Kas sotsiaalteadus või ideoloogiline konstruktsioon?

Marksism tegi inimesest tolmukübeme objektiivselt toimivate ajalooprotsesside käes. Sama tühine on indiviidi roll ka etnogeneesi vaatepunktist.

JÜRI SAAR

I

Lev Gumiljovi (edaspidi LG) looming ning elulugu on lahutamatud. Tema ema oli luuletaja Anna Ahmatova ning isa ajaloolane ja poeet-akmeist Nikolai Gumiljov. Ahmatova oli tatari juurtega aadlisuguvõsa esindaja, kelle esivanemad ulatusid tema enda väitel vereliini pidi Tšingis-khaanini. LG korduvad stalinismiaegsed arreteerimised ja kokku 13 aastat Gulagis teevad temast kannataja. Venemaa kontekstis pole see tähtsusetu. Praeguseks kujunenud legendi järgi on LG märter, kes kehastab vene inimeste kustumatut kodumaa-armastust ja ohvrimeelsust, tõelist patriotismi. 1990. aastatel sai LGst Vene imperiaalse riigiideoloogia tugisammas, kelle loomingul on potentsiaali saada arvatud Putini Venemaa ametlike tüvitekstide hulka.

Esimese teaduskraadi (ajalookandidaat) sai LG 1948. aastal, 1961. aastal kaitses ta doktorikraadi ajaloos. „Etnogenees ja Maa biosfäär“ on LG peateos, mis valmis doktoritööna geograafias. Töö sai kaitstud, ent seda ei aktsepteerinud dissertatsioone ja professuure kinnitama pidanud kõrgem atestatsioonikomisjon (vn lühend VAK), karm ja salapärane kontrolli- ja otsustuskogu, kus kasutati nn musti (salajasi) retsensente. Võimalik, et VAK jättis LG doktorikraadi põhjusega kinnitamata, sest teksti vastavuses ka tollasele teadusstandardile võis ilmselt kahelda. Paljude mõttekäikude segasuse ja põhjendamata jätmise kõrval leiab tööst omajagu sellist, nagu rahvastikuprotsesse mõjutavate „taevaste jõudude energeetiline kontseptsioon“, mis ei mahtunud nõukogude materialistliku teaduse alla ning paikneb tänapäeval kuhugi lameda maa teooriate kanti.

Ehkki LG ei kuulunud Nõukogude perioodil tunnustatud autorite hulka, ei olnud ta ka keelatud põrandaalune teisitimõtleja, kelle teosed oleksid levinud üksnes samizdat’i või tamizdat’i liinis. 1980. aastate keskel Tartu ülikooli kriminoloogia laboratooriumis töötades tellisin tema dissertatsioonist koopia, seda oli võimalik täiesti ametlikult deponeeritud käsikirjast paljundada lasta. Esmakordsel kokkupuutel lõi kirjapandu mastaap oimetuks – kõik tundus pealegi väga originaalne. Teosest läbinärimine nõuab märgatavalt aega ja pingutust. Autori ind ja loominguline põlemine on tajutav aga ka ligi pool sajandit pärast kirjatöö esmaavaldamist 1974. aastal. Sel on kahtluseta inspireeriv mõju, igavaks ei saa raamatut pidada.

LG loomingu hindamine on keeruline. Teda võib pidada geniaalseks visionääriks, uue paradigma loojaks, aga ka pseudoteadlaseks, jutuvestjaks, liialdajaks, kes on oma vaieldamatut sõnalist andekust ja eruditsiooni kasutanud innukalt teaduslaadse (naukoobraznõi) produktsiooni tekitamiseks. Tõsisesse (rahvusvahelisse) teaduskonteksti on teost raske või isegi võimatu asetada, sest humanitaar-, sotsiaal- ja loodusteaduste vahel on tänapäevaks välja kujunenud suhteliselt selged piirid ja tööjaotus. LG ajalooline ja geograafiline haare on globaalne: ta toob palju üksikasjalikke näiteid kaugest ajaloost, samuti ka meist suhteliselt kaugele jäävatest piirkondadest. Teadusliku tekstina tuleks seda teost pidada interdistsiplinaarseks, mitme teaduse piirimaile jäävaks.

