Voorus on mõistmine

Pentti Linkola „paljas elu“ ja hüperrealistlik kosmoloogia

HASSO KRULL

Tõene hea ja halva teadmine, niivõrd kui ta on tõene, ei saa pärssida ühtki afekti, vaid ainult niivõrd, kui teda vaadeldakse afektina.

Spinoza, „Eetika“¹

1

Pentti Linkola on legend. Igal legendil on kaks otsa: see joonistab ühe figuuri väga eredalt välja, kuid samal ajal ähmastab detaile figuuri taustal, sulatab need kokku ja moonutab. Eredalt välja joonistatud figuur jääb ka eredana meelde, kleepub teadmise külge ja seda on lihtne edasi anda. Taust aga muutub seejuures järjest ähmasemaks, ei tule figuuriga kaasa, ja viimaks jääb figuur üksi ja omaette, selle võib paigutada ükskõik millisele pinnale. Ning pinnad ei ole neutraalsed: need on alati juba laetud, alati afekteeritud, nõnda et figuuri eredus saab uue kontrasti, lööb ebamaiselt särama, ja sellega muutub paratamatult figuuri sisu. Me näeme uuel taustal juba kedagi teist: see keegi teine on legend, tal on legendi graatsia ja lennukus, aga ühtlasi mõjub ta kuidagi irreaalselt, nagu ei olekski ta enam päris. Tekib igatsus näha detaile, mille taustalt ta kunagi esile kerkis, aga mis ammu ähmastusid ja maha jäid – näha neid detaile võimalikult lähedalt, eredalt, täpselt, kas või figuuri enese tuhmumise hinnaga.

„Tegutseda absoluutses mõttes vooruse põhjal pole midagi muud kui tegutseda omaenda loomuse seaduste põhjal,“ kirjutas kunagi Spinoza. „Me aga oleme aktiivsed ainult niivõrd, kui me mõistame. Järelikult pole vooruse põhjal tegutsemine meis midagi muud kui mõistuse juhatusel tegutseda, elada, oma olemist säilitada, tehes seda iseendale kasuliku taotlemise alusel.“² Pentti Linkola tõeline kirg oligi tegutseda vooruse põhjal, mille sisuks on mõistmine, ja sellelt teelt ta kõrvale ei kaldunud. Selles seisnes ka tema erandlikkus, sest inimkonna enamus vooruse põhjal ei tegutse: tegusid määravad afektid, mida tõese teadmise kohalolu ei mõjuta, välja arvatud muidugi juhul, kui see teadmine ise muutub afekteerituks, mis on võimalik ainult erandjuhtudel. Linkola geniaalsus seisneski selles, et ta suutis afekteerida ühe mõistmise, millest tavaliselt püütakse võimalikult valutult mööda hiilida, sest see lõhub rutiini, sunnib liiga palju väärtusi ümber hindama. Linkola otsustas voorust ise kehastada: nii ei saanud sellest enam mööda vaadata. Arusaadavalt kutsus see esile ägedaid reaktsioone.

