Metaajalugu viiskümmend aastat hiljem

Hayden White vaatleb ajalookirjutust (ilu)kirjanduse liigina: esmahuvitav on, kuidas kirjutatakse ja on kirjutatud, mitte tuvastatud ajalooseadused või kunagine tegelikkus.

KAAREL VANAMÖLDER, MADLI VANAMÖLDER

Ameerika ajaloolase ja ajaloofilosoofi Hayden White’i (1928–2018) viiekümne aasta eest (1973) ilmunud suurteos on nüüd lugeda ka eesti keeles. Kuulumist maailma mõtteloo võtmetekstide hulka kinnitab seegi, et tõlkimist ja väljaandmist on toetanud „Avatud Eesti raamatu“ programm. Juulis ilmunud „Metaajalugu“ asetus sarja 278. raamatuks, järgmise nelja kuu jooksul on aga jõutud seal avaldada juba veel vähemalt seitse teost. Tahes-tahtmata heiastuv võrdlus kuulsa Vändra puidukäitisega kinnitab, et „Avatud Eesti raamatu“ programm toimib tõhusalt, pakkudes juba pea 30 aastat tänuväärset teenistust tõlkijatele-toimetajatele. Väärikas tõlkesari garanteerib tööle vaikimisi kvaliteedi, rikastades maakeelset kirjavara klassikute teostega, millest kõik on kuulnud ja mida ehk siit-sealt sirvinudki, kuid mille vähesed originaalis läbi lugenud.

Kui sari jõudis 2009. aastal 100. köiteni, mõtiskleti teoste mõju ja retseptsiooni üle eesti kultuuris.¹ Juba toona märgiti, et kõikidele ilmunud raamatutele arvustuste näol vastukaja oodata pole mõtet. Teoste väljaandmise tempo on jõudsasti kasvanud², see vähendab veelgi võimalusi tutvustada-arvustada kõiki ilmunud teoseid. Sestap pole imestada, et „Metaajaloo“ eestikeelse tõlke ilmumine pole siiani veel erilist tähelepanu leidnud. Novembri alul tutvustati seda küll kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Maja keldris, kui kõnelesid Indrek Ojami juhtimisel ajaloolane David Ilmar Lepasaar Beecher ja raamatu tõlkija Kalle Hein.³ Ega ammuste klassikute arvustamine olegi lihtne ülesanne: suurem resonants ja diskussioon on juba ammuilma möödas, helged pead kõik olulise märksa kavalamalt ära öelnud. Ja pealegi – kui klassik ise juba teispoolsuses, ei lähe talle arvamised ilmselt enam korda.

Põhjalikumad ülevaated Hayden White’i ajalookäsitlusest ja pärandist pärinevad ajast, mil eesti keeles ilmusid tema tööde esimesed tõlked. Kahekümne aasta eest avaldas ajakiri Tuna White’i artikli „Kirjandusteooria ning ajalookirjutus“ ⁴ (ilmus 1988), millele lisas põhjaliku saatesõna Marek Tamm.⁵ Postmodernismi advendi kuulutajana on White’i käsitlenud Toomas Karjahärm.⁶ Eelnevat silmas pidades ei pea me järgnevalt tarvilikuks White’i käsitlust detailideni tutvustada. Tema troobi­teooria lahtiharutamiseks kuluks pealegi märksa enam leheruumi. Siinkohal püüame mõtiskleda, mida võiks „Metaajalugu“ pakkuda lugejale, kui esmailmumisest on möödas pool sajandit.

Katsetused ajalooga

White’i ja tema „Metaajalugu“ peetakse „keelelise pöörde“ apostliks ajalooteaduses.⁷ Selle mõtteviisi kohaselt ei ole keel pelk abivahend sõnumi edastamisel, vaid nähtus, mis ise loob ja kujundab tegelikkust: „igas uurimisvaldkonnas, mis pole veel taandatud (või ülendatud) tõelise teaduse staatusse, jääb mõte pantvangina aheldatuks keele­vormi, milles ta üritab tabada oma tajuväljal leiduvate objektide piirjooni“ (lk 12). Ajaloouurimus ei ole midagi muud kui üks järjekordne lugu, narratiiv, millega üritatakse rekonstrueerida või peegeldada kunagist tegelikkust. Minevik ei esine kunagi narratiivi vormis, looks muutub see alles kirja­panduna. Seega ei saa narratiiv iialgi peegeldada tegelikkust vahetult. White vaatleb ajalookirjutust kui üht (ilu)kirjanduse liiki, mille puhul on esmahuvitav, kuidas kirjutatakse ja on kirjutatud, mitte tuvastatud ajalooseadused või kunagine tegelikkus. Sel viisil lähendas White ajaloo uurimise filosoofiale ning avas ukse ja näitas teed neile ajaloomõtlejatele, kes ise arhiivides primaar­allikatega ei tööta, kuid tõlgendavad juba kirjapandut.

