Utoopia või düstoopia? Kaks vaadet ühele ja samale ruumile

JAAK TOMBERG

Viimastel aastatel kuulsust kogunud ja peagi ka Hollywoodis linastuv, viie minuti kaugust tulevikku tuletav Dave Eggersi romaan „Ring“ räägib sirgjoonelise ja lihtsa loo täiesti tavalisest 25aastasest tütarlapsest Maest, kes satub tänu heale õnnele ja mõningasele pealehakkamisele tööle kuus aastat tagasi asutatud, kuid peagi plahvatuslikult kasvanud ning lõpuks ka Google’i ja Facebooki alla neelanud maailma suurimasse tehnoloogiafirmasse. Firma algne kuldne idee oli ühe isiku kõikide – selleks ajaks lugematute – kontode lõimimine üht(sess)e süsteemi, kuid selle pikaajalisem ambitsioon on absoluutse võrgustamise, totaalse salvestamise ja igasuguse info kättesaadavuse printsiibil sündiv kuritegevuseta turvaühiskond. Lugeja satub tunnistajaks, kuidas Mae vanematekodust uude, kõikide võimaluste ja sotsiaalsete tagatistega muinasjutulisse firmalinnakusse elama kolinult karjääriredelil hoogsalt edeneb, kuidas tema päritolulist identiteeti koos selle kõikide konaruste ja ebaühtlustega hakkab järk-järgult asendama täielikul läbipaistvusel, avatusel ja lakkamatul sotsiaalvõrgustiku tagasisidel põhinev laitmatult läikiv korporatiivne identiteet.

Niisuguses kokkuseades pakub romaan võimalust mõelda nii mõnelegi nüüdisaja tehnokultuuris üha aktuaalsemale teemale: kuidas mõjutavad sotsiaalvõrgustikud ühelt poolt subjektiivset teadvust ja individuaalset väärtussüsteemi ning teiselt poolt sotsiaalset reaalsustaju ja kollektiivset käitumist? Kuidas suhestuvad või pingestuvad omavahel ühelt poolt demokraatliku avatuse idee ja teiselt poolt läbipaistvus, mida võimaldab üha tõhustatav jälgimis- ja salvestamistehnoloogia? Kuidas ja kui märkamatult teisendab see tehnoloogia inimese privaatsustaju ja kriitikameelt?

Niisiis teema poolest ei ole tegu kaugeltki millegi uudsega, kontrolli nimel privaatsust õõnestava jälgimisühiskonna kujutamisel on teadusulmes olnud pikk traditsioon, mille matriits ulatub mõnevõrra teistsuguses poeetilises ja allegoorilises vormis tagasi George Orwelli romaanini „1984“. Paljutki sellest, mida varasemast teada, „Ring“ lihtsalt ajakohastab, ent nii lastakse siin lähitulevikku ulatuvate paisutuste kaudu huvitavalt paista näiteks sotsiaalvõrgustike pideva infotulva tekitatud võimalikul positiivsel ja negatiivsel afektil, postituse, vastuse ja vastuvastuse ülekiirendatud vooluringil, katkematutel laikidel ja dislaikidel põhineval labiilsel enesehinnangusüsteemil ning ülevoolavast ja lakkamatust motivatsioonikõnest kannustatud korporatiivsel eneseteadvusel. On enam-vähem kindel, et vähegi vilunum teaduslikule tõele vastavuse fetišeerija võib Eggersile tema romaani tehnoloogiliste üksikasjade teemal kerge vaevaga vastu vaielda, ent teaduslik ümberlükatavus ei vähenda antud juhul kuigivõrd romaani satiirilist mõju.

Satiirilise komponendi mõjulepääsemist pärsivad pigem romaani mõningad kirjanduslikud ja kompositsioonilised puudused: suur osa süžeest on etteaimatav, infoühiskonna tehnokraatlikke võimalusi avastatakse suurte, peaaegu ebakirjanduslike lehekülgede kaupa (mis võiksid moodustada osa märksa paremast kriitilisest esseest või futuristlikust pildibukletist). Samuti on romaani kriitiline sisend liiga alasti, paigutine liiga otsene ja vali moraalilugemine (peategelasele? lugejale?) takistab satiiri kui märksa mõjusama kriitikavormi mõjulepääsu. Millegipärast seletab Eggers lõpuks kõhklusteta ära (tõlgib tavakeelde tagasi) ka oma romaani kõige tugevama kirjandusliku allegooria – lehekülgede kaupa kirjeldatud asjaolu, et tippfirma juhid lasid Mariaani sügavikust ära tuua ja kodustada ülikiire seedekulglaga peaaegu läbipaistva ja täitmatult kõikesööva hai. Ent sellegipoolest on „Ringi“ huvitav lugeda, mis näitab, et huvitavus ja kirjanduslikkus ei pruugi teineteist tingimata vastastikku tingida.

„Ringi“ kõige tugevam, lugeja kriitikameelt ärgitav mõju põhineb asjaolul, et peategelane jääb tema ümber toimuvate tehnoloogiliste ja korporatiivsete arenduste suhtes suuresti ebakriitiliseks: nii alguses kui ka edaspidi kujutab uue firma töökeskkond talle (ent tõenäoline, et mitte lugejale!) peaaegu utoopilist ruumi, mille õigsus seatakse ainult ajuti ja võrdlemisi jõuetult kahtluse alla. Asjaolu, et minategelase ebakriitilise suhtumisega võib lugejal olla raske samastuda, kannab endas ehk „Ringi“ kõige suuremat kriitilist potentsiaali: lugeja ja peategelase positsioon võivad, aga ei pruugi, üha enam lahknema hakata. Alguses kehtestatud utoopia võib, aga ei pruugi, hakata lugejale tunduma üha düstoopilisem. Sõltuvalt sellest, kes romaanis parasjagu kõneleb, hakkavad utoopia ja düstoopia end teose ruumis vaheldumisi kehtestama, andes sel moel lõpuks mõista: utoopia ja düstoopia ei pruugi sugugi olla kaks fundamentaalselt erinevat ruumi, vaid kaks vaadet ühele ja samale ruumile. Niisugusena võiks „Ring“ olla omalaadne, sattumusel põhinev nüüdisaegne teadvusindikaator – kirjanduslikult ebapiisav, aga paljuski huviäratav öökapiraamat neile, kelle arvates kirjeldatu on düstoopiline satiir, ja puhas nauding, väärtuste- ja tegumoekinnitus neile, kes peavad seda käegakatsutavaks utoopiaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht