Noored provintsist pärit naisluuletajad lastakse ju maha?

Eesti ei ole küll klassiühiskond, aga ka siin tuleks teatud ringkondade privileegidest või, vastupidi, tõrjutusest rohkem rääkida.

SVETA GRIGORJEVA

Kust algab arvustus? Näiteks raamatu puhul – kas see algab teose esimesest lausest? Paberilõhnast? Toimetaja ettepanekust mõnd raamatut arvustada? Või algab see raamatu autori nime guugeldamisest? Kaanest, selle kujunduse värvidest, sinna trükitud pealkirjast, autori nimest, näost? Kas autor on tõesti kunagi olnud surnud, nagu Roland Barthes sedastas? Aga miks siis autorid, ka need, kes usuvad autori surma, ikka oma teoste alla oma nime kirjutavad?

Nendele küsimustele ei ole võimalik ammendavalt vastata. Nii palju, kui on arvustajaid, on ka kriitikavõtteid-mõtteid. Ma ei ole kunagi tahtnud (kes tahaks?) saada kriitikuks, kuid kuidagi­moodi olen selleni jõudnud. Aga kuidas? Üks võimalik retrospektiiv: kunagi pakkus Vikerkaare pikaaegne toimetaja Kajar Pruul arvustada üht raamatut. Ma ütlesin jah. Ning the rest is herstory. Aga võib vaadata ka sügavamale: tõik, et hakkasin arvustama, hoidis mind eesti kirjanduse skeenel ega lasknud mul sealt välja pudeneda. Debüütkogu ilmumisele järgnenud kriitika minu isiku ja mu teose kohta oli nii tugev ja vastuoluline, et pani mõneti juurdlema, kas ma üldse tahan olla osa sellest mängust, kuhu mind ilmselgelt ei taheta. Kunstiteoste vastuvõtt tuleneb kohati maitse-eelistustest ja muust sellisest, mis ongi erinev, see on normaalne. Ju siis suutis see raamat tollal midagi päriselt „öelda“, et tekitas tormi veeklaasis: lugupeetavad vaidlesid kirglikult nii ühismeedias kui ka mujal selle üle, mis on luule.

Kas kõigi stardipakett ikka on samasugune?

Hiljem on ligi kümne aasta eest kogetut analüüsides pinnale kerkinud mõtted, mis mind ennastki kohati üllatasid ja ka kohutasid. Kuidas sellest rääkidagi, eriti Sirbi veergudel – aga äkki ongi õige seda rääkida just siin? … Tagantjärele tundub, et astusin verinoore autorina ühe tähtsa eesti luuletajaga suhtesse muu hulgas selle tõttu, et ta kaitses mind ja mu loomingut kas või sellesama ajalehe veergudel. Kuidas kirjutada sellest, et tulles n-ö eikuskilt, niisugusest keskkonnast ja niisuguste vanemate juurest, kel – nagu ehk mõnelgi teisel – puudub pärinevuslik ja iseeneslik „õigus“ kuuluda teatud kultuurisfääri, oli esiti väga raske aru saada, miks mõned inimesed (loe: kriitikud ja kirjanikud) mind ja mu loomingut sõimavad? Kuidas kirjutada sellest, et mul puudusid igasugused oskused selle kõigega kuidagi konstruktiivselt toime tulla? Et mul olid selle tõttu lisaks tugevatele ärevushoogudele mõnikord ka enesetapumõtted?

Jah, see kõik kõlab mulle endalegi melodramaatiliselt. Nüüdseks suudan selle üle naerda. Aga kuidas ikkagi rääkida, et toona oli mul oskamatusest selle kõigega toime tulla vaja „eestkostet“ (millest ma tol hetkel aru ei saanud)? Kuidas rääkida sellest nii, et mees, kellega ma suhtes olin, ei arvaks, et ma teda ei armastanud? Ometigi on tagantjärele keeruline aru saada, kus algasid tunded ja kus tugev turvatundevajadus ning kumb oli lõpuks suurem. Kuidas anda kirjandus- ja ehk ka kunstiringkonnale mõista, et nii mõnigi teist on enda teadmata valvur värava ees? Isegi siis, kui te seda endale tunnistada ei taha. Isegi siis, kui te üritate seda varjata lausetega stiilis „see ei ole lihtsalt hea kirjandus“. Kuidas kirjutada sellest, et päris suur hulk teist on klassipime? Või olgu, kui teile see sõna ei meeldi (sest ega Eesti pole ju ometi India ega Inglismaa) – privileegipime?

Jah, sõimata on saanud teisedki, nii Ehinid kui ka Viidingud, kes ei sündinud ju teps mitte tundmatutele vanematele. See aga ei tähenda, et värav kultuuriväljale on avatud. Kas kõigi stardi­pakett ikka on samasugune? Ja miks on tihti nii raske rääkida sotsiaal-majanduslikust (ja sellest johtuvast muust) ebavõrdsusest Eestis, kitsamalt kultuurisfääris, ilma et seda kiiremas korras ei diskrediteeritaks mingiks enese eksotiseerimise-fetišeerimise katseks, vasakpoolseks propagandaks või lihtsalt lolliks jutuks? „Ära vääksu ja pinguta siis rohkem!“

Sirp või Kroonika?

Olen selle loo kirjutamist pikalt edasi lükanud, sest õigupoolest ei teagi, kuidas seda kirja panna ning kas see kuulub üldse Sirbi või hoopiski Kroonika veergudele. Või on ehk niisugustes binaarsustes mõtlemise aeg läbi saamas? Kõrge ja madala vastandus aitab kaasa sellele, et me mingitest teemadest ühiskonnas lihtsalt ei räägi, ehkki võiks. Isegi peaks.