Linkola vaadete kõige vastuolulisem moment oli tema realism, isegi hüper­realism. Linkola orienteerus silmanähtavalt olemasolevale olukorrale, ta lähtus ümbritsevast ühiskonnast, selle ajaloolisest pärandist ja materiaalsetest võimalustest. Nii ei olnud tema programmis õigupoolest midagi utoopilist, kuigi Linkola vastased on nii väitnud. Linkola polnud unistaja, ta arvestas just sellise ühiskonnavormiga, mille keskel ta oli üles kasvanud, ja tahtis näidata, et seda saaks muuta juba tuntud vahenditega. „Roheline mõtlemine on maailmalõpu mõtlemine,“ kirjutab Linkola. „Samal ajal on see kirka aruga indiviidide mõtlemine, kes suudavad kõrvale jätta usu ja optimismi, kui selleks pole alust. Nende inimeste meeltes on kõik maakera tulevikku mõjutavad tegurid nähtavad, arvutatavad; tulevikul pole varrukast võtta mitte mingisugust tundmatut või seletamatut „pääsemist““(EK, lk 34).³ Näeme, et see programm peab silmas just valitsevat majanduslik-poliitilist peavoolu: kui miski on arvutatav, siis on see tõestatav, ning selle järele tuleb käia, sest tegu on paratamatusega, mis ei sõltu soovidest, lootustest ega hirmudest. Just siin on aga Linkola programmi kõige nõrgem koht. Tänapäeva inimese mõtlemine nimelt ei ole realistlik. Arvutada võib küll kõike, ja kui lähteandmeid hoolega valida, saab arvutustega tõestada mida tahes, aga inimesed elavad ikka oma soovides, lootustes ja hirmudes, nad ei taha tõelusest midagi teada. Tõeluse vältimiseks on lugematuid teid, alates vigaselt püstitatud probleemidest ja poolikutest mõttekäikudest ning lõpetades kollektiivse lõõpimise või deliirse jauramisega, mis on netikommentaaride kaudu hästi tuttav. Linkola mõistagi teadis seda, kuid ta püsis vankumatult vooruse teel ega tahtnud realismist taganeda. Tekib seega küsimus, kas Linkola programmis ei jää mitte puudu just utoopiline mõõde? Ma ei taha öelda, et Linkola pidanuks sellele keskenduma: üks ei peagi üksinda kõike suutma. Aga kui see sinna ikkagi lisada, Linkolast hoolimata? Kuidas hakkab siis paistma Linkola realism?

2

1989 avaldas Félix Guattari väikese raamatu „Kolm ökoloogiat“, kus ta esitab eetilis-poliitilise programmi, mis toimiks korraga kolmes registris: keskkonna­ökoloogia, ühiskonnaöko­loogia (écologie sociale) ja vaimuöko­loogia (écologie mentale).⁴ Seda programmi nimetab Guattari ökosoofiaks. „Ökoloogilisele kriisile saab päriselt vastata ainult planetaarsel tasandil, juhul kui teostub tõeline revolutsioon poliitikas, ühiskonnas ja kultuuris, mis seab uued eesmärgid materiaalsete ja immateriaalsete hüvede loomiseks. See revolutsioon ei peaks niisiis puudutama üksnes suures mõõtkavas nähtavaid võimusuhteid, vaid ka iha, tundmise ja mõtlemise molekulaarseid valdu. Kui ühiskondliku töö eesmärke seavad ühemõtteliselt kasumimajandus ja jõuvahekorrad, võib see nüüd veel ainult ummikusse viia.“⁵ Guattari sihib siin üht väga olulist põhimõtet, mis ökoloogiliste probleemide arutelus tihti kõrvale jääb: kui on selge, et elu tuleb muuta, ei piisa selgitustest, miks seda teha tuleb, vaid on vaja ka näidata, miks see on tore, ihaldusväärne ja vägev. See ülesanne ei paista ehk otsekohe nii soliidne kui arvude kuhjamine tabelisse ja andmekõverate joonistamine, aga pole tegelikult sugugi lihtsam – vastupidi, siin tuleb sageli alustada tühjalt kohalt, erinevalt tavalisest populismist, mis lähtub juba tuntud afektidest ja surfab ilma vaevata laineharjal, vajamata erilisi põhjendusi ega seletusi.

