Kaitsedemokraatiast ja imperialismist Ida-Virumaal

Siirdevähemust ähvardavast tulevikust maalitud sisendustes võib näha omalaadset psühholoogilist kompensatsiooni: Eestiski toimuvad praegu koledad asjad ja nende autorid olete nüüd juba teie.

REIN RUUTSOO

Euroopa südamest on nüüdseks saanud maailma üks kõige plahvatusohtlikumaid paiku. Juba viisteist aasta tagasi tõdes Tõnis Saarts, et „kui tõesti osutub tõeks Edward Lucase „uue külma sõja“ kontseptsioon ja Eesti selles sõjas eesliinil asub, võib ka küsida, kas meil on üldse jäänudki mingeid häid valikuid peale rahvusliku kaitsedemokraatia. Võib-olla ei olegi?“^*. Demokraatlikel riikidel lasub kohustus oma inimesi kaitsta. Kaitsedemokraatia rakendamine kõneleb poliitilise kliima ohtlikust halvenemisest. Õigusnormide mõttes süvamuutusi ei toimu, kuid kehivaid õigusakte (näiteks viisarežiimi) rakendatakse rangemalt ning kõrvalekaldumatult, õigusemõistmises nihkuvad karistused skaala karmimale poolele jne. Ohu allikana viidatakse selgepiirilistele kogukondadele. Seda laadi arengus peegeldub õiguskorra kindlustajate, avaliku arvamuse kujundajate jms institutsioonide kõrgendatud ohuhinnang. Argiseistki probleemidest saavad julgeolekupoliitilised küsimused.

Rahvusmõrva mõõtmed omandanud tapatalgud Ukrainas, hübriidsõdade muutumine argipäevaks jne lubab Edward Lukasel juba hoiatavalt deklareerida, et mitte külm, vaid juba päris sõda tuleb NATO piiridele aina lähemale: „Allianss vastaku pigem varem kui hiljem“ (Päevaleht 13. VIII). Julgeolekustamispoliitika olemuslik vastuolulisus on saanud vastupeegelduse lahknevais ohuhinnanguis. Väites, et „me pole sõjas“ tõrjub Aro Velmet kaitsedemokraatia mõttegi. Siiski, mitmed Eestis varjupaiga leidnud Venemaa kodanikest Putini kriitikud-intellektuaalid, nagu Artemi Troitski, Andrei Kuzitškin jt, on juba aastaid väljendanud hämmastust, et Eestis toimetavad nende silmis otsesõnu „viienda kolonnina“ iseloomustatavad provokaatorid lausa karistamatult.

Ajakirja Vikerkaar suvenumbris ilmunud Nikolai Karajevi „Eesti venelased, sümboolne võitlus ja siseimpeerium“ on sisuliselt poole tosina aasta eest samuti Vikerkaares (2017, nr 1). ilmunud hoiatuslikus toonis kriitika „The Division Bell Land. Väga eestilik lugu“ järg. Tookord kahtles Karajev, ja väidetavalt kosmopoliidi positsioonilt, eestlaste õiguses rahvusriiklusele ja seega keele- ja kultuurihegemooniale. „Jalult tõusmise“ võtmes kirjutatud Eesti Vabariigi taastamise õigustatuse ja õiguspärasuse vaidlustus leidis kriitilistki kommenteerimist kirjandusteadlase Mihhail Trunini sulest pealkirja all „Karajev hirmutab, aga mina ei karda“ (Sirp 4. V 2018). Karajevi äsjane teravalt poleemiline kirjutis näib aga kaitsedemokraatiaga seonduva kõneksvõtmise seadvat juba võtmesse, mis paneb kahtluse alla, kas tänane Eesti on üldse demokraatlik riik.