Hiljuti ilmus kirjastuses Varrak Édouard Louis’ teos: „Muutuda: meetod“, mis pakkus mulle palju äratundmishetki. Autori kompromissitu ja maniakaalne ennastkihutav-ärgitav muutmispüüe ja -soov on miski, mida olen samamoodi tundnud ja viljelenud. Erinevalt Louis’st ei ärgitanud mind küll mitte niivõrd soov ületada oma „klassi“, kuivõrd eesmärk jõuda teadmiste ja lugemise abil nii kaugele, et oskaksin end naisena ise kaitsta ega vajaks tagalat nimega Mees või Tähtis Institutsioon.

Eero Epner küsis pärast seda, kui ta oli mind presidendi kantseleile soovitanud kultuuritegelase kõnet pidama (aitäh selle eest, ilma irooniata!) ja see kurikuulus kõne oli avalikkuse närviliseks teinud, et kas mul oleks vaja tema või mõne ta kolleegi abi, näiteks kaitsvat arvamusartiklit. Vastasin: ei. Sest oskasin end selleks hetkeks ise kaitsta. See on tõenäoliselt kõige imelisem tunne, mida ma inimese ja naisena kunagi tundnud olen. Teadmine, et mind võib sõimata kas või terve ühiskond (mitte väike kirjandusringkond), aga ma ei vaja MITTE ÜHEGI mehe, sümboolse kapitaliga tähtsa arvaja ega institutsiooni kaitset.

See ei tähenda aga, et ma varem kaitset poleks vajanud, eks. Olen seda varemgi tõdenud: avalikus sfääris tegutsevatele naistele öeldakse mitmeid kordi julmemini kui meestele. Me peame ühiskonnana pingutama misogüünia vähenemise nimel – see on meie kõigi, mitte ainult naiste pingutada. Kui oskaksime naisi ja vähemusi ühiskonnas paremini kaitsta, oleks ehk vähem ka asümmeetrilisi (lähi)suhteid, kust tihti endalegi teadmata kaitset otsitakse.

Järjekordne enese eksotiseerimine?

Kus on praegu need kirjanikud või kunstnikud, kes on pärit nn provintsist ja perifeeriast? Kas me oleme suutnud neid autoreid hoida? Pakkuda neile tuge? Kas päritolu määrab ära selle, kes ja kui kaua kultuuriskeenel püsib? Jah, Eesti ei ole klassiühiskond, nagu seda on Prantsusmaa, mida kirjeldab Louis oma teoses, aga ka siin tuleks privileegidest rohkem rääkida (otsa tegi lahti näiteks oktoobrikuu Müürileht). Tihti taandatakse see jutt misogüünselt hüsteerilise naise purtsatusteks (nt Katrin Pautsi sõnavõtud) või mingiks hullunud neomarksistide lobaks. Alatasa heidetakse rääkijatele ette püüet ent ohvristada – justkui annaks ohvristaatus mingeid eeliseid või oleks cool.

Ei, sõbrad, ei mina ega vahest ka Pauts ega Müürileht soovi end näidata mingite heerostena, kes tõmbavad maske maha privileegipimedalt status quo’lt (mille osa me ise oleme). Tundub lihtsalt eluterve hoolida sellest, et kõigil siin väikeses riigis oleks võimalikult hea elada, ühiskonnas osaleda ning tunda end seejuures turvaliselt, olenemata sellest, kust tullakse, kellele sünnitakse, kas ollakse naine, kväär, eesti­venelane, mustanahaline või muu.

Mulle heidetakse tihti ette, et ma kritiseerin. Küsitakse: aga kus on lahendused? Selleski artiklis on küsimusi rohkem kui vastuseid, või isegi ehk – ainult küsimused. Ma tõesti ei kavatse end selle tõttu halvasti tunda: küsimine on okei. Probleemide tõstatamine on okei!

Sestap tulen tagasi artikli alguses esitatud küsimuse juurde: kust algab arvustus? Kas teksti saab kunagi üldse võtta vaid tekstina? Eraldatuna selle kirjutajast. Ideaalis jah. Püüan ka ise mõnd teost arvustades selle autori imagoloogia kõrvale jätta, kuigi lõpuni pole niisugune hermeneutiline lähenemine võimalik. Teisalt leian, et on oluline mitte pigistada silmi kinni autori rassi, klassi, seksuaalse sättumuse, usutunnistuse vms raamistiku ees, sest me endiselt toimime niisuguses ühiskonnas ja maa­ilmas, kus teatud gruppidesse kuulumine tähendab jätkuvalt hapramat eksisteerimise pinnast.

Vastus ei ole üks või teine, see või too. Ühe võimaliku viisi siiski pakun: rääkida rohkem teemadel, millest me tihti rääkida ei taha. Püüda rääkida ka siis, kui me veel ei oskagi nii täpselt sõnastada seda, milleni me rääkimise käigus jõuda tahame, aga koos – dialoogis – saame ehk mingite lahendusteni ikkagi liikuda. Selleks tuleks osata ka kuulata. Ka nii­suguseid asju, mida me algul kuulda ehk ei taha või esiti kuulata ehk ei oska ning jah, see soovitus kehtib ka mulle endale. Ükski kriitik ei asu oma kriitikast väljaspool.