Pentti Linkola kirjutistest paistab, et ta on keskkonnaküsimuste kõrval ka vaimuökoloogiale mõelnud. Tähelepanuväärne on 1971. aastast pärit tekst „Õppus ajab upakile“, kus tuuseldatakse kooliharidust ja nenditakse, et „vaimse kultuuri taandumine inimeste lähiümbrusest on meie aja silmatorkavamaid murekohti“ (TM, lk 26). Linkola rõhutab kaht vaimse mandumise põhitegurit: esiteks loovate jõudude koondumine suurtesse keskustesse, sellel kui „kõikjal mujal inimeste vaimne keskkond labastub, vaesub ja üheülbastub“, ning teiseks koolihariduse laastav mõju suulisele pärimusele. „Omaette kibedat järelehüüet väärib suulise esinemisoskuse kadumine hariduse veskikivide vahel. Raadiot kuulates on kaunikesti vapustav võrrelda akadeemiliste kodanike, isegi parimate kõnelejate jäika ja elutut esinemist harimata rahva jutuvestmisgeeniuste mahlaka, rikka ja voolava sõnalise ilutulestikuga. Reegel on ehmatavalt eranditu: vähemasti mina küll ei ole kunagi kuulnud ülikooli lõpetanud inimest, kes oskaks rääkida“ (TM, lk 27). Kultuuriline mandumine avaldub mõistagi ka kehalises sfääris: kirjutises „Keha kultuurist“ (1993) peab Linkola tõsiseks probleemiks maameest, kellest saab juba noores eas masina ori. „Noor mees läheb saja meetri kaugusele sauna autoga, tagurdab, pöörab ja manööverdab õue peal ja sauna ees, teeb garaaži uksed lahti ja paneb jälle kinni; aega küll nii kokku ei hoia. Mis põllumehesse puutub, siis too tõstab igat väetisekotti traktori või kahveltõstukiga…“ (TM, lk 30). Tunneme siin ära tendentsid, mis on hiljem hoogu järjest juurde saanud. Linkola ettepanek näib olevat ülimalt õigustatud: tuleks vähendada kooliharidust ja väärtustada lihtsat kehalist tööd.

Ometi saab just vaimuökoloogiast alguse ka Linkola suurim nõrkus. See muutub vähehaaval aimatavaks, kui lugeda kaht kirglikku teksti, milles Linkola võtab sõna kasside vastu: „Looduskaitse mahavaikitud luupainaja“ (1993) ja „Kassikatastroof“ (1994). Kass on Linkola silmis ennekõike mõttetu linnumurdja, kes ülearu kiiresti paljuneb; kasse ei tohiks kaitsta ja kassipoegade uputamine on kiiduväärne tegu. „Kass lihtsalt ei sobi mitte kuidagi põhjamaa oludesse,“ arvab Linkola, „see ebakoht tuleb välja juurida“ (TM, lk 65). Veel kraadi võrra kangem on „Kiri vaimsetele naistele“ (1987), üksikute linnanaiste vastu sihitud pamflett, mis naeruvääristab kõiki naiste kultuurilisi püüdlusi. „Me tunneme, et inimesed on loodud elama paaris, et mehe ja naise kallistus ning teineteisemõistmine on peamisi asju elus, et iga üksinda magatud öö on kuritegu looduse vastu“ (TM, lk 21). Kas Linkola tõesti ei tajunud, et ajab siin segi tagajärje ja põhjuse, sümptomi ja haiguse? Meenub Timothy Mortoni väide, et kellel on kodus kass, see ongi juba hakanud ökoloogiliselt mõtlema, kui ta ka ise seda veel ei tea. Kass on sümbiootiline olend, kooselu kassiga on lihtsamaid mudeleid, millest lähtudes hakata looma kooselu teiste eluvormidega. Ning miks protestida üksikute naiste vastu, kui rahvastiku juurdekasv niikuinii on tõsine ökoloogiline probleem, mida Linkola ka „Rohelise liikumise sihtprogrammis“ (1987) kavatseb ohjeldada, allutades sellele perepoliitika ja religiooni (EK, lk 74-75)? „Inimeste ohtrus ei ole püüdlemisväärne väärtus, pigem vastupidi“ (EK, lk 51). Tõepoolest.