White’i käsitluse läbivaks jooneks on strukturalismilembus ehk suur soov lahterdada ja selgeid piire tõmmata. Mõttemaailma jaotamine selgesti eristatavatesse klassidesse (eelistades nelikjaotust) võis olla eelmise sajandi teise poole arusaam selgusest ja korrastamisest. Tänapäeval on märksõnadeks pigem „sujuvus“, „kokkusulamine“ ja „süntees“ – soov kõike teemade- ja valdkondadeüleselt mõista ja tõlgendada.

Kindlasti mõjus „Metaajalugu“ selle ilmumise ajal värskendavalt, küllap ärritavaltki. Tollal domineerinud sotsiaalajaloolise vaate kohaselt usuti, et reaalsus asub teispool keelt ning ajaloolane peaks avastama „tõelise“ ajaloo, mille suhtes keelel on lihtsalt vahendi roll.⁸ 1960. ja 1970. aastad olidki ajalooteaduses otsingulised. Näiteks püüti minevikku avada ka läbi andmekogude kvantitatiivse analüüsi, milleks näis pakkuvat häid võimalusi tollal ülimoodne ja hoogsalt arenev informaatika. Ajaloo tehnoloogilise uuenemise ühe eestvedaja ja innovaatori, alles hiljaaegu lahkunud suurkuju Emmanuel Le Roy Ladurie (1929–2023) sulest pärineb 1968. aastal kuulus lause „homne ajaloolane on kas programmeerija, või pole teda üldse“⁹. Samal 1973. aastal, kui ilmus „Metaajalugu“, kirjutas Ladurie: „Arvutipõhine ajalugu ei vii ainult selgelt defineeritud uurimusteni. Selle tulemuseks on ka arhiiv. Kord perforeeritud kaartidele või lintidele talletatud infot saab säilitada tulevaste uurijate tarbeks, et nood sealt uusi korrelatsioone leida saaksid.“¹⁰ White’i lähenemisviisist oli Ladurie mõttekäik ikka äärmiselt kaugel. Praegu, 50 aastat hiljem, teame, et õigus oli mõlemal innovaatoril: nüüdses ajaloouurimises on võrdselt au sees nii narratiivide tõlgendamine kui ka digihumanitaaria võimalused suurandmete analüüsimiseks.

„On suurtel meestel suured teo[se]d“

„Metaajalugu“ mõtestab „suurt pilti“, võttes „juhtumianalüüsiks“, nagu ütleb alapealkirigi, ettekujutuse ajaloost XIX sajandi Euroopas. Selleks analüüsitakse üheskoos nelja tolle sajandi ajaloomeistri (White’i termin) ehk ajaloolase (Jules Michelet, Leopold von Ranke, Alexis de Tocqueville, Jacob Burckhardt) ja nelja filosoofi (Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Karl Marx, Friedrich Nietzsche, Benedetto Croce) töid. Lisaks tehakse arvukalt passaaže nii XVIII kui ka XX sajandisse. Ajastule iseloomulikult kirjutasid autorid peamiselt suuremahulisi uurimusi – soliidseid monograafiaid, kuigi mitte ainult. Jõuliste pintslitõmmetega kontseptualiseeritud suurtööde eesmärk oligi mõtestada minevikku (ja olevikku), anda hinnang sündmustele, nähtustele või protsessidele. Sellisena sobivad ajaloomeistrite ja filosoofide tööd kõrvutamiseks küll. Kahtlemata on raamatu püsiväärtuseks põhjalik historiograafiline ülevaade ajaloofilosoofiast ja ajalookirjutusest XVIII ja XIX sajandil: kokku on võetud mõjukamad autorid ja teosed. „Metaajalugu“ võib ka praegu vabalt tarvitada käsiraamatuna, kui peaks tekkima vajadus eespool loetletud autorite loomingu kohta lähemalt lugeda.

