Kohvikõrvane tagasisideküsimustik

Asutuses läheb tohutuks sebimiseks ja koosolekute laviiniks, et avatuse puudumisele kiire lõpp teha.

MATI RAHU

See on juba kolmas meeldetuletus. Järje­kordne märguandmine, et ma pole ikka veel vastanud ankeedile, mida kutsutakse tagasisideküsimustikuks. Poole aasta eest täitsin sellise ülimalt kiirustades. Peaasi et saaks kaelast ära. Mul oli kama, millise arvu ühe („üldse ei nõustu“) ja seitsme („nõustun täielikult“) vahemikust ma valin ankeedis esitatud väite kohta. Teksti ma ei süüvinud, lihtsalt kerisin järjekordse väite ette ja panin mõttevilksatuse ajel plaksti arvu kuvarile. Südametunnistus ei piinanud, sest paaril nädalal jutti oli mul kontoris mitme asjaga tuli takus ja tundsin ennast kangelasena, kui tüütu ankeediga üldse tegelen.

Täna töötan kodus. Äsja postitasin ajamahukat kirjutamist nõudnud retsensiooni. Milline kergendus kohe! Nüüd on mul sobiv häälestatus, et meilis toodud lingile klõpsata ja vastamist ootav ankeet lõõgastununa ette võtta.

Puistan kruusi supilusikatäie lahustuvat kohvi Jacobs Cronat Gold. Kallan kuuma vee peale, lisan veidi piima ja suhkrut. Jook on valmis. Muidugi tean, et lahustuva kohvi joomisega pälvin kohvi­gurmaanide hukkamõistu, aga tühja sellest. Igatahes hiljuti oli Selveris suur purk seda kohvi kõvasti alla hinnatud ja ma kasutasin juhust. Mind ei häiri, kui minu lahustuvast kuuldes kirtsutavad nina need, kes armutult kallavad tunni-kaks seisnud filtrikohvi valamusse, sest nende peen maitsemeel keelab seda üles soojendamast. Asetan kruusi läpakast vasakule ja suunan pilgu ekraanile – mida seekord tahetakse?

Tuttav sissejuhatus: „Hea kolleeg! Pöördume sinu poole palvega pühendada mõnikümmend minutit alloleva küsitlusankeedi täitmisele. Vastused aitavad meil veelgi paremini tegutseda, need võimaldavad tõsta Asutuse organisatsioonikultuuri ja täiustada arengukava. Sinu arvamus on väga oluline!“.

Laussinatamine on in. Jälle 7-palline skaala.

Võtan lonksu kohvi ja uurin edasi. Küsitluse korraldaja on kommunikatsiooniagentuur. See edastab andmed andmetöötlusfirmale, kus tehakse analüüs ja kes annab leitust teada Asutusele. Niisiis proffide värk, andmed anonüümitakse. Seega pole vaja peljata, et pean vastama ülemuste ootuste ja oma kartuste vangina. Paugupealt kogu ankeeti näha ei õnnestu. Kolleegide jutu järgi olevat väidete arv poolesaja piires.

Soovitakse hinnangut, et „Asutuses liigub info kiiresti“. Ma ei või kirja panna midagi paremat ega halvemat kui 4, mis teinekord mõtestatakse lahti sõnadega „nii ja naa“. Nii on siis, kui Asutuse jõulu­peol pildistatakse generaaldirektorit koos iga auhinnakategooria võitjaga ja valminud tosin fotofaili pannakse Asutuse veebilehele hiljemalt tunni pärast. Naa aga juhul, kui antakse 24 tundi aega vastamiseks äsja sinuni jõudnud päringule, mis saabus Asutusse kuu tagasi ja millele reageerimise tähtaeg oli eile.

Edasi väide, et „Asutusesisene infoedastamine on vajalik“. Tõeliselt geniaalne tähelepanek. Kui surkan vastuseks 7, võin ergutada neid, kes ei erista kasulikku infot infomürast ja saavad juurde hoogu läkitamaks tööpäeviti kõigile kümneid meilisõnumeid. Sellistes nn infoampsudes pajatatakse Asutuse mainimisest meediakanalites, personali võimekusest, kuulumisest atraktiivseimate tööandjate hulka, koostatud pressiteadetest, juhatuse iganädalase paaritunnise koosistumise tulemustest, generaaldirektorile jagatud tunnustustest ja muust. Seega dubleeritakse infot, mis on mujalt kergesti leitav.

