Salamise merelahingus saavutatud võitu rohkearvuliste pärslaste üle, kes olid neid rünnanud kuningas Xerxese juhtimisel. Triumfi pühitsemise asemel tunneb Aischylos selles näidendis kaasa sissetungijate omastele, kasutades lüüasaanute vaatepunkti – omaste kaebused on tragöödias tähtsal kohal. „Just nii, keset kahevõitlust, arme ja soovi võõrast mõista algab meile teada olev teatri ajalugu,“ nendib Vallejo (lk 192).

Enamgi veel, Aischylose teose ajalooline tagapõhi on suur ida ja lääne vastasseis. Selle vastasseisu põhjusi otsis oma uurimustes ka teine kuulus kreeklane Herodotos. Tõsi, Herodotosele on vastasseisu põhjused rohkem müütilist laadi: kõik pidi algama Io-nimelise Kreeka naise röövimisest (lk 193). Herodotos ei pane aga kirja ainult üht sündmuste versiooni, vaid rändab ja reisib tavatult palju, võttes kuulda ja kirjutades üles eri poolte seletusi. Vallejo osutab, et seda võib pidada lääne ajalookirjutuse alguseks: „Nii sünnib Läänemaailma ajalookirjutus teise, vaenlase, suure tundmatu vaatepunkti selgitamisest. Mulle tundub see tohutult revolutsioonilise lähenemisena, isegi kakskümmend viis sajandit hiljem. [—] Teine on see, kes räägib mulle minu lugu, tema ütleb mulle, kes ma olen“ (lk 195).

Inimröövi varje kannab endas ka Euroopa nimi. Tuntud müüdi järgi röövis Zeus Tüürose kuninga tütre Europe, moondades ennast valgeks härjaks. Vallejo arutleb sellest lähtuva sümboolse tähenduse üle, mis Euroopat saadab. Autor võtab aluseks keeleteadlase Ernest Kleini vastava etümoloogia, mille järgi on sõna „Euroopa“ idamaist päritolu: seda saab seostada akadi sõnaga erebu ja tänapäeva araabiakeelse mõistega ghurubu. Mõlemad tähendavad päikeseloojangu maad: „maa, kus päike sureb“ (lk 197). Vallejo jõuab siin samale järeldusele, millele Karl Ristikivi novellis „Ilus sõnn“ – Euroopa on kokku varastatud. Oleme võlgu idamaadest röövitud tarkusele, alustades kas või foiniiklastelt ülevõetud tähestikust. „Pidagem meeles, et kunagi oli aeg, millal barbarid olime ametlikult meie“ (lk 197).

Esimene naine

Ühes hilisemas intervjuus on Irene Vallejo tunnistanud, et suurim kirjanduslooline avastus oli talle ilmsikstulek, et esimene teadaolev autor, „kes ühele tekstile omaenda nime alla kirjutab, on naine“ (lk 175). See naine elas 1500 aastat enne Homerost ja pärines Mesopotaamiast. Preestrinna Enheduanna oli Akadi valitseja Sargon I tütar, kes kirjutas ülistuslaule ja kellelt pärinevad ka näiteks astronoomilised ülestähendused: „Tema kõige intiimsemates ja kõige enam mäletatud ülistuslauludes avaldab ta oma loomeprotsessi saladuse: kuujumalanna külastab keskööl tema kodu ning aitab tal „eostada“ uusi luuletusi, „sünnitada“ värsse, mis hingavad“ (lk 176)².

Samal ajal tuleb Vallejol tõdeda, et naiste roll on antiikkultuuris olnud marginaliseeritud ja alla surutud. Naistele ei jagunud erilisi õigusi isegi edumeelses Ateena linnriigis. Ajalookirjutus ei ole naisi jäädvustanud ega talletanud, nad on kadunud mineviku hämarate varjude vahele. Ka Platoni pärand on siin vastakas: ühelt poolt märgib naisena sündimine tollasesse polisesse mingit pattu või hinge rikutust selle igaveses ringkäigus, mille eesmärk oli jumalasarnasus. Teisalt annab Platon oma ideaalriigis, mis muu hulgas oli tollaste reaalpoliitiliste olude kriitika, naistele meestega võrdsed õigused riigivalitsemiseks.

Vallejo ei nõua karmilt õiglust, kohtu­mõistmise asemel väljendab ta oma nukrust ajaloo tumeduse pärast ja läheneb ajaloole empaatiliselt. Ta ei anna lõplikke hinnanguid, vaid jätab viimsete järelduste tegemise lugejale arutamiseks. Vallejo mõjub siin südamliku ning isegi lohutavana: „Läbi aegade on olnud ennekõike naised need, kes on õhtuti lugude mälu lahti harutanud. Nad on olnud lugude ja mälestuste kangakudujad. Sajandeid on nad kedranud lugusid, samal ajal kui ketravad lõnga või koovad kangast. Nemad olid esimesed, kes kirjeldasid ilmaruumi võrguna, võrgustikuna“ (lk 419). Autor avab siin ka isikliku kreedo: „Ma jutustan oma fantaasiatest, mis on kootud unenägude ja mälestuste lõngast. Ma tunnen end nende naiste pärijana, kes on aegade algusest peale lugusid kudunud ja lahti harutanud. Ma kirjutan selleks, et vana hääle lõng ei katkeks“ (samas).