Eesti lugeja tunneb Nikolai Karajevi nimelist vene literaati eelkõige Yana Toomi sõnaka nõunikuna. Karajevi poleemika edasiarenduse tuumaks on vaikimisi tõdemus, et „jalult tõusmise“ eufooriast on saanud katastroof. Karajevi diagnoos, nagu sündinuks Ukraina tragöödiast 24. veebruari hommikul tema teadvuses hiiglaslik must auk, on kõnekas. „Tungides Ukrainasse moonutas Putin miljoneid elusid.“ Ei, ei – mustmulla Ukrainast sai 24. veebruaril veremaa, Vene sõjardid pole mitte moonutanud, vaid purustanud ja hävitanud kümnete miljonite elu!

Mõningate kaitsedemokraatia tunnustega Eesti õiguslik-poliitilise praktika karikatuur areneb Karajevi käsitluses paskvilliks. Sõda Ukrainas (nagu autor seda nimetab) küüniliselt ära kasutavas Eestis on venelastest saanud ohvrid, „kelle õigusi kõigest kärbitakse“. Eesti võimude vallandatud repressioonid tabavad kõiki „valesid inimesi“, kusjuures ohvreiks on venekeelsed liikumise Koos/Vmeste toetajaskonnast kuni nendeni, kes ei toeta „praegust koalitsiooni“.

„Kõigest õiguste kärpimise“ totaliseeriv-karikatuurset pilti võimendab Karajev paralleeliga ukrainlaste korraldatud genotsiidist Donbassis. („Genotsiid Donbassis“ on Venemaa propaganda väljamõeldis!). Seda täiendab kõrvutus Tšehhoslovakkia sudeedisakslastest vähemuse saatusega sõjajärgseil aastail, kui kättemaksu ohvriks langenud absoluutses enamuses mitte milleski süüdi olevad vähemused. Karajevile näib, et siin [Eestis] on paralleele sudeedisakslastega juhtunuga. Korduvad paralleelid sudeedisakslaste tragöödiaga on sihipärased. Karajevi väitel on ka Tallinna Vene teatri endise juhi Filipp Lossi praeguse Eesti ja natsisaksa hävituslaagrite vahele tõmmatud paralleelid täiesti õigustatud. Lossi vallandamist teatrist motiveerinud eelkõige viimase poolt esile toodud russofoobia mahitamine Eestis. Sarnasusi rõhutanu olnud lihtsalt „vale inimene“! „Venelane ja Venemaa kodanik – holokaustiga paralleele tõmmata ei tohi“.

Juba kuju võtnud, aga ka Eesti riigis plaanitavate/kavandatavate repressioonide tuumana esitab Karajev venelaste keelelis-kultuurilise assimileerimise, teiseks, füüsilise „väljasuremise“ ettekirjutamise ja kolmandana sunniviisilise Eestist deporteerimise. Venelaste „ümberkasvatamise“ olemus avanevat härrasrahva vallandatud kultuurihävituslikus vägivallas, mis olevat „liigagi sarnane nähtusega, mis on hästi tuntud impeeriumite koloniaalpraktikast – tsivilisaatorlusega“. „Kultuurne eestlane(!) nagu Kiplingi valge mees, toob ennastsalgavalt meile tsivilisatsiooni, valgus päästab meid [venelasi] putinismi ja impeeriumi vangist, vabastab Venemaa mõjust ja zombistatusest.“

Omaaegse Briti Ida-India Kompanii tasalülitavate võimutehnoloogitega sarnanevad repressiivsed tehnikad on tuvastanud Karajev Eestis „üheainsa õige“ ajalookäsitluse pealesurumises, aga ka Riina Solmani hariduse eesti keelele üleviimises („džentelmenide keelele“) ja president Kaljulaiu sõnastatud Eesti komberuumi austamise nõudes. Riigikeelse ühtsuskooli loomise sihiks olevat „vene kodukeelega lapse Vene maailma inforuumist“ eraldamine. Eestlaste oma „komberuumi“, ideed kandvat samuti „kolonialistlik tsivilisaatorlus“.