Autor ise väidab end olevat loonud senise etnograafia asemel uue teaduse – tõelise etnoloogia, mis on tema definitsiooni järgi humanitaarmaterjali loodusteaduste meetoditega töötlev teadus (lk 420), kus vastuolu sotsiaalse, bioloogilise ja geograafilise lähenemise vahel on näiline (lk 349). LG annab korduvalt mõista, et tema arendatud etnogeneesi teooria ei kuulu sotsiaalteaduse alla, vaid on pigem seotud loodusteadusliku (bioloogilise) lähenemisega: „sotsiaalsed protsessid ja etnogeneesid kulgevad rööbiti“ (lk 337).

Etnoste tasemel protsessid on LG arvates grandioossed, looduslikud, objektiivselt toimuvad ja inimtahtest sõltumatud, inimestel pole võimalik neid vahetult korrigeerida (lk 745). Samas näeb LG etnoloogias tugevat rakenduslikku väärtust, millele viitab mõneti kentsakana mõjuv ähvardav manitsus: „hoolimatu suhtumine etnoloogiasse, olgu siis riigi, suguharude liidu või monogaamse perekonna mastaabis tuleks kvalifitseerida järglaste suhtes kuritegelikuks kergemeelsuseks“ (lk 483).

LG metodoloogiline baas on marksistlik, etnoloogia on LG väitel dialektilise materialismi rakendamise erijuht (lk 512). Töös kohtame läbivalt spetsiifilisi marksistlikke mõisteid nagu dialektiline ja ajalooline materialism, klassiühiskond, ühiskondlikud formatsioonid jms nüüdseks suuresti maha kantud ideoloogilist soga. Kohtame ka regulaarset Marxi ja Engelsi tsiteerimist (huvitav, et Leninile pole toetutud kordagi, suurele rahvussuhete spetsialistile Stalinile ka mitte, kuigi raamatus ära toodud ajakirjas Luup ilmunud vestluses Peeter Ernitsaga tarvitab LG Stalini puhul lugupidavat nimevormi Jossif Vissarionovitš Stalin, kelle „tegevust polevat olnud võimalik ratsionaalselt hinnata“ (lk 824).

Tänapäeva lugejale häirivalt on LG kasutanud peaaegu eranditult vene autoreid. Kõrvuti üldtuntutega, nagu Vernadski, Bromlei, Berg või Konrad, on paljud nimed tundmatud: nt Sergei Širokogorov, Juri Altuhhov, Juri Rotšikov, Sergei Koržinski, J. P. Trussov. Nimetatud võisid muidugi olla olulised tegijad Tsaari-Venemaal ja Nõukogude Liidus, kuid nende teaduslik rahvusvaheline renomee jäi tõenäoliselt kahvatuks ja lühiajaliseks. Tegu võib olla Vene teadusele omase lähenemisega – kõik saavutused püütakse omistada venelastele.

Selle suundumuse üks tahke on välispäritolu mõttekäikude kasutamine ilma nende autoritele täpselt viitamata, mida teaduses nimetatakse ka plagieeri­miseks. Nii näiteks räägib LG etnose jõudmisest tsivilisatsiooni faasi, mis mõistena pärineb Oswald Spenglerilt. Spengler defineeris tsivilisatsiooni teatavasti kui kultuuri ilma religioonita. See ei sobinud LG-le aga kuidagi, sest religiooni pidamist keskseks arenguteguriks, mis võiks mõjutada rahvaste arengut, ta eitas. Seda nõudis teatavasti ka ametlik nõukogude sotsiaalteadus. Kuna Spengler kuulus Nõukogude perioodil mingitel hämaratel asjaoludel keelatud autorite hulka, siis tema peateost „Õhtumaa allakäiku“ kasutatud kirjanduse reast ei leia.

Ei ole keeruline ära tunda, et ühe osa pealkiri „Tsivilisatsiooni kuldne sügis“ ja arutelu kultuuriliste muutuste ja käitumislaadi arenguteede üle pärinevad Johan Huizinga „Keskaja sügisest“. Üksikute lääne autorite teosed on valdavalt viidatud vene tõlgete kaudu ja kokku on kasutatud neid kaduvväike hulk: üldse on viidatud üheksa autori inglise, saksa või prantsuse keeles teostele. Kuigi LG kritiseerib põhjalikult Karl Jaspersi teljeajastu kontseptsiooni, on kasutatud kirjanduses ainult üks Jaspersi saksakeelne originaalteos, millele LG viitab ebatäpselt, s.t pole märkinud lehekülgi. Niisugune stiil lubab kahelda LG heas võõrkeelte oskuses, millele ta ise oma intervjuus mitte just tagasihoidlikult on osutanud (lk 816).

Inimkonna ühiskondlik areng on progressiivne (kuidas siis teisiti, kui lähtuda ajaloolisest materialismist), etnosed seevastu on määratud tekkima ja kaduma (lk 512). Siin võib näha ideoloogilist ebaküpsust, sest vastavalt tolleaegsele teooriale pidid kommunismis kaduma kõik rahvused ja nendevahelised erinevused. Etnogeneesi tsüklite idee on võetud otseselt Arnold Toynbee’lt. Etnosed elavad oma eksistentsi jooksul läbi kolm faasi: sünd, akmaatiline faas (regeneratsioon) ja väljumine dünaamilisest seisundist, tsükkel ei kesta kokku üle 1200 aasta (lk 192).

LG kutsub üles korduvalt terminites kokku leppima, kuid ei tee seda ise enamasti peaaegu üldse. Lugejat tabab katkematu vool uusi ja keerulisi mõisteid. LG väidab, et „kõik praegu olemasolevad etnosed on tekkinud suhteliselt hilja, antiikaja omadest on säilinud harvad reliktid ja ürgaja etnostest ei ole enam ühtki alles. See näitab, et etnogenees on nagu teisedki loodusnähtused pidevalt toimuv protsess“ (lk 382). Tegelikult manipuleerib autor suvaliselt mõistetega, nii et üks ja sama sündmus võib tema käsitluses kujutada endast (super)etnose algust või hoopis lõpu algust.

Etnos põhimõistena jääb uduseks. Saame küll teada, mida ta pole, ent mitte, mis ta on, mistõttu kontsept ei ole verifitseeritav. Etnos ei käituvat tervikliku organismina: organism sigitab ilmtingimata iseendaga sarnaseid järglasi, kuid iga etnos on kordumatu ja traditsioon ei ületa superetniliste tervikute piire (lk 341). Etnosed kujutavat endast bioloogilis-füüsilisi reaalsusi, mis on alati rüütatud mingisugusesse sotsiaalsesse kesta (lk 345). Etnosed tekkivat tänu isendite vastastikusele alateadlikule sümpaatiale, tõmbele ehk komplimentaarsusele (lk 351). Etnose tunneb ära meie-tunde järgi, millest on palju kirjutanud LG kaasaegne Ernest Gellner, kes on palju süsteemsem ja teaduslikult korrektsem.

Etnogenees on energeetiline protsess. Kõige tähtsam (algupärane) hüpotees raamatus seondub passionaarsusega (ld passio – kirg, emotsioon), mille inglisekeelne vaste oleks LG arvates drive – tõukejõud, ajam (lk 794). Passionaarsus on etnogeneesi ainus ja peamine liikumapanev jõud, maakera kõikide etnoste tekkimise üks ja universaalne põhjus (lk 395). Etnogeneesi käivitab „mõnede indiviidide“ (passionaaride) ületamatu sisemine kihk muuta ühiskondlikku või looduslikku keskkonda. Passionaarsus pole ainuke etnogeneesi määrav tegur, kuid see on kohustuslik (lk 511).

Passionaarsuse tähtis omadus on nakkavus, mis paneb ka passionaaride lähedusse sattunud inimesed käituma passionaaridena. Kui indiviide lahutab kire kandjast piisav füüsiline vahemaa, võtavad inimesed taas omaks loomupärase psühhoetnilise käitumisviisi (lk 420) või muutuvad subpassionaarideks, väikekodanlasteks. Ehk ka „tulisteks eesti poisteks“? LG olevat isegi väitnud, et suudab välja arvutada passionaarsuse koguse, mis on alles Venemaal – tsivilisatsioonil, mis tema arvutuste kohaselt on oma tuhande kahesaja aastase elutsükli keskel.¹ Kõnealusest raamatust ma seda valemit siiski ei leidnud, kuigi seal on antud matemaatilised valemid passionaarse pinge taseme väljaarvutamiseks (lk 418).

