Kaarel Tarand

Kaarel Tarand

Kaarel Tarand, peatoimetaja

Terve möödunud aasta jooksul jagasid Sirbi autorid siin tagakülje veerul kasulikke nõuandeid ja ideid kultuuripoliitika uue alusdokumendi loomiseks ja loojatele. Nüüd on loomeprotsess aktiivselt käima läinud, kultuuriministeeriumi korraldatud arutelupäevadele pääsesid osalema aktivistid, kes endast õigeaegselt märku andsid. Neljast teemarühmast kolm on oma mõtted edastanud ning päevade saagikust saab hinnata tulemuste lehele https://www.kul.ee/et/kultuur2030 riputatud kokkuvõtteid lugedes.

Võiks arvata, et kui üldse on võimalik mõnda riigi strateegiadokumenti selges eesti keeles kirjutada, siis just kultuuripoliitika tulevikku käsitledes. Kui ma aga 5. aprillil Tartu ülikooli raamatukokku jõudsin, selgus, et nii lihtne see siiski ei ole. Millist loomingulise ühistegevuse meetodit viljakaks pidada, on alati korraldajate maitse asi. Sedapuhku said kokkutulnud „kleebikutega lõuendit maalida“, nagu korraldajad seda nimetasid. Kõlab nagu eesti keel, kuid tegelikult ei maalitud midagi ja lõuendit polnud kuskil, vaid hoopis A2-formaadis tabeliks kujundatud paber, mille lahtritesse sai kirjutada, põhiliselt aga sellele kleepida liimise servaga värvilisi märkme­lehekesi.

Vormist tähtsam on aga sisu. Tööpäeva pealkirjaks oli küsimus „Kuidas luua eeldusi, et 2030. aastaks suureneks kultuuri väärtustavate inimeste arv?“. Ma kahtlustan, et peale minu võis nii mõnigi koosviibimiselt lahkuda segaduses, ilma teadmiseta, millistele tunnustele peab vastama „kultuuri väärtustav inimene“. Kas piisab deklaratsioonist, kas peab raha kulutama (pileti ostma või sponsor olema) või ise midagi looma? Eesti keele sõnaraamatu järgi on väärtustamine ühiskonnas, elus, maailmas millegi kõrgelt hindamine, püsivalt oluliseks, väärtuslikuks pidamine. Päeva küsimuses sisaldus eeldus, et meie hulgas liigub ringi inimesi, kes kultuuri (mis põhiseaduses kirjas) kõrgelt ei hinda, olles seega peaaegu et riigi­reeturid. Strateegia­dokumendiga neid vaevalt tabada õnnestub.

Ühe suunise sain veel: enam pole sünnis rääkida kultuuri tarbimisest, uus norm näeb ette kultuuri kogemist. Hüvasti, tarbimisühiskond, tere tulemast kogemisühiskonda!