Just sihtprogrammi lugedes saabki selgeks ka vald, kus Linkola tegelikult läbi kukub: see on ühiskonnaökoloogia. „Roheline ühiskond ei soosi nõrkust ega laiskust,“ kuulutab Linkola, „see vajab iga inimese tööpanust“ (EK, lk 60). Maalitakse pilt rustikaalsest elukeskkonnast, kus valitsevaks vormiks on suurpere. Käsitöö on au sees, rahvakunst samuti, muudesse kultuurilistesse liikumistesse suhtutakse umbusklikult. „Kärpimine, kahandamine – enesetapuühiskonna kultuurielu priiskamisega võrreldes – saab osaks kunstivormide enamikule“ (EK, lk 70). Kangastub paikne, rangete kommetega talupoeglik sootsium, kus ilmselt kuhjub palju psüühilisi pingeid – midagi Jaan Oksa „Vaevademaa“ sarnast.⁶ „Nende vaevade leevendamist aga ei võimaldata, isegi mitte looduslike vahendite varal: „Rahvastiku tervist ja töövõimet ohustavat mõnuainete ja uimastite tarvitamist, mis põhjustab ebamõõdukaid sotsiaalseid probleeme, roheline ühiskond ei salli. Tubaka valmistamine, kasvatamine ja kasutamine lõpetatakse. Traditsioonilise alkoholi kõrvale ja lisaks muid narkootikume (kanepit, oopiumit ja nende saadusi) ei lubata. Nende impordi, valmistamise, kasvatamise ja kasutamise eest karistatakse karmilt“ (EK, lk 74). Eks tule tuttav ette? Linkola „roheline“ ühiskond kõrvaldab kõige rohelisemad vahendid, millega traditsioonilistes kultuurides tugevaid psüühilisi või füüsilisi vaevu vähendati.

Nüüd saamegi aru, mis on Pentti Linkola läbikukkumise põhjus. Linkola on oma nägemuse põhijooned laenanud distsiplinaarsest ühiskonnast, mis hakkas juurduma XVIII sajandi lõpul ja muutus möödunud sajandil domineerivaks. Selles ühiskonnas olid mõõtuandvateks vormideks vangla, haigla ja hullumaja, valitsev printsiip oli aga normaliseerimine.⁷ Distsiplinaarne ühiskond jõudis peagi äärmusesse, mida on käsitletud totalitarismina, kuid üldistavalt „fašistlikuks“ seda nimetada ei saa – vastasel korral oleks kogu modernne ühiskond fašistlik ja fašismi ei saaks enam eraldada demokraatiast. Distsiplinaarset ühiskonda tunneme me kõik, selle tähtsamad asutused toimivad ka tänapäeval, kuigi peavool on ilmselgelt liikunud kontrolliühiskonna suunas. Selles mõttes ongi Linkola ülimalt realistlik: ta on välja pakkunud distsiplinaarse ühiskonna variandi, millel on tugevaid kontrolliühiskonna tunnuseid. See tähendab, et formaalselt oleks niisugune ühiskond täiesti teostatav, muuta tuleks ainult asutuste vahekordi (politsei tugevdamine, koolihariduse kahandamine jne). Just seepärast on Linda-Mari Väli leidnud, et Linkola ellujäämisprogramm ei kutsu esile „mitte lootusrikkusest kergenenud hingamist, vaid ärevusttekitava lämbumistunde“, kuna „Linkola ei näe rohelist maailma vabade jätkusuutlike kogukondade ühendatud võrgustikuna, vaid tsentraliseeritud aparaadina“.⁸ Väli võrdleb Linkola programmi Thomas More’i „Utoopiaga“, kuid siin näib siiski olevat üks põhiline erinevus: More’i „Utoopia“ polnud hüperrealistlik. Linkola programm aga on, ning kui see päriselt ei teostugi, siis ainult ühel põhjusel: normaliseeriv ühiskond, mille ainsaks eesmärgiks on ellujäämine, pole tore ega ihaldusväärne.

3

Kas ellujäämine on voorus? Tänapäeva ühiskonna peavoolus vastatakse sellele küsimusele kindlasti jaatavalt; leidub ka äärmuslikku evolutsionismi, mille maksiimiks on „looduslik valik“, ja sel juhul on ellujäämine tõesti ainus voorus. Giorgio Agambeni arvates erinebki modernne demokraatia klassikalisest just selle poolest, et „ta püüab pidevalt muuta paljast elu ennast eluviisiks ja nii-öelda leida zōē seest bios’t“, s.t tuletada paljast elusolemise tõsiasjast ka seda, kuidas me peaksime elama. „Siit pärineb ka modernsele demokraatiale eriomane apooria: inimeste vabadus ja õnn tuuakse mängu just selles kohas – „paljas elus“ –, mis märkis inimeste alistamist… Nende apooriate teadvustamine ei tähenda demokraatia vaevalise töö ja saavutuste alahindamist, vaid katset püüda ükskord ometi aru saada, miks nimelt sel hetkel, kui demokraatia näis olevat vastaste üle lõplikult võidu saavutanud ja oma apogeeni jõudnud, tuli ootamatult ilmsiks, et ta oli võimetu päästma enneolematust hävingust sedasama zōē’d, kelle vabastamisele ja õnnele ta oli pühendanud kõik oma jõupingutused.“⁹

Pentti Linkola on seega rinda pistnud tänapäeva demokraatia põhiprobleemiga: miks ei suuda süsteem, mille esmane väärtus on elu, hoida ega kaitsta elu? Täpsemalt, miks tänapäeva demokraatia hävitab elu? Agamben sõnastas selle lühidalt nõnda: „Lääne poliitiline paradigma on tänapäeval koonduslaager, mitte polis.“¹⁰ See kõlab väga kokkuvõtlikult, aga kui mõelda üleüldisele mürgitamisele ja kuumutamisele, mida teostab praegune termoindustriaalne tsivilisatsioon¹¹, peaks selle sõnastama palju teravamalt: Lääne poliitiline paradigma on tänapäeval krematoorium, mitte agora. Ökotsiid on muudetud normiks; fossiilkütuste põletamisest ei taganeta; liikide väljasuremine on seaduseloomes tabuteema. Just sellel taustal saab mõistetavaks Linkola radikaalne lause: „Põhinõue on, et looduse kogukoormus, mis sõltub ühelt poolt inimeste hulgast, teiselt poolt koormusest isiku kohta, tuleb saada sellisele tasemele, et see ei ohustaks ainsamagi liigi säilimist, et väljasuremiste laviin peatuks täielikult“ (EK, lk 50).

See tähendab, et Linkola tahab põhimõtteliselt muuta kehtivat poliitilist paradigmat: ta on otsustanud meid krematooriumist välja ajada, maksku mis maksab. Selleks tahab ta teisendada zōē ja bios’e suhet, laiendades ulatuslikult palja elu sisu ja tuletades sellest uue eluviisi reegleid. Hästi paistab see välja näiteks Linkola haridusprogrammis, kus enamikult nõutakse küll ainult nelja algklassi läbimist, kuid „läbiva põhimõttena“ toonitatakse kõigil astmetel ja kõigis ainetes „ligimesearmastust inimsuhteis ning loomade ja taimede õigusi“ (EK, lk 67). Kuulen nüüd juba ohhetamist ja ahhetamist, näen poliitikute pikaks veninud nägusid, haistan arvamusliidrite hala, aga midagi pole teha – siin on Linkola tabanud meie poliitilise olemise tuuma, demokraatia peamist valupunkti. Maha salata seda enam ei saa, sest isegi kui proovitakse, lähevad koos demokraatiaga torust alla ka kõik need, kes demokraatia üle arutlesid, selle ümber keksisid ja nägusid tegid. Kui demokraatia ei hõlma kõigi elusolendite õigusi, ei ole tal varsti enam mingit mõtet. Arvestada tuleb zōē tähendust täies mahus, ja seda isegi avardada.

Selles mõistmises seisnebki Linkola voorus. Tõsiasi, et see voorus lõpeb ühiskonnaökoloogia lävel ega jõua vaimuökoloogias kuigi kaugele, polegi selle kõrval nii oluline. Nende küsimustega võivad ju tegelda teised – näiteks kunstnikud, naised ja kassid, keda Linkola ei sallinud, aga kes lahendaksid mõnegi probleemi märksa tundlikumalt, kui Linkola seda oskas. Õigupoolest tuleb siis ka raskuspunkt mujale nihutada: tähtis pole mitte ellujäämine, vaid rõõmsalt elamine, buen vivir, mis on võimalik ainult siis, kui esile kerkib autonoomne kogukondlik mõtlemine. Sellisel juhul ei ole olemas üht retsepti, mille järgi kõik oma elu muutma peaksid, vaid leiutada tuleb lugematuid ainulisi viise, kuidas kogukonda üles ehitada, kuidas teiste kogukondadega suhelda ning kuidas leevendada tülisid, mis alati vältimatult tekivad.

