Tervitus Hiiumaa praamilt!

Geograafiliselt on Hiiumaa küll Eesti ääreala, kuid Vaapo Vaheri kirjanduslik Hiiumaa on märksa avaram kui üks saar.

PILLE-RIIN LARM

Vaapo Vaheri mahuka uurimistöö „Hiiumaa kirjanduse lugu“ puhul on esile toodud, et õigupoolest on autor kirjutanud saare kirjandusloo asemel uue Eesti kirjandusloo, lihtsalt Hiiumaa vaatenurgast.1 Nii on. Seesuguse „Eesti kirjandusloo uudse läbivalgustamise eest kodukoha-armastusest sündinud mastaapses uurimistöös“ pälvis autor möödunud nädalal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.2

Hiiumaa kirjanduse ajalugu“ saab alguse rahvaluulega, nagu eesti kirjanduslood enamasti, ehkki seoses selle kogujatega XIX sajandil. Kui võrrelda teost kas või 2001. aasta „Eesti kirjanduslooga“ (autorid Ants Järv, Ele Süvalep, Epp Annus, Luule Epner, Mart Velsker ja Sirje Olesk), siis ära on jäänud baltisakslaste tarbetekstid. Küllap neid leiduks, aga milleks neid hiidlaste endi kirjasõna alguse ette pookidagi. Rahvaluule kogujate juurest liigutakse lineaarselt tänapäeva, peatudes pikemalt olulisematel autoritel ja teostel. Kirjandusvoolud ja ismid Hiiumaa kirjandust iseloomustavat ei näi, Vaheri lähenemisviis on lokaalsuse kiuste selgelt biograafiline.

Huvitav on teost kõrvutada ka järgmiste eesti kirjanduse ajaloo käsitlustega: 2006. aastal ilmunud Cornelius Hasselblatti teosega „Geschichte der estnischen Literatur“ (ee „Eesti kirjanduse ajalugu“, 2016) ja 2018. aastal ilmunud Hilary Birdi kirjanduslooga „An Introduction to Estonian Literature“ („Sissejuhatus eesti kirjandusse“, 2018). Kuidas paistab miski eemalt ja sügavalt seest? (Tõsi küll, geograafiliselt on ju Hiiumaa Eesti ääreala, kuid Vaheri Hiiumaa on märksa avaram kui üks saar, mõnedki sealsed autorid eesti kirjanduse kesksed nimed ning ega Vaher isegi niisama külamees ole.) Võib-olla näeb kaugelt mõnikord paremini: nii Hasselblatt kui ka Bird on käsitlenud autoreid, kes on siinsete uurijate tähelepanu alt viimasel ajal pigem väljas, näiteks Aadu Hint või vennastekoguduslased. Vaapo Vahergi toob parnassile hulga seni lausa tundmatuid isikuid, kuid põhjusel, et on ülemäära lähedal, n-ö omadega sees. Kiindumus ja kirg talletada iga vähimgi kirjatöö ja teabekild viib aga tulemuseni, kus puudub distants. „Hiiumaa kirjanduse lugu“ on seetõttu raske lugeda minusugusel lehetoimetajal, kes on harjunud iga defitsiitset veergu hoolikalt kalkuleerima, kaastöid kroonilise ruumipuuduse tõttu ära ütlema või jõuliselt kärpima. Sedavõrd pillav näib Vaheri materjaliga ümberkäimise viis: mitte ükski autor, olgu ta kontakt Hiiumaaga kui tahes põgus, ei ole raamatust välja jäänud, ükski tsitaat pole olnud liiga pikk, ükski foto ülearune.