„Valge isanda“ mentaliteedi, nagu Karajev seda näeb, lokkamise ühe näitena toob ta Mart Kadastiku käitumise Narva-Jõesuu spaas, kui too otsustas massaaži tellides üle minna eesti keelele. Eestlaste minevikus ehk harjumuslikumalt pöördumiselt „Kak dela?“ üleminekus emakeelsele küsimisele „Kuidas läheb?“ on Karajev avastanud kolonisaatori mentaliteedi. „Aa-uu, Ida-Viru, valge isand saabus! Massaaži tahab!“ „See sama [Briti] kolonialism, ainult külgvaates,“ leiab Karajev. „Kui ma utreerin, siis vaid pisut,“ summeerib Karajev eesti keele- ja kultuuripoliitika, aga ka argise suhtluskeelena tunnustamise räige karikeerimise.

Taas vabas Eestis anneksiooni pärandina veel püsima jäänud ja peaaegu automaatsest nn keelelisest vastutulekust (seda heidavad meile ette oma eesti keele oskust arendada püüdvad venelased!) loobumine kõneleb muidugi meie rahvusliku eneseväärikuse aeglasevõitu taastumisest. Kadastiku nähtavaks muudetud eestlaste keele- ja mentaliteedimaailma dekoloniseerimise n-ö pea peale pööramise ja teeseldud solvumise allikaks pole midagi vähemat kui lähiajalookurtus.

Vahepealkirja „Te peate välja surema“ all on pühendanud Karajev venelaste väidetavale väljasuretamise eesmärgile terve lehekülje. Lisatud tsitaadid aga veenavad, et seda laadi kurikavala plaani olemasolule pole tal muud kinnitust kui Eestis elava Venemaa Föderatsiooni kodaniku Roman Fokini (kirjanikunimega Filimonovi) ja abiturient Lotta Vaheri argised/triviaalsed (sellelaadseid arutlusi, sh sotsioloogide sulest, võib leida kümneid ja kümneid) demograafiapõhised arutlused. Sedastanud, et Ida-Virumaal toetab putinistlikke vaateid eelkõige venelaste vanem põlvkond ja et neid pole võimalik ümber veenda, näevad nad nn Vene maailma ideoloogia mõjukuse taandumise võimalust põlvkondade loomulikus vahetumises. Vaheri, Filimonovi jt hoiak/dispositsioon pole vähimalgi määral agressiivne, vaid sedastav.

Nn valede inimeste deporteerimist illustreerib Karajev Venemaa Föderatsiooni kodaniku (Yana Toomi ühe kaitsealuse) Sergei Neprimerovi elamisloa annuleerimise näitega. Karajevi sisendusel olevat riigivõimu jõhkrat omavoli õigustatud üksnes Putinit toetavate „postituste läikimisega“ ja osalemisega „Teise maailmasõja (!) teemalistel üritustel“. Karajev vassib. Nn Suure Isamaaga seotud ürituste korraldamisest, Venemaa Föderatsiooni lipu, sõjaväemundri ja sümboolikaga paradeerimisest hoopis põhimõttelisem väljakutse demokratiale oli Eestit süsteemselt fašistliku ja militaristliku riigina kujutavate inimeste mobiliseerimine. Vaenuliku naaberriigi kodanikku Neprimerovit nn profülaktilised vestlused ei kõigutanud ja ta jätkas Venemaa hävitussõda toetavate provokatsioonide korraldamist.

Karajevi katsed Eesti Vabariigi põhiseaduse toel Neprimerovi toimetamisi õigustada on eksitavad. Viitega sättele (§ 41), mille kohaselt „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele“, „ole sa siis Putinist, maoist või nats“, õigustab Karajev ideoloogiaid, mis on nõudnud miljoneid ohvreid. Tsiteerides põhiseaduse sätet, mille kohaselt „Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele“ paneb ta kahtluse alla meie õigusriikluse. Põhiseadusse lisatud klauslit „veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist“ teeb ta mitte märkavat. Kuid putinlikku ideoloogiat avalikult toetades ja hävitussõda Ukrainas ka meedias õigustades on Yana Toomi ja Karajevi kaitsealusest saanud õigusrikkuja! Eesti õigusriiklust halba valgusse seadev sisendus ei pea paika. Neprimerovi elamisloa tühistamisotsuse edasikaebust arutati Tartu maakohtus ja see jäi tagajärjetuks.