Passionaarsuse mõistet saab kasutada nii indiviidi kui ka populatsiooni tasemel. Esiteks postuleerib LG igale inimesele omase soovi kaua elada ja ennast järelpõlve kaudu taasluua (elujanu) kui instinktiivse impulsi, mille tugevus on ühesugune kõigil „praegu elavatel, kunagi elanud ja tulevikus elama hakkavatel inimestel“ (lk 504). Seejärel tuleb käitumise determineerimisel mängu kaks telge, passionaarsus vs. instinkt ja egoism vs. külgetõmme (atraktiivsus).

Inimesed jagunevad vastavalt passionaarsuse hulga (P) ja enesesäilitamisinstinkti impulsile (1) nendes kolmeks: passionaarid (P>1), harmoonilisteks (P=1), subpassionaarid (P<1). Nende rühmade vahekord määrab ära passionaarse pinge taseme etnoses (lk 500). Teiseks vastavalt egoismi (1) ja külgetõmbe (A) tasemele. Sellel kahemõõtmelisel väljal annab kõik inimesed klassifitseerida: väike­kodanlased, hulkur-sõdurid, kurja­tegijad, auahnitsejad, ärimehed, avantüristid, õpetlased, loomeinimesed, prohvetid, varapõlgurid, mediteerijad ja ahvatlejad (joonis lk 506).

Passionaarsusest tingitud teod on tavalistest tegudest kergesti eristatavad (lk 416). Tegemist on kõrvalekaldega liigiomasest käitumisnormist, mille põhisisuks on püüd ellu jääda (lk 396). See seletavat, miks eelistavad inimesed vahel sangarlikku hukkumist elu säilitamisele. Passionaarsuse tase indiviidis on kaasasündinud. Passionaarsete plahvatuste areaale vaadeldes jääb mulje, nagu maakerale oleks vedanud triibu mingisugune kosmiline kiir, kusjuures see paistab ainult ühest küljest, nii et passionaarse tõuke levikut piirab planeedi kumerus (lk 492-493). Passionaarsete tõugete alad on kitsad vööndid … Tekivad need tõuked harva – kaks või kolm korda tuhande aasta jooksul – ega leia peaaegu kunagi aset ühes ja sellessamas kohas (lk 519-520).

Raamatus kohtab palju 1970. aastate moemõisteid, nagu küberneetika, energia, entroopia ja süsteem, mille seostamisel sotsiaalteadusega tuleks olla ettevaatlik. Oma ökoloogilise mure maakera kestmise pärast seostab LG passionaarsuse allakäiguga: „Kõlblusetus ja seadusetus linnades on eelmäng arveteõiendamisele metsade ja põldudega, kuna mõlema põhjus on etnosotsiaalse süsteemi passionaarsuse taseme langemine. … Langemist iseloomustavad „inimesearmastus“ ja nõrkuste andestamine, seejärel hoolimatus kohusetäitmise vastu ning siis kuriteod“ (lk 649). Üldse ei kasuta LG aga võrdlevat sotsiaalantropoloogiat, mis tänasel päeval seletab ja analüüsib terviklikke kultuurimaailmu.

Seetõttu puudub LG käsitluses täielikult religiooni rolli analüüs. Tegelikult pärineb religiooni tähtsusetuse rõhutamine marksismist. Kui raske LG-l on religiooni tähtsust vähendada, näitab see, et ta kasutab ristiusumaailma ja moslemimaailma mõistet jutumärkides, justkui rõhutades, et tegemist pole tervikutega (lk 471–478). Ka kultuur on LG meelest ilmselgelt marginaalne nähtus, midagi kristalliseerunud passionaarsuse sarnast (lk 648), kuigi etnoste loodud kultuur võib elada etnostest endist kauem.

