Päevade äng

Tõnis Vilu näitab maailma koos selle haavade, armide, ilu ja ebakõladega, nii nagu on.

LILLI LUUK

Tõnis Vilu on üks nendest autoritest tänapäeva eesti kirjanduses, kelle uut raamatut oodatakse. Iga tema järgmine luulekogu on seni eelmisest tähelepandavalt erinenud, kuid Vilu loomingus tuksub läbiva soonena teatud elemente ja meeleseisundeid, millest tema luulega haagitud lugeja autori alati ära võib tunda. Vilu on pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2021) ning seni ainsana lausa kahel korral Gustav Suitsu luulepreemia (2017 ja 2023).

„Vana hing“ on tunnustatud luuletaja kaheksas luulekogu, mis sisaldab dateeritud luuletusi aastaist 2021–2023. Luuletused ei ole siiski esitatud kronoloogiliselt, nii ei ole kogu ehk tehtud loetavaks kui ühe luuletaja päevik, kuid ajaline armatuur ja lisakihid tulevad sellega paratamatult kaasa. Lugejana mind see mõõde kindlasti intrigeerib ning paneb näiteks küsima, kas luuletuste järjekord on ka ajalises plaanis oluline ja kas selles esituses ei leidu ehk veel varjatud koode. Huvitav on tajuda, kuidas teose mitmekordsel lehitsemisel muutuvad luuletuste alla märgitud kuupäevad uuel viisil teose osaks, kuupäevanumbritest vormub samuti luule, konkreetne luule, arvudest ja punktidest saab eraldi salakiri, tekib soov seda lahti muukida nagu luuletusi endid. Nendele seostele annab lisajõudu ka luulekogu kujundus (kujundaja Maris Kaskmann), mis sunnib lugeja oma erksate, silmapetteliste kaantega kohe erksusele ning illustratsioonidele (fotod ja fotokollaažid) väga lähedale minema, pisimatele detailidele tähelepanu pöörama. Nii nagu kujundus, ärgitab süvenema ka Vilu luule. Piirideks on lugeja tajumis- ja kujutlusvõime. Ja teadlik valmisolek sellise teksti vastuvõtmiseks on oluline, sest Vilu ei ole lihtne autor. Luuletaja näitab meile maailma, kuid mõne luuletuse juures võiks ka lugeja olla oma otsingutel juba poole tee peale vastu kõndimas.

Tihe komps

Miks peaks proosakirjanik üldse tikkuma luulekogu arvustama? Selle kontrollküsimuse pidin endale ikka esitama, kuigi vastust juba vist varem teadsin. Omamata mingitki ekspertiisi luulekunsti teoorias, tunnen kirjutava inimese ja lugejana rõõmu sellest, milliseid sõnu autor valib, kuidas neid ridadesse paigutab, ridu alustab, teeb pausi ja lõpetab / ei lõpeta, jättes lugejale võimaluse valida, adapteerida Vilu luule oma hetke maailmataju seisundile, tajutavale ruumile, sisemisele vanusele. Minnes eeltoodud põhjusel mööda terminitest luuleuurijate sõnavaras, olen ikka arvanud, et luule on võimalus anda kõige vähemate sõnadega kõige rohkem ja kirjanikuna vist peangi seda ideaaliks, salamisi üritan ehk isegi oma püüdluste taga selleni küünitada. Kuid kirjanikud nagu Vilu on juba kohal.

Vilul on võime pakkida üks ajalik päev, muutuv valgus, leinaprotsess, armastuslugu või katastroof väikesesse tihedasse kompsu, mille lugeja saab suureks lahti rullida nagu termoteki, mille üks pool soojendab ja teine jahutab, ning end üleni värvide, videviku, tuule, niiskuse, soojuse, ängi sisse mässida. Vilu kuulub nende autorite hulka, kes ühte luuletusse mahutavad mitmekihilise loo, novelli, isegi romaani, ja kuna luuletaja keel on niivõrd visuaalne: filmi. Või mitu. Loo tonaalsus võib muutuda olenevalt sellest, kuhu mina lugejana valin kirjavahemärgid ja rõhud ja pausid panna. Ühel päeval loen luuletust ühes rütmis, kuid mõnel teisel tunnil on õigem teiste rõhkudega lugemine.