Info esitamine veebilehel allub ootamatutele pööretele. Mingil perioodil võis inimene tänavalt leida sealt Asutuse iga töötaja nime koos fotoga. Asutus oli tellinud kohapeale fotograafi, et teha igaühest portreepilt. Asutuse sisevõrgus nähti veel sünnikuupäeva. Teisel perioodil töötajad, kes olid oma näo ja sünniaastaga pahuksis, keelustasid nende näitamise. Peatselt haihtusid kõigi fotod. Ajaga on veebileht teisenenud: infot on vähe, teavet uuendatakse korrapäratult. Asutuse struktuurgi pole enam arusaadav, sest sagedaste liitmiste, lahutamiste, likvideerimiste, taasloomiste ja ümbernimetamiste tõttu ei jõuta uusi ringe ega kastikesi süsteemselt joonestada. Muutmistuhinate keerises avastavad töötajad aeg-ajalt, et nad on ootamatult üle viidud võõra nimega osakonda. Ühesõnaga, kõige tagajärjel käib Asutusele üle jõu veebilehe pidamine ja juhid üritavad selle sokutada mõne teise asutuse õlgadele lapsiku lootusega, et midagi paraneb.

Mitme palliga info vajalikkust hinnata? Võtan sõõmu kohvi ja kõigi oma kõhkluste kiuste valin arvu 6 („Enamasti nõustun“). Pole kindel, kas homme-ülehomme, kui seda ankeeti uuesti täita tuleks, ei eelista ma hoopis arvu 5 („Pigem nõustun“).

„Töökeskkonda iseloomustab avatus.“ Mida moesõna „avatus“ tähendab? Koridoriuksed on lukustatud, igaüks sisse ei pääse. Kabinetis saab akna avada. Tean asutusi, kus akna lahtitegemine on tehniliselt võimatu või kus töötaja on nihverdanud endale aknalingi, et moodsast ventilatsioonisüsteemist mööda minna ja vargsi aknast õhku sisse lasta. Kas on mõeldud avatud kontorit? Õnneks on too nuhtlus meie Asutusest kaarega mööda hiilinud: maja valmis enne avatud kontori ideestiku idanemist siinkandis. Istun koos kahe kolleegiga samas toas ja ilmselt meie töökeskkond avatute kategooriasse ei kuulu. Kabineti ust me lahti ei hoia, mistõttu koridoris jalutajate pilkudele me avatud pole. Muidugi, kui koridoris mõni ülemus märgistab oma võimupiire valjude kommentaaridega, kuuleme neid. Suure vedamisena pole meieni jõudnud novaatorid oma tegevuspõhise kontori loomise õhinaga. Ei kujuta ette, et mul puudub kindel töölaud koos juurdekuuluva kraamiga, et peaksin hommikuti istumis- ja tööpaika otsima. Kuidas ma tavapäraselt käeulatuses asuvate raamatute, kiirköitjate ja dokumendisahtlitega, mida vähe pole, rändan iga päev laudade vahet? Täielik košmaar.

Ma ei oska selle „avatusega“ midagi peale hakata – mida pole, seda pole. Puhas 1. Muidugi, kui meist paljud ühtesid laovad, läheb Asutuses tohutuks sebimiseks ja koosolekute laviiniks, et avatuse puudumisele kiire lõpp teha.

„Asutuse kollektiiv kohaneb muudatustega hästi.“ Mnjah, siinkohal on vastus „nii ja naa“, kuigi hing kisub rohkem 2 ja 3 poole. Osa muudatusi on tehtud Ministeeriumi korraldusel. Sellistega tuli kohaneda. Võta kinni, kuivõrd hästi või halvasti. Kui mingi erakond on ministri­portfelli kätte saanud, on minister parteisõdurina sunnitud erakonna liinis tulnud käsu alusel tekitama allasutuses töökoha mõnele oma erakonna liikmele. Ka Asutuse generaaldirektoril on üle jäänud vaid kulpi lüüa. Hästi kohanemisest oleks kohatu kõneleda, kui ametisse pannakse sagedase töökohavahetusega hiilanud autoritaarne ülemus, kellel pole mingeid erialaseid kogemusi ega indu midagi juurde õppida. Ise ta arvab, et juhtimine on tal veres. Paraku on oskuslikust juhtimisest asi valgusaastate kaugusel. Seevastu, nagu sosistatakse, olevat tal palju sidemeid. Kui pugejad välja arvata, siis sellisega ei kohaneta.

