„Olen onlain, olen ohvlain, olen kõik“

2000. aastate olmel on „Sikaosäkis“ oma koht, kuid mitte keskne ja võib arvata, et ajapikku tõuseb üha enam esile hoopis lapsepõlvelugu.

AVE TAAVET

Mudlumi „Sikaosäk“ on üks kummaline raamat. Vormilt justkui lasteraamat – värvilised vildikaga joonistatud illustratsioonid, suur lugejasõbralik šrift, lapsest peategelane maailma avastamas –, aga ometi ei ole ka. Nii nagu jutustamisviis on äratuntavalt mudlumlik ja võib mängleva kergusega väikestest argi­detailidest eksistentsiaalseid üldistusi esile manada, on ka pehmete joontega illustratsioonid graafiliselt peened ja läbi töötatud, pakkudes kunstilise elamuse täiskasvanulegi. Autor on isegi avaldanud kõhklust, kuidas lapsed teost vastu võtavad ning milliseks kujuneb raamatu sihtgrupp.¹ Kui psühholoogias räägitakse tihtipeale täiskasvanu „sisemisest lapsest“, võiks selle teose puhul mõelda hoopis lapses peituva „sisemise täiskasvanu“ peale.

„Sikaosäk“ on raamat mitte-päris-täiskasvanutele, aga ka mitte-päris-lastele.

Pressifoto

Silvia Urgas on Värske Rõhu külgedel ilmunud arvustuses esile tõstnud teose nostalgilisust, esimese arvutipõlvkonna suhtlusruumi ja mängumaailma eripärade kujutust.² 2000. aastate olmel on alates teose pealkirjast (akronüüm tutvumisportaali rate.ee meelelahutusliku isiksustesti tulemusest – See Inimene Kes Aitab Otsida Sinu Ära Jooksnud Kassi) kuni ohtrate MSNi-vestluste transkriptsioonideni teoses kindlasti oma koht, kuid mitte keskne. Ning see lubab arvata, et aja jooksul muutub teos aina enam n-ö lasteraamatuks, eelkõige lapsepõlve ja suureks kasvamise kogemust talletavaks tekstiks. Ehkki teose olme, mis on tänapäeva lugejale veel liiga lähedal, püüab endasse, usun, et aja jooksul vajub see vaikselt päevade vahtu. Kuid lapsehääl jääb kõlama.

Mingis mõttes on ju kõik lasteraamatud n-ö kostüümidraamad. Või, matemaatilist kujundit kasutades, võrrandid, milles lapsepõlv on konstant ning teose ajalooline taust muutuja. „Sikaosäkki“ võib julgelt kõrvutada niisuguste kirjandusklassikasse kuuluvate teostega, nagu Friedebert Tuglase „Väike Illimar“ (1937) või Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ (1985). Mõlemad on jutustatud lapse silmade läbi, esikohal on peategelase sisekõne ja maailmataju, vürtsitatud kirjaniku ainulaadse jutustamisviisiga. Neid võib lugeda kui ajastudokumente, mälestusi mõisa aidamehe poja eluolust XX sajandi künnisel või väikese tüdruku pilku ilmasõjast ning küüditamistest räsitud Eesti külaühiskonnale,³ kuid lugejal on nende teostega kerge suhestuda ka ilma ajaloolist konteksti tundmata. Ennekõike ühendab neid lapse isekas, uudishimulik ja otsiv pilk.

Iseäraliku lapse pilgu kujutamisega tuleb ka Mudlum igati hästi toime. Tema tähelepanelik, alailma pisiasjadesse takerduv jutustamislaad on juba oma loomult lapselik, meenutades aega, mil kõik uudne vajab lähemat uurimist, tundmaõppimist ja suuremasse taustsüsteemi asetamist. Neile, kes Mudlumi varasemate teostega hästi tuttavad on, võib see teosesse sisseelamisel ka komistuskiviks saada. Ehkki raamat pole ei mahult ega sisult võrreldav „Poola poiste“ (2019) või „Mitte ainult minu tädi Elleniga“ (2021), on see esimene kord, mil autor on end sobitanud nii väikese inimese kehasse. Kirjutamisviisi, mis varem mõjus ehk idiosünkraatiliselt, tasub nüüd lugeda usaldusväärse tajutekstina.

Igal lapsel on vahel tarvis pelgupaika täiskasvanute karmi maailma eest. Väikesel Illimaril oli selleks pleekaed. Viivi Luige minategelane sukeldus pea ees raamatutesse. Mudlumi Mirku pesa on arvuti. Oma eest ära kruvitud esipaneeli, väljaturritavate juhtmete ja ühendustega meenutab ühine lauaarvuti füüsiliseltki linnupesa (lk 116). Lisaks saab seal pugeda Mängukoopasse, Paintis või Corelis pilte joonistada ning suhelda. Täiskasvanud on ju tihtipeale kodust ära või muude asjadega hõivatud, kuid MSNis on keegi alati online. Emaga on vahel keeruline rääkida ja ta võib tänitama hakata, kuid internet vastab lahkelt kõikidele küsimustele. Arvuti on Mirku hea tuju pesa. Kurva tuju pesa on ema riidekapp (lk 107).