Ka „Metaajalugu“ ise on küllalt mahukas, hõlmates originaalis üle 450 ja eesti keeles veidi enam kui 750 lehekülge. Tegemist on seega justkui monograafiaga monograafiatest. Kindlasti peegeldab see nii XIX kui ka XX sajandi keskel valitsenud ettekujutust humanitaarteadlasest, kelle pikaajalise ja põhjalikult läbi töötatud-tunnetatud uurimistöö viljaks on kaalukas uurimus, soovitavalt mitmes köites. Tänapäevane teadustöö leiab väljenduse peaasjalikult aga sootuks kergekaalulisema meediumi, teadusartiklite vahendusel, seda ka humanitaarias. Järjest sagedamini valmivad teadusartiklid mitme autori koostöös. Seega võiks küsida, kas „Metaajalugu“ oleks teostatav või mõistlik ülesanne ka praegu, tuginedes teadusartiklitele, kus kahtlemata liiguvad põnevad ideed märksa väledamini kui järjest harvemaks jäävates monograafiates, kuhu pealegi sageli koondatakse juba artiklites avaldatu. Või peegeldab White’i monograafia, nii innovaatiline kui see ka omal ajal polnud, mingit eelmist, kadunud ajastut – „pikka XIX sajandit“, mis tänapäevaga enam nii väga ei lõimu.

Hõlmamatu lugu

Esimene mulje „Metaajalugu“ kätte võttes ja sirvides võib olla hoopiski hõlmamatus, mis ei leia leevendust ka põhjalikumalt lugedes. Sellele aitab kaasa kõrvalepõigete ja passaažide väga suur hulk, mis saavad kohati sama palju tähelepanu kui teoreetilises plaanis esikohale seatu. Käsitlus ei jõua ka üheselt mõistetavasse finišisse: reastatud autorid ei näi pakkuvat paremaid võimalusi ajaloo tõlgendamiseks ning White vaid paljastab erinevad tõlgendus- ja jutustamisviisid, mis kuidagi üksteiseni ei vii. Mõne autori (näiteks Ranke) puhul jääb mulje, et White on üritanud teda üsnagi meelevaldselt oma loodud süsteemi mahutada.

Kui ees ootab meeldiv õhtusöök humanitaariahuviliste seltsis või hariv vestlusring kirjandustänaval, tasub raamatut aga kindlasti enne sirvida, et koguda arsenali intrigeerivaid ja ümberlükkamatult hinnangulisi lauseid, näiteks „Valgustajad seevastu ei suutnudki endale lõpuni teadvustada, milliseid loomingulisi võimalusi pakub nende irooniline arusaam ajaloomõtlemise fiktiivsest iseloomust“ (lk 120). Ilmselt poleks suur patt vahetada „valgustajad“ välja näiteks „prantsuse strukturalistide“ või mõne muu uhkekõlalise koolkonnaga, asendada mõni adjektiiv teisega – ja tulemuseks on vähemalt sama tõsise faktilise tõeväärtusega lause, millega nõustuda on ilmselt lihtsam kui püüda seda argumenteeritult ümber lükata.

Kellele kuulub ajalugu?

Nii „Metaajaloos“ kui ka sellest tõukunud arvukates kirjutistes arutletakse sageli, mis on ajalooteadus ja kuidas peaks eelkõige ajaloolane oma tööd tegema, mida kõike silmas pidama jms. Sageli on arvajaiks aga hoopiski filosoofid, kirjandusteadlased või muu humanitaarse taustaga mõtlejad. Ajaloolasi kohtab mõistagi samuti, aga valdavalt on tegemist n-ö metatasandi mõtestajatega. Nagu teada, kuulub ajalugu justkui kõigile: igaühel on oma arvamus ning ajaloo üle vaidlemine pakub suurt lusti pidulauast poliitikani.