Inimesed ja etnosed võivad muidugi passionaarse põhitegevuse kõrval, milleks on võitlus ja vallutused, luua ka üht-teist kultuurivallas, kuid see pole oluline. Kultuur lausa vastandub etnogeneesile kui loodusnähtusele (lk 499). LG tekstist leiab põlglikke repliike läänemaise kultuuri aadressil: „tekkisid tohutud raamatukogud täis raamatuid, mida keegi ei lugenud ja mida polnudki mõtet lugeda. Ja seda nimetatakse „kultuuri kasvuks“!“ (lk 639). Ka puudub täielikult riigi teoreetiline käsitlus, mis kuulub tänapäeval riigiteaduse alla. LG-le pole näiteks mingi probleem rääkida rahvusriikidest keskaegses Euroopas (lk 523).

II

Teadustööna on LG raamat nõrk, diletantlik ja eklektiline ekslemine detailide ja põhjendamata üldistuste rägastikus. Ambitsioon hõlmata tohutut aegruumi ning kümneid probleeme pole realiseerunud. Osa ajalooliste faktidena serveeritust on väljamõeldised, nt suur osa sellest, mida LG väidab kirjalike allikate eelse aja kohta, ajaloolisi sündmusi interpreteerib ta nii, nagu heaks arvab. Teistmoodi pilt avaneb, kui vaadelda eelkirjeldatud käsitlust ideoloogilise tekstina, mis ei peagi hiilgama teadusliku korrektsusega. Ideoloogiliste tekstide eripära seisneb selles, et need on efektiivselt kasutatavad mitmel intellektuaalsel tasemel.

Ideoloogiana paigutub LG looming selgelt ühte laiemasse ja üldisemasse konteksti, mida tuntakse eurasianismi nime all. Eurasianismil on oma eellugu ja mitu põlvkonda, millest on viimastel aegadel hakatud suhteliselt palju kirjutama. LG kuulub (koos Solženitsõniga) eurasianistide nn teise põlvkonda, kes üritas mõistust kaotamata toime tulla Gulagi jubeda stalinistliku reaalsusega. Ometi on nad osutunud teatepulga edasiandjateks eurasianistide kolmandale põlvkonnale, kes esindavad ideoloogidena juba praegust Venemaa imperiaalset riigivõimu.

1920. aastatel tekkis Venemaalt revolutsiooni eest oma elu päästmiseks läände põgenenud emigrantide-õpetlaste ringkonnas vaimne suundumus, mis seadis kahtluse alla tsivilisatsiooni kestmise ja progressi läänemaisel viisil, s.t valgustuse ja mõistuse võidukäiguna. Vastupidi, stepihõimude ajalugu pidi kajastama lõputut rände, vallutuste ja genotsiidi ning surma tsüklit, mis kordab ennast igavesti. Iga paarisaja aasta järel olid tunginud primitiivsed nomaadid steppidest, rüüstanud Euroopa, Lähis-Ida ja Aasia õitsvaid kuningriike ja kadunud siis ajaloo uttu niisama kiiresti, kui olid tulnud.

Säärases ajaloos ei ole olnud võitjaks ühiskonnad, mis olid maailmas esirinnas tehnika, rikkuse ja mõistuse poolest. Selle asemel on võitjaid iseloomustanud passionaarsus.² Neid nomaade juhtisid „pika tahtega inimesed“ (lk 334), kel oli tohutu passionaarne laeng, mis ühendab kõiki suuri ja teokaid valitsejaid, alates Tšingis-khaanist ja lõpetades Putiniga. LG nimetab möödaminnes tühiseks „müstilist Rjurikut koos sugugi mitte vähem müstilise Olegi ja Igoriga“, s.t ei võta tõsiselt varem domineerinud käsitlust venelaste esimeste valitsejate (normannide) tuleku kohta „suure mere tagant“. LG käsituses algab venelaste kui etnose ajalugu pigem „tatarlaste vallutusretkele järgnenud ajast 14. sajandi algusest“ (lk 543, 811).

LG arusaamade järgi kujunes vene superetnos välja järgmiselt. Aastal 330 viis keiser Constantinus pealinna üle väikesesse Byzantioni linna ja tegi sellest luksusliku Konstantinoopoli. Sinna valgusid kõikjalt kokku passionaarid, kes moodustasidki „bütsantsi“ etnose. Selles mõttes pole bütsantsi etnosel esivanemaid, kuid peagi sai sellest super­etnos, sest tema ahvatlusele andsid järele armeenlased ja grusiinid, isaurid ja slaavlased ning alaanid ja Krimmi goodid (lk 566–568).

