Sel reedel Sirbis

Maria Mölder, „Ansambel U: ehk uue muusika uuenduste uuendaja“ Kurmo Konsa, „Juturobotid ja keeled“ Kristjan Kikerpill, Andra Siibak, „Distsipliin ja vastutusäpid“ Triin Veber, „Keskkonnamüra mõju tervisele“ Grete Tiigiste, „Riigigümnaasiumide arhitektuuriralli tulemused“ Intervjuu arhitekti ja kunstniku Keith Murrayga Hannu Oittinen, „Eesti kirjanikud Helsingi raamatumessil“ Intervjuu helilooja ja dirigendi James MacMillaniga Ülo Mattheus, „Globaalne sõda ja Europe röövimine“ Vestlusring ajakriisist, loomulikest rütmidest, unest ja kunstist Piret Jaaks, Johan Elm ja Gerda Kordemets näidendivõistlusest Ivan Velisavljević Jugoslaavia modernistlikust filmist Urmas Vadi, „Kingitus“ Esiküljel ansambel U: lavastuse „Harmoonia“ kostüümides. Foto Piia Ruber

MARIA MÖLDER: Ansambel U: ehk uue muusika uuenduste uuendaja
Kui poleks praeguseks 20aastase kogemusega ansamblit U:, siis poleks vahest ka paljut muud põnevat, mis on Eesti nüüdismuusikasse ilmunud ja siis jälle kadunud.
Ansambel U: on 20 aastat väsimatult tegutsenud selle nimel, et uuem muusikalugu meie lavadel elustuks, et selle valged laigud saaksid aegamisi värviliseks. Peale selle on ansambel muidugi ka andnud võimaluse koos endaga ajalukku minna ka paljudel heliloojatel, kel muidu poleks olnud selleks n-ö töövahendeid ehk professionaalseid mõttekaaslasi.

KURMO KONSA: Juturobotid ja keeled
„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid koolilapsed juba rõõmsalt hoovil mängimas.“
Ilmselt on väga paljud nõus väitega, et eesti keele ja kultuuriga kursis olija peaks oskama lõpetada lauset: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…“ Viimati kirjutas sellest Aimar Altosaar Postimehes. Selle artikli juhatab sisse ChatGPT pakutud vastus selle kuulsa lause lõpetamiseks. Mida võib siit järeldada?
Juba sellise lühikese ajaga, mis on möödunud juturobotite kasutuselevõtust, on saanud selgeks nende ülisuur mõju paljudele inimtegevuse valdkondadele. Kuna tegemist on keelemudelitel põhineva tehisaruga, siis on sellel ilmselgelt ka mõju keelele ja kogu kommunikatsioonile.

KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK: Distsipliin ja vastutusäpid
Tehnoloogiasektor on viimasel kümnendil turule toonud lugematu arvu kasutajasõbralikke ja mängulisi distsiplineerimise viise.
Oleme kõik aasta lõpus nostalgitsenud ja lootusrikkalt uude aastasse kiiganud, andes seejuures pühalikke lubadusi ning sõlmides nii enda kui teistega kokkuleppeid käitumise, harjumuste või tegutsemisviiside parandamiseks. Kui endale või kaaslasele antud suusõnalisest lubadusest jäi vajaka, võis ennevanasti sõlmida ka lihtsakoelisi kirjalikke kokkuleppeid. Seevastu tänapäeval hoiavad meid õigel teel ja aitavad distsipliini säilitada vastutusäpid.

TRIIN VEBER: Keskkonnamüra mõju tervisele
Müra peetakse õhusaastuse järel üheks tähtsamaks tervist mõjutavaks keskkonnateguriks.
Kas olete märganud, et müra on ümbritsevas keskkonnas järjest rohkem? Kui elasite varem maal ja kolisite linna, siis puutute rohkem kokku autode, rongide, lehepuhurite, naabrite tekitatud jm keskkonnamüraga. Kui aga olete elanud linnas, siis on tõenäoliselt liikluskoormus teie kodutänaval viimaste aastakümnete jooksul kasvanud. Autoliiklus ongi Euroopas, sh Eestis, kõige suurem keskkonnamüra allikas.

