Raamat odav! Raamat kallis!

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

MARGO MATSINA

Gabriel Zaid leiab oma 2003. aastal ilmunud arutluses lugemisest, kirjutamisest ja raamatuärist raamatud olevat nii odavad, et „nii nende soetamine kui ka väljaandmine on suhteliselt lihtne. Miljonid lugejad saavad soetada korraliku raamatu­kogu, aga mitte samaväärset maalikollektsiooni.“¹

„Raamatud on kallimad kui kunagi varem.“ Nii juhatas alanud aasta 19. jaanuari ETV „Kultuuristuudio“ sisse Maarja Vaino. Saatekülalised Heili Sepp ja Tiit Aleksejev rääkisid veenvalt trükitud paberraamatu meeldivusest ja olulisusest. Küllap enamik raamatusõpru noogutab Aleksejevi tõdemuse peale, et raamatud ei ole Eesti inimesele enam taskukohased.

Raamatute hinnatõusust on juba möödunud aasta algusest üksjagu juttu olnud: „Kas hinnatõus teeb raamatutest luksuskauba?“,² „Juba praegu krõbedad raamatuhinnad võivad veel kerkida“³ jm. Selle taustal edastas „Aktuaalne kaamera“ jõulude eel hämmastavalt meeldiva uudise: 2022. aasta järsk inflatsioon on kultuurisektorile mõjunud vähem, kui võis karta. Teatri- ja kinopiletid kallinesid novembri andmete põhjal aastaga küll 20,7%, aga raamatute hinnatõus oli vaid 1,1%. Uudis on karjuvas vastuolus nii ennustuste kui ka tegelikkusega. Kas statistikud on teinud vea? Võib oletada, et uskumatu 1,1% taga on tarbe- ja toidukaubaga võrreldes üks oluline raamatute erijoon: raamatute müügiperiood on tunduvalt pikem. On suur erinevus ostukorvi hinnas, kui korjata sinna keskmine valik, mis sisaldab ka aasta või mitme aasta eest ilmunud raamatuid, või valida ostmiseks ainult kõige värskemat toodangut. Kõigi saadaval raamatute keskmine hind ei ole aastaga arvatavasti tõesti palju tõusnud, sest vanemate raamatute hinda on langetatud ning ostjatele silma jäänud hinnatõus puudutab vaid äsja ilmunud raamatute letti.

Selgituseks Raamatukoi statistikat. 2022. aastal ilmus rahvusraamatukogu andmeil Eestis 3624 raamatut ja brošüüri. Neist kaubandusvõrku on jõudnud umbes 2500, sest kõik trükitu ei olegi mõeldud kauplustes turustamiseks, vaid jagatakse tasuta või müüakse otse sihtgrupile. Viimase viie aasta jooksul on need arvud väikese kahanemis­trendiga, aga sarnased aastast aastasse. Möödunud aastal müügile jõudnud raamatuist on praegu Raamatukois saadaval 96% ehk u 2400 nimetust. Samal ajal on Raamatukoi uute raamatute (s.t tiraaži seni müümata eksemplaride) kataloogis kokku 13 000 nimetust. Seega värsked varasemast kallimad raamatud kergitavad keskmise ostukorvi hinda, kuid see mõju on tagasihoidlik, sest niisugused raamatud moodustavad vaid viiendiku kogu valikust (18,5%).

Teine on aga pilt siis, kui võrdleme samal aastal ilmunud raamatute hindu. 2021. ja 2022. aasta võrdluses kasvas ühe samal aastal ilmunud uue raamatu keskmine hind 8,6% (21,21>23,03 eurot). Aasta teisel poolel oli kasv siiski suurem: kui võrrelda 2021. aastat 2022. aasta teise poolega, saame kasvuks 10,4% (21,21>23,41 eurot). Kuna aktiivsed raamatu­tarvitajad-ostjad huvituvad enamasti värsketest raamatutest (sest eelmiste aastate raamatud on juba ostetud-loetud), annavad need näitajad tegelikust olukorrast tõepärasema pildi.

Mulle on tundunud täiesti subjektiivsel hinnangul juba mõne aasta jooksul hinnapiirina 30 eurot. Sellest rohkem tohib maksta vaid oluline ja mahukas teatmeteos või kunstialbum või pildi­materjalirohke ajalooraamat. Möödunud aastal sai see piir aga ületatud, sest hinna­kõrgliigasse tekkis varasemaga võrreldes palju rohkem raamatuid ja kasv tuli just mahukate ilukirjandusteoste näol. Kui 2017. aasta jooksul tuli müüki 64 üle 30eurose letihinnaga raamatut, siis 2022. aastal oli neid 240 ehk peaaegu 10% kõigist müüki jõudnud raamatuist. Tundub, et aastal 2023 saab toeka ilukirjandusliku uudisteose harilikuks hinnaks 30–40 eurot ning rohke pildimaterjaliga, heal paberil ja suures formaadis väljaanded aktsepteerime hinnaga 40–60 eurot.