Bütsantslased olid üleüldiselt meelestatud teistmoodi kui hellenid ja ladinlased (lk 576). Siin võib näha ajaloolise igihalja piiri tõmbamise algust enda (s.t venelaste) ja läänlaste (ladinlaste) vahele. Ühed olid tahtejõuetud ja teised elujanulised passionaarid. LG seisukoht, mille järgi venelased kui etnos, täpsemini suurvene etnos (lk 543), mis muutus millalgi superetnoseks, on ideoloogiline ja mitte teaduslik, faktidel põhinev. „Venemaad oleks muuseas õigem nimetada superetnoseks, sest Moskva ühendas vallutusi abiks võtmata enda ümber palju etnoseid“ (lk 525-526). Paraku räägib ajalugu meile hoopis midagi muud: Vene impeeriumi teatavas ajaperspektiivis umbes 50-kordne kasv oli seotud eranditult just igas suunas aset leidnud sõjaliste vallutustega.

LG ootamatu huvi looduse ja loodusrahvaste säilimise vastu leiab selgituse samuti Lääne kriitika kaudu. „Uues Maailmas kohaneda jõudnud kolonistidest uusasunikest, karusnahaküttidest ja kauboidest järeltulijad „lömastasid“ indiaanlased oma arvu ja tehnikaga. Põhjapoolsete indiaanlaste tragöödia lõppes XIX sajandi 70. aastatel „indiaanisõdade“ nime saanud tapatalgutega. Pärast seda jäid indiaani etnosed USA-sse kui reliktid“ (lk 608-609). Ameeriklased kui passionaarsed ja hoolimatud keskkonna hävitajad suhtusid hoolimatult põliselanikesse (indiaanlastesse), kelle loodusfilosoofia oli nende enda filosoofia arengust 300 aastat ette jõudnud (lk 552).

Ja muidugi olid esimesed ameeriklased passionaarsed, kuidas muidu, sest venelased on tahtnud ennast ikka ja alati seada ameeriklaste kõrvale. Ameeriklaste passionaarsusest annab tunnistust LG hinnangul muu hulgas indiaanlaste hävitamine, orjakaubandus, Texase hõivamine ning arveteõiendamine prantsuse-indiaani metissidega Kanadas. Ka California ja Alaska langemine kullaotsijate kätte XIX sajandil leidis aset organiseerimatult ja kontrollimatult. Ühendriikide ja Kanada valitsus olevat selle üksnes sanktsioneerinud pärastpoole kui tõsiasja, lõigates sellest kasu (lk 362).

LG oleks võinud siiski kusagil rääkida ka sellest, mida tegid Vene nn passionaarsed maadeavastajad ja uue maailma loojad Siberi põlisrahvastega XVI kuni XX sajandini. Tahaks küsidagi LG „armastuse“ kohta nende põhjarahvaste vastu, kes jäid ette Vene impeeriumi laienemisele ning kelle käsi käis täpselt sama halvasti kui indiaanlastel. Need sulandusid ilmselt sujuvalt ja vabatahtlikult vene superetnosesse. Siit saame ka aru, miks on LG-l vaja pidevalt rõhutada venelaste kui (super)etnose noorust: mida noorem etnos, seda rohkem passionaarsust kui „loodust meie kõigi sees“. Venemaa agressiivne suhtumine oma naabritesse ja katkematud vallutussõjad leiavad selgitamist suktsessiooni mõiste abil, mille kohta ka LG ise ütleb otse: suktsessioon või agressioon – kuidas lugeja ise soovib (lk 365).

Putini ajal toime pandud agressiooni­aktid (nt Ukraina ja Gruusia vastu) pole midagi muud kui vene superetnose noorusliku uljuse avaldus, umbes samasugune toiming, mis leiab aset, kui hunt murrab lambaid. LG käsitluses pole Venemaa mitte lihtsalt üks paljudest riikidest, vaid riik-tsivilisatsioon, millel pole vähimatki pistmist rahvusriiklusega. Seda on väitnud regulaarselt ka Putin ning see, et Venemaa pole kunagi olnud ega saa ka kunagi rahvusriigiks, on üks eurasianistide praegusi lemmikideid.