Pentti Linkola mõtlemises sai määravaks ilmselt tõdemus, et afektide orjuses viibivaid inimesi ei saa mõjutada ükski tõene teadmine, välja arvatud juhul, kui see teadmine ise afekteeritakse. Nii püüdis ta kokku panna pilti ühiskonnast, kus afekte pärsitakse jõuga – mitte selleks, et taotleda midagi põnevat, pöörast, ekstaatilist, vaid et vältida halvimat. Selleks kasutas ta juba tuntud kujutelmi, pöörates nende tähenduse ümber. Võiks öelda, et Linkola tahtis ravida modernsust modernsuse enese vahenditega. Nii saavutas ta ülimalt realistliku efekti, jahmatades sellega oma kaasmaalasi, sest ellujäämisühiskond on tapvalt igav. Kui tõsiselt oli see mõeldud? Lähedalt uurides on tunne, et Linkola jääb alati surmtõsiseks, isegi siis, kui ta ütleb, et „ellujäämisühiskonnas jääks politsei ülesandeks peaaegu alatiseks tehnouuenduste hävitamine, sest homo faber ei kao rahvastiku DNAst niipea“ (EK, lk 98). Kaugemalt vaadates tekib aga kahtlus, et Linkola omajagu tembutab, sest teisiti lihtsalt ei saa olulisi tõsiasju inimeste teadvusesse viia. Küsimus on niisiis selles, kas Linkola hüperrealistlikus kosmoloogias puudub trikster? Või kehastab ta seda funktsiooni ikkagi ise, nii peenelt, et publik ei märkagi? Mina oletan viimast.

1 Baruch Spinoza, Eetika: geomeetrilise korra järgi tõestatud ja viide ossa jagatud. Tlk Margus Ott. Ilmamaa, Tartu 2016, lk 223.

2 Sealsamas, lk 231-232.

3 Järgnevalt tähistan lühendiga EK raamatut: Pentti Linkola, Ellujäämise küsimus. Tlk Priit-Kalev Parts. Rahvusliku Ehituse Selts, 2021, ning lühendiga TM raamatut: Pentti Linkola, Teisitimõtleja märkmed. Tlk Priit-Kalev Parts. Rahvusliku Ehituse Selts, 2021.

4 Niisuguse kolmikjaotuse visandas esmakordselt Gregory Bateson, vt tema raamatut Steps to an Ecology of Mind. San Francisco: Chandler, 1972. Guattari essee algabki viitega Batesonile.

5 Félix Guattari, Les Trois Écologies. Galilée, Paris 1989, lk 13-14.

6 „Limasele alusele on tõbine näljaküla visatud, limasel alusel kükitab ka enesega rahulolev Pattudeandeksandmise kirik. Üleval aelevad paksud pilved kui rasvad hauduva katla pääl . . . Uppunud on juba, uppunud inimene halli töömure, toimetuste, tegemiste sisse, odavate liikumiseavalduste sisse – au on ära pleekinud, häbi algosadeks lagunenud, kõik ära kõdunenud . . . aga hing ei sure. Ja hinge-elajas on kusagil raamatus kirjas.“ – Jaan Oks, Vaevademaa. Perioodika, Tallinn 1967, lk 61-62.

7 Kõiki neid vorme analüüsis Michel Foucault raamatutes „Hullumeelsuse ajalugu“ (1961, ee 2003), „Kliiniku sünd“ (1963) ning „Valvata ja karistada“ (1975, ee 2014).

8 Linda-Mari Väli, „Progressi poolt reedetud kaluri kibe ellujäämisühiskond“. – Vikerkaar 2022 nr 4-5, lk 172-173.

9 Giorgio Agamben, Homo sacer: suveräänne võim ja paljas elu. Tlk Maarja Kangro. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn: 2009, lk 16.

10 Sealsamas, lk 194.

11 Dominique Bourg’i termin, vt eessõna raamatule: Pablo Servigne, Raphaël Stevens ja Gauthier Chapelle, Une autre fin du monde est possible. Vivre l’effondrement (et pas seulement survivre). Seuil, Paris 2018.