Kuid ikkagi, luule kui päevik või kirjad … See idee jääb siiski ahvatlema. Meenub Uku Masingu luule päevikuline kirjutamise viis, mille kohta kirjandusteadlane Külliki Kuusk on öelnud, et kogu Masingu luuleloomingut võib kahtlusteta nimetada päevikuks.* Kahtlemata on Vilu Masingu loominguga hästi tuttav. Kuid kuupäevad luuletuste all suunavad ka tagasi vaatama: mis päev see sinu enda elus oli, mida tegid, linnas kõndides või uudiseid skrollides tundsid ja kuidas sina sellega toime tulid (sest tõenäoliselt sa ei luuletanud). Vilu luule on vahetus ajalises ja ruumilises (peaaegu füüsiliselt tunnetatav), kõige kohalolulisemas kontaktis tolle hetke maailmaga, kus see luule sünnib, ja ma ei mõtle siin vaid ümbritsevat füüsilist keskkonda (lugeja võib leida ennast koos autoriga näiteks Tartule viitavaist paikadest), vaid kogu tajulist ja ideelist ruumi, see valgusvihk langeb ümbritseva ilmele ja jäädvustab selle, see on nagu luule kujul hüper­realism oma paljale inimsilmale kättesaamatus kõikehaaravuses ja üleelulises värviintensiivsuses. See ruum, kus luule sünnib, kõigi tajudega ühes kaadris, ei ole turvaline, sellel on idapiir surmaga (lk 15), seal on mustaks määrdund lumi (lk 50) ja aknad on nüüd teravad lilled (lk 22). See luuletuste sari jääb siiski ka ühe äreva ajalõigu kroonikaks.

Vilu on teada kui sotsiaalselt tundlik luuletaja ning oma kujundeis on ta terav, ülitäpne nii emotsiooni kui ka kujutise loomisel. Vilu sõna töötab väga visuaalselt, nii et kirjutava inimesena tundsin sedagi luulekogu esimest korda lugedes mitmeski kohas magusat professionaalset kadedust, mis õnneks ei suuda pärssida naudingut Vilu poeesiast.

Lihtsasti tekib tunne, et maailmast, mida Vilu kujutab, on katastroof üle käinud / käimas / palju kordi üle käinud / tulemas… Me ise oleme katastroof ja kummituslik ettevõtmine on see headuse otsimine enda seest (lk 72), aga mis hea luule muud veel peakski olema, kui mitte ausus enda vastu, ausus ise on aga halastamatu, mööda ei saa vaadata ei koledast ega ilusast.

Vana hing

Kuid kes siis on vana hing? Kogu luuletustes läbivalt tunneb minajutustaja end seesmiselt vanana, palju vanemana oma numbrilisest vanusest, ning seeläbi ka eraldatuna, näiteks teistest inimestest, eakaaslastest, oma east ja sellega poolkohustuslikult kaasnevast, teisalt on ta aga just seetõttu teadlikum endast kui osast millestki meist vanemast või suuremast. Mis on vanem kui meie, vanem kui vanad luud (lk 7)? Vana (hinge) motiiv kordub üha, jutustaja on vana, vana on valgus, maailm on vana, muldvana valgus otsib end nagu nahka (lk 6).

Olla vana hing on oodata enda südamikku (lk 35), ütleb minategelane, julgustab: ära oota ole vana juba täna (lk 12), lohutab, et kunagi vanaduses on kindlasti rahulikum (lk 55) ja peab tõdema, et jäin oma südamesse hiljaks (lk 67). Kuid selle vana hingega on tulnud kaasa sügav empaatia, arusaam ja mingisugune leppiminegi. Vana hing on kõike seda näinud, kogemus võib olla ka äratundmine.

tead ju küll merd kasvades kas üksi või sõpradega koos
vahet pole miski on ikka juba olemas tunned ju küll
aeg roomab see on looma aeg luine ja liigendatud – – (lk 27)

Võrreldes Vilu eelmise koguga „Kõik linnud valgusele“ (2022) on selle kogu luule puudutus kuidagi leebem, hellem, mõistmise püüd kohati leppivam/lepitavam. Kui eelmise raamatu luuletuste äng oli raevukas, kohati tormihoona kaasa kiskuv ja läbi raputav, siis uusim kogu on teisel viisil intensiivne. Äng on tunne, mis ei allu kõigi puhul ühesugusele definitsioonile, nagu armastuski. Äng on ka loominguline seisund. Kui eelmises kogus näeb vaadet minevikku – nii viha, hämmastuse, leina, kahetsuse kui ka teiste tugevate tunnetega –, siis „Vana hing“ räägib mulle eelkõige olevikust, siinne kohalolu on ümbritseva aja, ruumi ja seal ruumis viibijate intensiivne ja täielik tajumine ning see taju on läbini empaatiline, kuid mitte selektiivne. Korraga halastamatult ja õrnalt jäädvustatakse heledust ja tumedust ja üks pole alati halvem kui teine.

Värvid hämaruse piiril

„Vana hinge“ toonid on intensiivsed, pakkudes erilist meelelist kaemust. Lõhnad, värvid, tajud on alati kõige tugevamad videvikus, valguse ja pimeduse piiril. On sügavus ja tumedus, kord varesena lendan läbi hingelisest hiilgusest olen tume oht vanadele läikivatele taskunugadele (lk 32), põletan musta salli musta kurgu (lk 37), kord viibitakse hämarduvas pargis, pimedas köögis, keset hingedepäeva videvikku. Kuid tumedus (nii seesmine kui ka väline) on siiski uus, eelmise kogu sisemine lein ja kurbus on asendunud väljapööratud tõdemustega, mis kummalisel kombel pigem leevendavad või tasakaalustavad raskeid tundeid. Minakõneleja näib teadvat, mis võimaldab vaadata valule teisiti – mitte ehk leppides, kuid mõistes, ehk ongi see vana hinge pilk.

Kuid oh, see luuletaja näeb värve! Mõned kirjeldused lihtsalt jäävadki vaimusilmapõhja kummitama, nagu mandariinikoored hämarlilla lume peal (lk 25) või piimjassinine õide puhkev lill (lk 53), Vilu toonid selles kogus on sügavad ja erksad.

.. kauge sinine metsatukk
kinni magusas valgusenäljas sinna minna ja mitte enam
tagasi tulla varesed ülal latvades nagu talve mustad
puulehed .. (lk 25)

Haavatavus on tugevus

„Vana hing“ tekitab hoolimata ärevatest teemadest imelikult turvalise tunde. Tunde, nagu „ma tean seda lugu“ ja „see on vana lugu“. Vanem kui meie, läbi elatud, üha uuesti läbi elada.

– – avastame järsku et oleme alati osanud vastu võtta
sõnumit sõnumit ilma saatjata lehtede avar säbru vastu
taevast sõnum on kõik – – (lk 29)

Kas see äratundmine teeb vanaks? Võib-olla, aga mitte kibedaks või lootusetuks. Kuigi see, millest Vilu kirjutab, on kohati väga raske, kirjutab ta viisil, mis valu leevendab. Ta vaatleb maailma koos selle haavade, armidega ja ebakõladega sellena, mis see on, Vilu ei ilusta, aga „ilustamata“ ei tähenda koledat, ilustamata tähendab muutmata kujul. Nii nagu on. Ilus ja kole eksisteerivad korraga ja ka siis, kui on väga valus, on ilu ikkagi võimalik. Julguse eest haavu vaadata, haavatav olla, saad ka ilu, saad kõik. Haavatavus on tugevus: hoia haavad lahti vanahingeline (lk 18), ausus on julgus.

ei suuda ju alati elada oma pimeduse vääriliselt (lk 29). Tahan Vilu luuletusi lugeda ka siis, kui ta kirjutab kurbadest asjadest, Vilu esitatud, vahedal-ausal kujul julgen neid vaadata. Nii on luule tee ka igaühe isikliku valu vähendamisele, headus, empaatia, armastus jäävad ikka nähtavaks, kohalolevaks ning see võimaldab olemise ängil muutuda mingisuguseks teistsuguseks tundeks, olgu või mittevaluks.

– – olen püüdnud kukkuda läbi lille­südame
lihtsalt korra ja kuidagi varjus anda tagasi see
meelerahu vanale vennale (lk 64).

Autoril on õnnestunud pakkuda meele­rahu. Äng ei ole üldse halb. Ängi sees saab edukalt seista ja vaadelda seda nagu seismoloog maavärinat, vaadelda iseennast ja teisi, hirmu, huvi, empaatiaga.

– – näidata välja
armastust nii mulle tundub on harjutus seda justnimelt
on vaja teha – – (lk 46)

Tuli meelde üks tuttavaga juhtunud lugu. Ta lapsuke libisenud mänguhoos üle Hurda pargi tiigi serva, isa hüpanud joonelt järele ja tõstnud veest välja ja kui nad kahekesi lirtsudes kiirel sammul kodu poole kõndisid, küsinud isa: mida sa nägid seal tiigis kah. Laps öelnud: kala vaatas mulle silma. Vahel on vaja vaadata Hurda tiiki, vaadata põhja. Mõnikord kõnnin läbi pargi, piidlen tiigi läikivat vett nagu laps, nagu luuletaja, tahaks jätta keskea vahele / raskesti saavutatud tähtsust täis mõttetud seisukohad (lk 49). Hea luule tunnus on ka see, et see jääb painama.

* Külliki Kuusk, Uku Masingu luule kui päevaraamat. Rmt: Paar sammukest. XXV. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2008. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2009, lk 57−78.