Seejuures on „ajalugu“ ja ka „ajaloolane“ võrreldamatult laiema tähendusega, kaasates näiteks teadlased, kes jätkuvalt kangekaelselt arhiivides primaarallikais tuhnivad, soovides mineviku detaile selgemini näha. XIX sajandiga võrreldes on kindlasti muutunud ka probleemiasetus. Kui näiteks Burkhardt jutustas White’i sõnul „muutumatult lugu allakäigust, täiuslikkuse asendumisest orjusega“ (lk 445), siis tunduks seesugune dispositsioon praegu suurele osale akadeemilistest uurijatest lootusetult ideoloogiline või tarbetu. Juhan Kreem võinuks ju käsitleda hiljaaegu ilmunud „Ordu sügises“ (2022) Saksa ordut hääbumise ja allakäigu võtmes, mida ilmselt „ajalugu omav“ laiem avalikkus ka heal meelel tervitanuks. Selle asemel võttis ajaloolane hoopis analüüsida, kuidas ordu muutuva ajaga kaasas käis. On küsitav, kas White’i fookuses olnud XIX sajandi ajaloomeistrite „probleemide“ alusel on võimalik öelda midagi adekvaatset tänapäeva ajaloolaste kohta. Las filosoofid ja kirjandusteadlased arutlevad, arhivistist ajaloolane kaevab ja kirjutab häirimatult edasi, see võiks olla üks „Metaajaloo“ paradokse. Ajaloo tähendusväli on lihtsalt liiga lai.

Otse riiulisse

White’i tõdemus, et ka ajaloouurimuse autor paigutub tahes-tahtmata enda loodud teksti sisse ja sestap ei saa tema loodud kirjutis olla lihtsalt neutraalne vahend mineviku rekonstrueerimiseks, oli kindlasti omas ajas provokatiivne ja raputav. Nüüd ei tohiks see olla üllatus enam kellelegi, kes on viimastel aastakümnetel vähegi akadeemilist ajalooharidust nuusutanud. Kahtlemata puutuvad White’iga kokku peale ajalootudengite teistegi humanitaarerialade õppurid ülikooliti bakalaureuseastmest doktorantuurini, mil tahes peatutakse ajaloofilosoofial ja kirjandusteoorial.¹¹ On tähelepanuväärne, et „Metaajaloo“ tõlget ei ole varustatud ees- või järelsõnaga. Nii avaneb lugeja ees 1973. aastal avaldatud ja humanitaarteaduste maailma muutnud teos võimalikult originaalilähedasena. Klassiku teos leiab oma kindla koha raamatukogude ainepakettide riiuleis.

1 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/avatud-eesti-raamatu-100-koeidet/

2 https://kultuur.postimees.ee/4475451/avatud-eesti-raamatu-sari-tahistab-kahekordset-sunnipaeva

3 https://www.youtube.com/watch?v=8EMdYtxh2i4

4 Hayden White, Kirjandusteooria ning ajaloo­kirjutus. Tlk Erkki Sivonen, toim Marek Tamm. – Tuna 2003, nr 1, lk 111–127.

5 Marek Tamm, Hayden White ja „keeleline pööre“ ajaloofilosoofias. – Tuna 2003, nr 1, lk 128–133.

6 Toomas Karjahärm, Oleviku minevikud. Ajaloolase käsiraamat. Argo, 2010, lk 273–276.

7 Marek Tamm, Hayden White ja „keeleline pööre“ ajaloofilosoofias, lk 129.

8 Karjahärm, lk 273.

9 Emmanuel Le Roy Ladurie, La fin des érudits. – Nouvel Observateur, 08.05.1968. Vt ka: Ulrike Plath, Krister Kruusmaa, Anna Helena Liiv, Priit Raudkivi, Kaarel Vanamölder, Kuidas kodeerida kliimat? Eesti ajaloolise kliima uurimise digitehnoloogiline areng. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 8-9, lk 819–840.

10 Emmanuel Le Roy Ladurie, Le territoire de l’historien. Gallimard, Paris 1973.

11 Hayden White’i ajalooteooria põhiseisukohad. Teadmus. Eestikeelne teadmusbaas. https://www.teadmus.ee/andmed/1410131711165/aja­loofilosoofia?fbclid=IwAR1hUJ6fywjenyn4y0K6Tr1jgFvf4b_CXfml9U9PdVyamJuVBFLauPginOg