Anneli Porri

Anneli Porri

ANNELI PORRI,
kunstiteadlane ja kuraator

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. See on mõttetuim klišee, mis paljudel on kunstiga seoses tähendusrikkal ilmel varnast võtta. Ilmselt selle pärast, et tal tegelikult ei ole seda tuhandet sõna, mida pilt tegelikult ütleb. Ja millised tuhat sõna täpselt? Millises järjekorras ja millises seoses? Kas ütleb kõigile ja kas alati on tuhat sõna needsamad?
Käisin vaatamas kunstitundi üldhariduskoolis, kus õpib ka inglise keeles kõnelevaid õpilasi. Klassi ülesanne oli uurida ühe aedvilja kuju, värvi, pinda, faktuuri, konsistentsi, lõhna ja maitset ning seejärel oma tulemus teistele esitada. Rühmad said ise valida, kas teha seda eesti või inglise keeles. Märkasin, et inglise keeles kirjeldati aedvilju rikkaliku sõnavaraga ja taotleti täpsust: aedvili oli krõmpsuv, krudisev, kumjas, nätske, vetruv, krobeline, teraline. Eesti keeles nimetati kolme kõige üldisemat omadust. Raske öelda, kas erinevus tuli sõnavara suurusest, sõnade kasutamiskogemusest või sõnadega mängimise lustist, aga kindel on, et tähenduse andmine, märkamine ja sõnavara on omavahel seotud.
Samuti võib mõiste või selle puudumine anda tegevusele mõtte. Üks vajalik asi kunstiõppes, mida kasutab üha enam õpilasi, on märkmik, kuhu koondada visandid, inspiratsioonipildid, töö arenduskäik, mitmesugused lahendused, tunnikonspektid, iseseisvad tööd jms. Selle tarvis ei ole eesti keeles korralikku sõna. Visandivihik või joonistusplokk on liiga kitsas. Ingliskeelne process journal on eesti keeles otsetõlkena protsessipäevik, mis kõlab nagu kohtu­dokument. Protsess ei seostu tulemuskeskses kunstikontseptsioonis üldse kunstiga, aga kunstiõppes peaks just see olema alla joonitud, ka töövahendi nimetuses.