Hääle andmine neile, kellel seda pole või keda ei võeta kuulda, on olnud tolle „Euroopa alalise kogukonna“ üks peamisi missioone: „Kõige hullem on vaikus“ (lk 261). Niisuguse vaikusega on Vallejol oma personaalne suhe, mille lugejate ette toomine annab tema kirjasõna ajaloole tavatu intiimsuse. Ta meenutab oma koolikiusamislugusid, kampade ohvriks langemist, väljaheidetu kogemust. Kirjandus annab ohvrile võimaluse murda vaikus ja karjale vastu hakata: „Ma olen otsustanud muutuda just nimelt selleks kitukaks, kelleks ma nii kartsin saada. Kirjutamise juur ulatub sageli süngetesse paikadesse. See on minu sünge paik, mis toidab seda raamatut, võibolla kõike, mida ka kirjutan“ (lk 262).

Kallimachose pärand

Keskne osa uurimusest on põimitud Aleksandria suure raamatukogu ümber, mis oli esimene omataoline globaalse eesmärgiga raamatukogu – koguda kokku kõik maailmas olevad tekstid, koondada endasse kirjasõna täielik universum. Tähtsal kohal on siin Aleksandria raamatukogus töötanud poeet ja õpetlane Kallimachos, kelle pakutud kirjanduse alusjaotus luuleks ja proosaks on käibel tänapäevani. Kallimachos on kõigi raamatukoguhoidjate esiisa, kes lõi esimesed tekstide kataloogid ning leiutas paljud tekstide ja autorite liigitamise põhimõtted (Kallimachose kataloog ehk „Pinakes“ pole originaalis säilinud). Ehkki Kallimachos on kirjanduse klassikaliste jaotuste arhitekt, siis poeedina oli tema temperament palju isepäisem. Ta oli kriitiline mineviku liigse monumentaliseerimise suhtes ja väärtustas hoopiski lühivorme, fragmente ning eksperimentaalsust (vt lk 161-162).

Nende ja paljude teiste seoste varal õnnestub Vallejol luua hulk suuremaid ja väiksemaid ühendusteid, mis taastavad ja meenutavad meie kuulumist suuremasse ajalooruumi. Või vähemasti võimalust selle ruumiga liituda, et teostada selles suuresti kaotsi läinud, ent kohati siiski hästi säilinud kirjasõna ajaloos omaenda hommikumaaränd. Omapärane proloog on Vallejo raamat ka eestikeelse kirjasõna 500. aastapäeva eel, toonitades eriti raamatukogude tähtsust.

Vallejol õnnestub kummutada meie päevil levinud futuristlikud eelarvamused, mille kohaselt on humanistlike tekstide lugemise aeg möödas ja digipöördega koos muutub harjumuspäraste raamatute tulevik üha küsitavamaks. Raamatud ei pruugi siiski üleöö kaduda: „Kui võrdleme midagi vana millegi uuega – näiteks raamatut tahvel­arvutiga või nunna, kes istub metroos tšättiva teismelise kõrval –, usume, et uuel on rohkem tulevikku. Tegelikult on aga vastupidi. Mida rohkem aastaid on mingi asi või komme meie keskel olemas olnud, seda rohkem tulevikku tal on. Mida uuem mingi asi on, seda varem ta kaob, nii keskmiselt“ (lk 342). Raamatud on sellisel kujul olnud meiega umbes 2000 aastat, mis paneb autori hüüatama: „[N]äidake üles lugupidamist. Meie elus pole kuigi palju tuhandeaastaseid asju“ (lk 343).

Marju Lauristin on meenutanud kahtlusi, kui Tartu ülikooli uue raamatukoguhoone fuajeesse paigutati marmorist trepp – kas neid ei tallata poriseks?³ Aga ei, sealne marmortrepp püsib puhas, kinnitades, et meie ühendused (antiikse) kirjasõna universumiga, mis on korraga avardav, vastuoluline ja mõtlema sundiv, pole kuhugi kadunud. Sel trepil on mõte ja see viib meid kuhugi välja.

Võimalik, et niisugust raamatut nagu Irene Vallejo raamatute ajalugu saabki autor kirjutada ainult ühe korra. Ta on öelnud, et selle kirjutamine oli talle raskel eluetapil väike oaas. Võib-olla on just need raskused andnud tema käsitlusele südamliku ja isikliku puudutuse. „Lõpmatust papüürosroos“ ehivad säravad teadmised, hinnanguvabad ja valgustavad ajaloovaatlused ning lennukas fantaasia, mis loovad seoseid tänapäeva ja antiigi vahel. Teose eestindus on tänuväärne tõlketöö, mis ühena mitmekümnest tõlkest (ja neid tuleb juurde) annab märku, et Irene Vallejo on midagi olulist ära tabanud. Antiikse kirjakultuuri mäletamine leevendab ühtlasi meie igatsust ulatuda üle unustuse müüri. Selles igatsuses oleme antiigiga alatiseks kokku liidetud.

1 Karl Martin Sinijärv, Sinijärv: jätku lugemis(t)ele! – Eesti Rahvusraamatukogu 9. XI 2023. https://www.rara.ee/uudised/sinijarv-jatku-lugemistele-vallejo-punab/ (vaadatud 19. VIII 2024).

2 Enheduannale kui esimesele teadaolevale kirjandustekstide autorile maailmas ja naiste rollile muistses Mesopotaamias on hakatud hiljuti suuremat tähelepanu pöörama. Selle kinnituseks on mõne aasta tagune näitus New Yorgis Morgani raamatukogus ja muuseumis näitusel „She Who Wrote: Enheduanna and Women of Mesopotamia“. Vt https://www.themorgan.org/exhibitions/she-who-wrote.

3 Lapsepõlve lemmikraamatud. Marju Lauristin. – Klassikaraadio 22. VIII 2020. https://jupiter.err.ee/1122013/lapsepolve-lemmikraamatud-marju-lauristin (vaadatud 19. VIII 2024).