Siin tulevad mängu reliktetnosed (õnnetud reliktid, persistendid, isolaadid, staatilised etnosed), kelle puhul „surematus on hukkumisest hirmsam“ (lk 366), kel puudub loomejõud (lk 512), kes on etnilises homöostaasis (lk 764), kuid võivad agressiivsete naabrite puudumisel hingitseda piiramatult kaua (lk 201). Reliktetnose riigivorm on (põlastusväärne) rahvusriik, ehkki ka vene natsionalistidele meeldib mõnikord skandeerida: „Venemaa venelastele!“ Isolaadid olevat tänapäeval Skandinaavia maad ja Madalmaad (lk 453), ilmselt küll enne lähemat kokkupuudet islami superetnosega.

Reliktetnos ei ohusta naabreid ega maastikke (lk 361). Seetõttu on kõigi väikeste isolaatide eksistents suure vene superetnose naabritena ajutine ja etnogeneesi seisukohalt kasutu. Yana Toomi väljaöeldu eesti keele väiksuse ja pikemas perspektiivis mõttetuse kohta saab siit kahtlemata teoreetilise põhjenduse. Ja muidugi on terve Euroopa Liit kui reliktetnoste kooslus täiesti lootusetu ja arenguvõimetu nähtus, millele annaks elujõu ristamine „vene superetnosega“, eriti kui tekib Euraasia Liit ja tõeline euraasia superetnos.

Nagu üldse eurasianistid ei väsi ka LG kritiseerimast progressi ideed, kui seda mõistetakse kui läänekristliku tsivilisatsiooni tõusu ja saavutusi, mis on ajaloo kestel laienenud üle kogu maailma: „on saanud tavaks arvata – ja sugugi mitte lausa aluseta –, et Euraasia mandri lääneosa moodustav poolsaar on inimkonna ajaloos iseäranis suure tähtsusega“ (lk 547). XIX sajandi hiilgeajast läks mööda „kõigest poolteist sajandit … ja sai selgeks, et eurooplaste domineerimine maailmas ei ole progressi tee, vaid episood“ (lk 584). LG nagu teistegi eurasianistide igavesti korduv juhtmotiiv on lihtne: „Te võite seal Läänes praegu laiata, kuid varsti on teiega kirlõkk“.

Mida sellest kõigest arvata? LG etnogeneesi teooria eurasianismi kontekstis tähendab humanismi seisukohalt midagi väga ebainimlikku ja lääne väärtustega vastuolus olevat. Nagu marksismis-leninismis, kus inimkonna arengulugu vaadati läbi klassivõitluse spektri, mis tegi inimesest väikese tolmukübeme objektiivselt toimivate ajalooprotsesside käes, on indiviidi roll tühine ka etnogeneesi vaatepunktist. Sisuliselt ei ole selles käsitluses kohta inimese vabadusele teha valik ja selle eest vastutada, sest „vabadus on üksnes tunnetatud paratamatus“. Pole vahet, kas klassiline või etnoloogiline. Etnilised seadus­pärasused paiknevad suurusjärgu võrra kõrgemal individuaalse süü ja vastutuse kategooriast (nagu ka ühiskondlike formatsioonide vahetumine klassivõitluse tulemusel) ja nende puhul on kohaldatavad nii statistika suurte arvude seadus kui ka Newtoni kolmas seadus“ (lk 365).

Passionaarne kirg õigustaks justkui kõike lihtsalt seetõttu, et ollakse „noored ja ägedad“. Nii oleks tahtnud väga küsida ka LG enda käest, kellena ta ikkagi tundis ennast 1945. aastal Berliinis sõja lõpul. Intervjuus ta ütleb: „Seal olid asfaltteed, luksuskorterid ja autod ning selle kultuuri keskel seisime meie – räpased ja habetunud barbarid, aga meie olime tugevamad“ (lk 813). Kas seda laadi eurasianistlik argument lubab tõesti isikult justkui võtta personaalse vastutuse?