Guardiani oktoobrikuine küsitlus kirjastajate seas näitab, et britid on samuti mures raamatute kaanehinna tõusu pärast ning proovivad seda leevendada odavama paberi ja tagasihoidlikuma lõppviimistlusega.⁴ Meie suurima trükkali Tallinna Raamatutrükikoja juhi Valdur Rebase sõnul moodustab paberi- ja trükikulu raamatu kaanehinnast siiski vaid 10–15%. Seda arvestades ei saa kokkuhoid raamatu materjali ja viimistluse pealt letihinda märgatavalt alla tuua. Kaupluste poole pealt võiks arvata, et suurenev veebimüük aitab kulusid kokku hoida ja hindu taltsutada, kuid see pigem ei ole nii. Veebipoe arendamine ja käigushoidmine on kulukas ning uute klientide meelitamiseks oma veebilehele tuleb otsingu- ja somefirmadele maksta 10–20% niiviisi juurde võidetud ostude väärtusest.

Müüjale odav, ostjale kallis. Suuremate raamatupoodide võime kehtestada ennast hinnaläbirääkimistel kirjastustega ning lõpphinna määramisel on kauplusekettide väljakujunemise eelse ajaga võrreldes selgelt kasvanud. Raamatukaupluse huvi on kliendile vastuvõetavat hinda pakkuda ja samal ajal maksimeerida vaheltkasu. See soov realiseerub tasapisi. Mainitud 19. jaanuari „Kultuuristuudiost“ saime teada, et Eesti turul jaguneb raamatu letihind kirjastuse ja kaupluse vahel pooleks, mis tähendab, et kauplus lisab kirjastuse hulgihinnale 100%. Andmete allikat kahjuks ei nimetatud, aga saatejuhi hinnangul on raamatupoodide roll lõpphinnas küllaltki suur. Võib siiski arvata, et isegi kui vahekord 50 : 50 peab suurte kaupluste puhul paika, siis ei ole see veel teekonna lõpp. Suurtes vanades Euroopa riikides on see vahekord 30 : 70 kirjastuste kahjuks, sest kaupluste ja nende vahel on ka distribuutorid-hulgimüüjad. Ilma kaubandusele piisavalt rammusat osa loovutamata ei oleks meil ka suurt hulka ilusaid-mõnusaid kauplusi. Väiksemad raamatupoed võivad esialgu siiski vaid unistada, et nende osaks saab pool võileivast. Me ei saa küll enam läbi vähema kui 50% juurdehindlusega, kuid see teeb letihinna jaotuseks u 70 : 30 kirjastuste kasuks ning lubab raamatupoel vaevu toime tulla.

Tähtis komponent raamatute jaehinna kujunemisel on konkurents. Eesti raamatuturu olukorra paranemisele tuleb kasuks, kui kahe suurema turuosalise kõrval on ka elujõulisi väiksemaid raamatupoode. Neid tülikaid kolmandaid, kes ei lase kahel suurel turgu isekeskis lõpuni ära jagada, et siis teineteisele mõistva naeratusega otsa vaadates hindu kujundada.

Jah, raamatud on läinud märgatavalt kallimaks, aastataguse ajaga võrreldes umbes 10%. Ometi on kirjandus endiselt kultuurse meelelahutuse hulgas kõige taskukohasem. Odavama kontserdi- ja keskmise teatripileti hinna eest saab korraliku mitmesajaleheküljelise raamatu, mille lugemine lahutab meelt palju kauem kui paaritunnine teatrietendus. Heal juhul loeb sama raamatut mitu inimest, mis teeb tunnihinna veelgi soodsamaks.

Margo Matsina on Raamatukoi tegevjuht.

1 Gabriel Zaid, Liiga palju raamatuid. Tlk Kätlin Kaldmaa. – Loomingu Raamatukogu 2011, nr 40.

2 Priit Hõbemägi, Kas hinnatõus teeb raamatutest luksuskauba? – Eesti Ekspress 5. I 2022.

3 Mari Peegel, Juba praegu krõbedad raamatuhinnad võivad veel kerkida. – ERR 9. VIII 2022. err.ee/1608680131/juba-praegu-krobedad-raamatuhinnad-voivad-veel-kerkida

4 Sarah Shaffi, Book prices set to rise as production costs soar, say UK publishers. – Guardian 25. X 2022. theguardian.com/books/2022/oct/25/book-prices-set-to-rise-as-production-costs-soar-say-uk-publishers