GRETE TIIGISTE: Riigigümnaasiumide arhitektuuriralli tulemused
Vastvalminud riigigümnaasiumid torkavad kohalikus arhitektuuripildis silma ning äratavad uudishimu. Koolimajade ehitamise programmist võidab arhitektuurivaldkond tervenisti.

Lepitav maastik. Gregor Taul vestles Keith Murrayga
Keith Murray (sünd 1946) on Zimbabwes sündinud ja üles kasvanud arhitekt, disainer ja kunstnik. 1980. aastatel kolis ta Inglismaale, kus töötas nii arhitektina eri büroodes kui ka õppejõuna ülikoolides.

HANNU OITTINEN: Eesti kirjanikud Helsingi raamatumessil
Eesti boks mõjus raamatumessi virvarris ehk pisut tagasihoidlikult, kuid see-eest on eesti kirjanike pidev kohalolek õpetanud messikülalised lõunanaabreid lausa ootama.
Eestlased on olnud Helsingi raamatumessi püsiasukad juba 2011. aastast saadik: toonane peakülaliste staatus tõestas isegi skeptikutele, et kohapeal tasub ära käia. Muidugimõista ei olnud see eesti kirjanikel esimene kord Helsingi Messukeskust tundma õppida. Üksteise üritusi hakati järjekindlalt külastama kohe, kui Eesti taas iseseisvaks sai: juba 1990. aastate keskel leidsid innukaimad sulenaised ning -mehed sihtkohana üles Turu raamatumessi. Jah, nii nagu Turu linn asutati ammu enne Helsingit, said Turu elanikud tunda raamatutest mõnu koguni 11 aastat enne seda, kui pealinn sama turgu ründama asus.

Millestki tuleb loobuda, et muusikast osa saada. Helena Tulve vestles James MacMillaniga
3. novembril juhatab James MacMillan Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Vox Clamantise ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees oma viiendat sümfooniat „Suur tundmatu“ („Le grand inconnu“). Püha kolmainsuse kolmandale isikule pühendatud helitöö kohta on MacMillan öelnud, et see pole liturgiline teos, vaid katse uurida, kus loovuse ja vaimsuse mõiste kattub. Šoti helilooja ja dirigent James MacMillan oli viimati Eestis augustis, kui Birgitta festivalil esitati tema kammerooperit „Clemency“ ehk „Halastus“. Ühe proovi vaheajal avas ta oma elu ja loomingu tagamaid.

ÜLO MATTHEUS: Globaalne sõda ja Europe röövimine
USA ei hülga Ukrainat ka siis, kui mõnda liitlast peaks tabama ebakindlus või nõrkusehetk.
Üks Euroopa alusmüüte räägib jumal Zeusist, kes end valgeks sõnniks muutes röövis Europe, Siidoni kuninga Agenori kauni tütre ja heitis temaga ühte. Kas Europe ise oli nõus Zeusi omaks saama või oli see vägivaldne akt, sellest on erinevaid tõlgendusi ja sageli just maalikunstis (Tizian, Veronese, Rubens jt) on seda kujutatud pigem vägistamisena. Kuid selge on see, et kogu Euroopa ajaloo jooksul on ikka olnud põhjust tema pärast muret tunda, sedakorda käimasolevate sõdade puhul, kus Euroopa riikide hoiakutes valitseb segadus ja võib näida, et keegi on röövinud Euroopalt selge mõistuse. Tõsi, Brüsseli ametlik hoiak Ukraina suhtes on toetav, Ukrainale antakse sõjalist ja majanduslikku abi, kehtestatud on hulgaliselt sanktsioone Venemaa vastu, kuid kõnelda Euroopa Liidu ühtsusest ja ennastsalgavast panustamisest Ukraina toetuseks on ilmselgelt liiast.