Kunsti ja elu kõrvutamine on enamasti tänamatu tegevus. Ent kui teos on esimeses isikus ja vähegi veenvalt kirjutatud, tärkab lugejas ikka mingi ebaterve uudishimu selle vastu, kui palju loetust on ehtne. Eks eri kirjanikud hoia oma alter ego kirjandusvälisest minast eri kaugusel. Mudlum pole kunagi saladust teinud, et tema raamatud jutustavad vaid väikeste kohendustega ikka ja jälle tema sugulaste, laste ja lähikondlaste lugusid: „Poola poisid“ ammutas ainest kultuurirühmituse ZA/UM tegutsemisaastatest, „Mitte ainult minu tädi Ellen“ kirjaniku tädi, Juhan Smuuli abikaasa eluteest.

„Sikaosäk“ põimib samuti osavalt omaeluloolist ainest ning kunstilist stiliseeringut. Raamatus leidub ka kirjanduslikku ready made’i – veebivestlusi, mis on varem avaldatud ZA/UMi kultuuriblogis.⁴ Arvatavasti on muudetud vaid vestlejate (kasutaja)nimed. Mirku kirjutab otsekoheselt, emotsionaalselt ja ohtrate vigadega. Ehkki veebivestlused toovad raamatu muidu leebelt kulgevasse jutustuslaadi stilistilise katkestuse, joonivad need alla veebivestlustele omast kohalolu – vastata sõnumitele kiiresti ja spontaanselt, pannes rõhku kommunikatsiooni kiirusele, mitte stiilile või sisule. Raamatus on veebivestlused ainsad otsekõnet ja olevikku kasutavad dialoogid.

Ehkki mitte kordagi raskepäraselt kujutatud, on „Sikaosäki“ ridade vahelt siiski aimata ümbritseva maailma raskusi. Majanduslik ebakindlus, tervisehädad, seltsimine pigem vanema venna boheemlastest sõprade kui omaealistega ning ema rööprähklemine, et üksikvanemana lastekasvatamisega toime tulla, raamistavad Mirku elu. Tüdruk ei hooli suuremat ema pakutud lasteraamatutest – Bullerby lapsed, Pipid ja Karlssonid on talle igavad (lk 114-115). „Sikaosäkki“ Mirku-sugune tüdruk loodetavasti ikka loeks. Selles ei kujutata tuumperekonna idülli, kuid lastekirjandus peakski normaliseerima võimalikult erinevaid lapsepõlvi.

Lõpetuseks paar sõna Maria-Kristiina Ulase piltide kohta. Nagu juba öeldud, on neis näha vilunud kunstniku ja graafiku käekirja. Detailirikkuse ja tundliku joonekasutusega tuletavad need meelde Lõuna-Eesti psühhedeelsete graafikute-illustraatorite teoseid alates Wiiralti illustratsioonidest Juhan Jaigi jubelugudele kuni tänapäeva loojate Albert Gulgi või Kristina Viina teosteni. Möödunud loomingulise aasta, sh „Sikaosäki“ illustreerimise eest pälvis Ulas aasta graafiku tiitli.⁵ Tänapäeval, mil illustraatoritöö on omaette elukutse, julgustab Ulase ja Mudlumi õnnestunud projekt loodetavasti teisigi tugevaid kujutavaid kunstnikke ja kirjanikke koostööd tegema, seda ka väiksema lugeja raamatute puhul.

Lapsed ootavad, et neid võetaks tõsiselt ega alahinnataks. Mängides matkivad lapsed täiskasvanute maailma selle ilus ja valus – parasjagu nii, nagu neile osaks on saanud. Ehkki täiskasvanuelu kohati lapsi peibutab – „Sikaosäki“ minategelane Mirkugi unistab sellest, et saaks juba süüa, mida ise tahab, ning kanda, mida ise tahab –, igatsevad paljud täiskasvanud hoopis tagasi lapsepõlve. „Sikaosäki“ piparkooki meenutava kaanekujunduse ja lapsesõbraliku kujunduse sisse on pakitud raamat mitte-päris-täiskasvanutele, aga ka mitte-päris-lastele. „Olen onlain, olen ohvlain, olen kõik,“ teatab väike tüdruk oma MSNi-nimes.⁶ Ja nii ongi. Meie minevik ja tulevik peavad sõbralikult ühte inimkehasse, ühte tähistajasse ära mahtuma. Miks siis mitte ka raamatusse?

1 Kaspar Viilup, Mudlum: loodan, et „Sikaosäk“ ei tundu lastele väga vanamoodne. – ERRi kultuuriportaal 28. XI 2022. https://kultuur.err.ee/1608802634/mudlum-loodan-et-sikaosak-ei-tundu-lastele-vaga-vanamoodne

2 Silvia Urgas, Väikese vanainimese mälestused ajast, mil veel arvuti tagant ära mindi. – Värske Rõhk 2023, nr 83, lk 117–121.

3 Näiteks on Jaan Kaplinski pakkunud „Seitsmenda rahukevade“ põhjaliku ja veenva käsitluse poliitilise traktaadina. Vt Jaan Kaplinski, Lapsepõlv pahempidi maailmas. – Vikerkaar 2021, nr 9, lk 87–95.

4 Martin Luiga, Õeke. 5. II 2014. https://protoxylem56.rssing.com/chan-25445797/article62.html#c25445797a62

5 Ave Häkli, Aasta graafiku tiitli pälvis Maria-Kristiina Ulas. – ERRi kultuuriportaal 20. XII 2022. https://kultuur.err.ee/1608826363/aasta-graafiku-tiitli-palvis-maria-kristiina-ulas

6 Martin Luiga, Õeke.