„Üksusesisesed koosolekud on tulemuslikud.“ Vääramatu 2. Mõistan, et kui ma ühe-kahe kolleegiga tööasjadest vestlen, et ole sundi sellist kokkusaamist koosolekuks nimetada. Kui kogu osakond kokku kutsutakse, on tegu koosolekuga, kui just pole ees ühissöömine sünnipäeva või muu sündmuse puhul. Ehhee, siiski näikse viljeldavat mingit hübriidvärki: söömisega üritus pannakse kirja koosolekuna, kui ülemus seal suvalisel teemal monoloogi esitab. Kõneleb näiteks endale uue rohelist värvi auto ostmisest. Igaesmaspäevased koosolekud on raisatud aeg. Mingid selts­konnad kuulutavad meedias koolitusturunduse raames, et kõigi institutsioonide eksistentsi nurgakivi on suhtlemine ja info levik. Ning koosolekud – korralised, erakorralised, kinnised, lahtised, ootamatud, plaanilised, püstiseisuga, istumisega – andvat võimaluse see nurgakivi paika kinnitada. Osa juhte korraldab enamiku koosolekuid eesmärgil meenutada alamatele, kes on boss ja nõndaviisi töökaim.

Mõte raisatud tagumiktundidest osakonna ja kogu Asutuse mõttetute koosolekute „kultuuriruumis“ kinnitab puudase paneku õigsust. Joon ära järelejäänud kohvi. Minu esialgne entusiasm on raugenud, mis omakorda võtab ära isu süveneda järjekordse väite sisusse ja kiirendab hindamist.

„Asutuse generaaldirektor on avatud töötajate arvamustele ja ettepanekutele.“ Vist soovitakse teada, kas ta on valmis hoolima arvamustest-ettepanekutest. Esimeses tuhinas paneksin „nii ja naa“, aga õigem on arv 2. Minu harv otsene kokkupuude generaaldirektoriga on näidanud, et ta kuulab sind viisakusest, kuid midagi ei otsusta. Ta lubab nõu pidada teistega. Hiljem selgub, et jäigi jälle otsustamata. Juba hooman: kui paljud on sellise hindepalli pannud, kaob see küsimus järgmise küsitluse ankeedist.

„Vahetu juht oskab probleeme lahendada.“ Kindel 1. Vahetul juhil on iga asja kohta oma eriarvamus – ainuõige ja vaieldamatu, ta peab oma arvamust lausa teadmiseks. Teiste, eriti tipp­spetsialistide seisukohtade olemasolu ongi juhile probleem, kuid et need seisukohad on tema arvates väärad, siis kokkuvõttes temal probleemi lahendada polegi.

„Soovitan oma sõbrale töötamist Asutuses.“ Ei iial – 1. Aga … kui leiduks teekaaslane, kes on entusiastlik revolutsionäär ja soovib omasugustega asuda Asutuses vohavat organisatsiooni­kultuuritust seestpoolt õõnestama, siis õnnearv 7 ja kivi kotti!

Kiirkorras vastan ülejäänule. Veel leidub ankeedis lahter, milles saab vabas vormis iseloomustada Asutuse toimimist. Varasemate küsitluste korral panin pikalt ja siiralt kirja, mida Asutuse juhtimisel võiks paremini teha. Mingit vastukaja kunagi ei järgnenud, sest lausete alusel ei saadud välja arvutada aritmeetilisi keskmisi ega neid mitmevärviliste tulpadena esitada. Kirjutamine oli täielik ajaraisk. Tõenäoselt võib sama sõnaga iseloomustada praegustki kohvi limpsimisega õdusamaks vormunud kolmveerandtundi.