SILVIA PÄRMANN, SANDRA NUUT: Kuidas sa täna öösel magasid?
Vestlusring ajakriisist, loomulikest rütmidest, une viisidest ja une jälgimisest ning selle kõige kujutamisest kunstis ja disainis.
Näitus „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 27. X 2023 – 28. I 2024, vestlusring 27. oktoobril.
Näitus tegeleb magamisaja ja ruumiga eksperimentaalsete visioonide ja argielu kaudu. Avamisõhtul jagasid kuraator Sandra Nuudiga mõtteid ajakriisist, loomulikest rütmidest, une viisidest ja une jälgimisest saksa päritolu Londonis tegutsev disainer Helga Schmid ja eesti kunstnik Tõnis Jürgens. Schmid on näitusel esindatud oma installatsiooniga „Tsirkaadianuni“, mis kutsub külastajaid lamama voodil, kus neid viiakse valguse, värvide ja helide abil ööpäeva faasidesse. Jürgensilt näeb uut videoteost „Une servad“, kus ta vaatleb und kui kahe tingliku filmikaadri või pildi vahele jäävat lünka.

PIRET JAAKS, JOHAN ELM, GERDA KORDEMETS: Kõigest muust kui sõjast
Eesti Teatri Agentuuri 2023. aasta näidendivõistlus oli laia teemagaleriiga ja mitmekülgne: oli nii ajaloolisi näidendeid kui ka nüüdistemaatikat, kuid ühisnimetaja jäi sündimata.
Seekordne näidendivõistlus oli saagilt ei liiga rohke ega ka liiga vaene. 74 teksti on valikuks piisav hulk, ent tekitas omakorda küsimuse: kas ehk oli kahtlejaid, kes oma tööd näidendivõistlusele ei saatnud või seda ettevõtmist sootuks üles ei leidnud?

IVAN VELISAVLJEVIĊ: Kuidas Jugoslaavia modernistlikust filmist sai must laine ja mis läks valesti
PÖFFil linastub vanade Jugoslaavia filmide eriprogramm
Maailma filmikunst on olnud viljakas pinnas igasugustele liikumistele ja uuendustele. Alates Nõukogude, Euroopa ja Ameerika filmitegijate 1920. – 1930. aastate avangardistlikest katsetustest kuni 1940. – 1950. aastate itaalia neorealismini, kuuekümnendate uued lained Prantsusmaal, Jaapanis, Saksamaal, 1960. – 1970. aastate Uus-Hollywood, Taani liikumine Dogme 95 ja Hiina uus dokumentalistika 1990ndatel … Filmiajaloo kangas on kootud väga erisugustest lõngadest. Ja ometi eksisteerib kõigi nende värvide vahel üks valesti mõistetud varjund – nn Jugoslaavia must laine. See algselt käputäie filmide kohta kasutatud termin on nüüdseks lipukiri, mille all levitatakse maailmas pealiskaudsust Jugoslaavia filmikunsti kohta.

URMAS VADI: Kingitus
Viimasel ajal olen küdenud oma raamatu ilmumise ootuses. Isegi seda lauset kirjutada on kuidagi tobe. Ühelt poolt sellepärast, et sellistest asjadest on nagu piinlik rääkida, sest ei ole ilus uhkustada ja kodustest asjadest ei räägita! Ja teisest küljest on imelik ka sellepärast, et mis kõik maailmas toimub, aga mina mõtlen oma raamatust! Ent kui kõik inimesed maailmas loeksid ilukirjandust, siis oleks see kera meil palju ilusam ja rahulikum koht. Lugev inimene tavaliselt ei saada korda väga suuri lollusi ajal, kui ta loeb ja on kusagil tugitoolis või voodis, võib-olla mõni kohvi- või moositilk kukub linale või põlvele, aga ei midagi hullu.

Arvustamisel
Mirjam Parve „Varjukeha“
Heikki Kännö „Luuletaja ehk Kuidas noaga filosofeeritakse“
Siim Kallase „Mina“
EMTA „Müriaadfest“
„Accordionfest“
Tallinna Linnateatri „Metazoa“
Sigrid Savi „Troopika“
mängufilmid „Tähtsad ninad“ ja „Vaba raha“
mängufilm „Suur vaikus“

Esiküljel ansambel U: lavastuse „Harmoonia“ kostüümides. Foto Piia Ruber