Arutlused julgeolekustamise ja selle mõju üle Eesti demokraatiale saavad lähitulevikus ilmselt veel tuult tiibadesse (pean silmas agressorriikide kodanike kohalikel valimistel osalemise teemat). Soov mõista probleeme, mida Solman, Filimonov, Kaljulaid jt silmas on pidanud, eeldab ausameelsust ehk valmisolekut käsitleda poliitikat, millega ei nõustuta, ja väiteid, mida vaidlustakse, nende tekkimise kontekstis. Vikerkaares ilmunud artikkel neid eeldusi täida. Karajev ei arenda mõttevahetust, vaid peab retoorikale, väljamõeldistele, faktiväänamistele jne rajatud sõda, mille tõeline kontekst on Venemaa hävitussõda Ukrainas. Sudeedisakslaste tragöödia foonil siirdevähemust ähvardavast tulevikust maalitud sisendustes võib näha omalaadset psühholoogilist kompensatsiooni! Vaadake, mitte ainult Ukrainas, vaid ka Eestis toimuvad koledad asjad ja nende autorid olete nüüd juba teie.

Karajevi visioonid tänapäeva Eestist kui Briti kolonisaatorite halastamatusest ja natsimeelsusest inspireeritud riigist võiksid tunduda isegi naljakana, kuid kirjatöö on ilmselt programmiline. Oma nägemuse praegusest Eestist kui vähemuste põrgust vastandab ta Postimehe toimetaja Sergei Metlevi viljeldavale „lõhestamise diskursusele“. Lugejale võiks olla oluline meenutada, et Metlevi hallataval portaalil on oluline koht poleemikas just Karajeviga üsna lähedaste vaadetega poliitikutega, nagu Toom, Kõlvart jt. Nende arvamusavalduste nagu ka Karajevi paskvilli eesmärk on just eestlaste ja venelaste vastandamine.

Karajevi mõttekäike koondavas raamistuses, põhimõttelises keeldumises tunnustada eestlaste õigust oma rahvusriigile, on kuue aastaga toimunud para­digmaatiline nihe. Kui varem sõnastati leppimatus vähemalt väidetavalt „kosmopolitismi“ võtmes, siis nüüd raamistab ta põliselanike taotlusi põhjava poleemika eestlaste imperialismi ja kolonialismi paljastamisega. Nõukogude anneksiooni pärandi, monumentide, Nõukogude sümboolika, tänavanimede (mõnedega neist heroiseeritakse koguni Afganistani „sõjakangelasi“) jne kõrvaldamise, s.t dekoloniseerimise imperialismina serveerimine on lihtsalt küüniline – ajaloo tõsiasjad pööratakse pea peale.

Karajevi mõttekonstruktsioonides avaneb paralleel Ukraina hävitussõda õigustava vene keele õiguste, sümboolika, ajalookäsitluse jne kaitsmise retoorikaga. Nii nagu Kremli ideoloogid kujutavad Venemaad „imperialistliku lääne“ ohvrina, ähvardavat Eesti riigi imperialism praegu Ida-Virumaad. Imperialismi diskursuse toel muutub rahvusriiklus juba eo ipso ebaõiglaseks. Naabermaa siirdevähemuse teadvusse juurutatud enda silmitu ülekohtu ohvrina kuvandamisel on võimas identiteeti koondav potentsiaal. Kuid veelgi enam: selles peitub tõrjumatu õigustus väidetavalt õiglust taastavaiks aktsioonideks tulevikus.

* Tõnis Saarts, Pronksiöö – sundeuroopastamise läbikukkumine ja rahvusliku kaitsedemokraatia sünd. – Vikerkaar 2008, nr 4-5.