Kas röövitud kümne käekella panek käsivarrele ja vägivallatsemine kaitsetute tsiviilelanike kallal polegi ränk sõjakuritegu, vaid üksnes episood etnogeneesi käigus? Kes siis oli lõpuks „pika tahtega“ – kas Kremlis istuv massimõrvar Stalin, tema lähikond või Berliini kaitsetute naiste ja laste vägistaja? LG arvates ilmselt kõik nad, kuna igaüks täitis oma passionaarset missiooni, igaüht kihutas tagant passionaarne tulisus, pidurdamatu tung teha „vene superetnos“ üha suuremaks ja võimsamaks.

III

Sotsiaalteadusliku käsitluse hindamise üks kriteeriume on peale argumentatsiooni taseme kahtlemata ennustamisvõime. Mis on juhtunud poole sajandi jooksul ehk LG teose esmaavaldamisest möödunud aja jooksul? Kuigi LG käsitluse ajaline mõõde on inimese elueaga võrreldes pikk, on minu hinnangul selle suurim puudujääk vähemalt viimase viiesaja aasta jooksul religiooni osatähtsuse eiramine. See, kuidas ta käsitleb islamit läbivalt kui mingit ajaloolist igasuguse praktilise väärtuse kaotanud kontseptsiooni, on hämmastav. Küllap seetõttu ei osanud ta ka ette näha, et tema populaarsus saab kõige suurem olema islamimaadel. Mitte aga nii, nagu tema näha lootis, et euraasia superetnose liidab ühte noor ja passionaarne vene etnos, vaid üha enam tulevad tänu oma usulisele ärkamisele esile hoopis muslimid.

Ideoloogia hindamise peamine kriteerium on selle võime aktiveerida inimhulki. Sellest aspektist vaadatuna pole LG etnogeneesi käsitlusele midagi ette heita, pealegi haakub see suurepäraselt varasemate suurvene ideoloogide ja eurasianistide ideedega. Rääkimata tänase päeva karmidest tüüpidest ja KGB taustaga „uuest aadlist“. Eurasianism, mis on oma kolmandas põlvkonnas tõusmas Vene riigiideoloogiaks, võib ollagi see ideeline platvorm, mis ühendab panslavistliku ja panislamistliku ideoloogilise positsiooni, kuna mõlema esmane tunnus on läänevastasus.

LG on tänapäeval märter, kes aitab oma loominguga Venemaal jälle suureks saada, põlvilt tõusta, superstaar, kultusfiguur. Ja pole kahtlustki, kellena LG ennast ise nägi, sest indiviidi tasandil tehtud üldistus läheb üle etnose tasandi seaduspärasuseks. „Mõelgem järele, kas inimestel ongi vaja igavikutäit olesklemist, milles pole armastust ja elu ja vaimustust ja pisaraid? …Võit tugeva vaenlase üle vabadus- või vallutussõjas viib minema palju kangelasi ja nendes leiduvaid geene; kuid kas tasub siis niisugusele ohvrile eelistada häbiväärset orjust?“ (lk 372).

On raske öelda, kuidas suhtuks LG ise sellesse, et temast on saanud nendesamade KGBistide (olid ju nood halastamatult represseerinud teda ja tema vanemaid) juhitavas riigis ametlikult tunnustatud ideoloog? Hinnates aga teda ja tema loomingut n-ö metatasandil tsivilisatsiooni, kultuuri ja väärtuste kontekstis, on üsna kindel, et ta oleks oma positsiooniga rahul. LG ütles oma viimases intervjuus 1992. aastal: „Tean vaid ühte ja ütlen omavahel: kui Venemaa saab päästetud [s.t jääb püsima – J. S.], siis üksnes Euraasia riigina ja tänu euraaslusele. On vaid kaks võimalust: Venemaa [s.t Vene impeerium – J. S.] kas laguneb verise võitluse tagajärjel lugematuteks kildudeks või astume 300–400 aastat kestvasse tsivilisatsiooni faasi.“³

1 Charles Clover, Must tuul, valge lumi. Uue vene natsionalismi tõus. Tlk Jana Linnart, toimetanud Ene Poll. Tänapäev, 2017, lk 23.

2 Clover, lk 22.

3 https://ru.citaty.net/tsitaty/612978-lev-nikolaevich-gumiliov-znaiu-odno-i-skazhu-vam-po-sekretu-chto-esli-rossiia/ Mõttekäik, et iga kultuur asendub enne lõppu tsivilisatsiooniga, on tegelikult taas Spengleri oma.