Siiski, „Hiiumaa kirjanduse lugu“ on raske lugeda ka Andrus Kasemaa loomingu austajal, sest tema on üks väheseid saare autoreid, kes on raamatust välja jäänud. („Juba keset kirjutamishoogu sai selgeks, et mingil hetkel tuleb otsustavalt pidurit tõmmata. [—] Nii sai maha ajaline märk, millest edasine raamatus ei kajastu,“ I kd, lk 13.) See on miinus: tegu on ometi noorema kirjanikkonna ühe omanäolisema, tunnustatud ja viljaka autoriga. Ajaline piir ei näi olevat ka ülemäära varane, sest näiteks Heli Laaksoneni 2017. aastal ilmunud luulekogu „Ole ise“ (tlk Järvi Kokla) on „Hiiumaa kirjanduse loos“ sees. Võimalik, et hiidlased pisut võõrastavad ühtaegu ekstsentrilisevõitu ja inimpelglikku kirjanikku: jäi ju Kasemaa välja ka „Hiiu luule raamatust“ (2017). Kasemaa kaanonisse!

Kolmandaks on „Hiiumaa kirjanduse lugu“ üleüldse raske lugeda, sest kaalukas teos kaalub sedavõrd palju. Kahe köite peale on kulunud ligi 3,5 kg paberit. „Püha heldus – püksi söldus,“ öeldakse küllap selle peale Reigi kihelkonnas.3

Vaapo Vaher pälvis teosega „Hiiumaa kirjanduse lugu“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Miks seda rasket teost siiski lugeda? Kellele ja miks see on kirjutatud? Üks sihtgrupp on muidugi hiidlased, ulguhiidlased ja suvehiidlased ise: üksteise järel on ju ilmunud „Hiiu sõnaraamat“ (2015), lugemik „Hiiu keele raamand“ (2016) ja antoloogia „Hiiu luule raamat“ (2017). Hiiumaal näib olevat puhkenud renessanss, huvi on oma maanuka keele ja kultuuri vastu suur. Tänuväärselt on Vaher kireva taustaga lugejaskonnaga arvestada mõistnud: tema uurimuse tekst ei ole sugugi raske, vaid ladus lugemine. Ka on rohked tsitaadid kasinama lugemusega sihtgrupile mõeldes igati omal kohal. Akadeemilisem auditoorium rõõmustab aga rohkete uute faktide, korraliku viitestiku ja registrite üle – teos täidab oma ülesande ka teatmeteosena. Raamat on niisiis kõigile.

Kellest ses teoses juttu on? Muidugi saavad „Hiiumaa kirjanduse ajaloos“ palju tähelepanu klassikud, alates Aino Kaldast ja Marie Underist. Tuleb välja, et peaaegu kõik eesti klassikud on mingil moel Hiiumaaga seotud ja sedakaudu avanebki rakurss terve Eesti kirjandusloole. Nagu mainitud, tutvustatakse ka suurt hulka tublisid harrastajaid. Mõni tuntud autor klopitakse tolmust puhtaks – eriti toon esile Herman Sergo värskena mõjuva peatüki. Väga sümpaatne on, et järjekindlalt on jälgitud ka Hiiumaal elanud ja peatunud tõlkijate tegevust. Tänapäeva kirjanikest on pälvinud enim tähelepanu Tõnu Õnnepalu.

Usun, et kohalik kirjandustegu ei katke ka tulevas ajas,“ kinnitab Vaapo Vaher. „Keegi kirjutab Hiiumaal või Hiiumaast ikka“ (II kd, lk 879). Mina usun ka. Kirjarahvas liigub Hiiumaa vahet vilkalt edasi, seda tõestab kas või mu e-postkastis sageli korduv fraas „Tervitus Hiiumaa praamilt!“. „Läänemere vahuvees“ – seesugune olevat olnud „Hiiumaa kirjanduse loo“ tööpealkiri.4 Tabav!

1 Marek Tamm, Vikerkaar loeb. Armastuskiri Hiiu­maale. – Postimees 6. XII 2019.

2 https://www.kulka.ee/uudised/selgusid-kultuur­kapitali-aastapreemiate-laureaadid-2

3 Eesti fraseologismide elektrooniline alussõnastik. http://www.folklore.ee/justkui/sonastik/

4 Vaapo Vaher, Rummod ja Hiiumaa. – Looming 2013, nr 1, lk 103.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht