Liina Siib

Liina Siib

Mari Volens

LIINA SIIB,
kunstnik ja õppejõud

Keeleharrastus võiks muutuda sama oluliseks, kui praegu on köögikultuur. Keel oleks (meeldiv) kohustus, mida keha nõuab. Keel oleks kui Vahemere dieet, ida maitsed, kiirtoit – lubame ju emakeeleski piiriületusi. Keel on nii vahend kui ka väljendusviis, keelde puutub ka maitsmismeel ehk keelt, mida räägitakse, on võimalik sellesama keelega, millega räägitakse, ka maitsta. Mõni sõnastus ei maitse hästi, kuid mõni tekst on tõeline gurmeeroog. Rääkides halba emakeelt, teeme haiget oma keelele ja meelele. Õppigem rohkem võõrkeeli, sest iga uus keel rikastab inimese maailmataju. Kõik väikese rahva liikmed peaksid olema ühtlasi keeleinimesed ja oma emakeele tänapäeva tõlkijad, pidades silmas, et väljendi uuendamine tähendab ka selle sisu muutumist.
Eesti inimesel on ikka abi olnud huumorimeelest. Piltlikud väljendid on erakordselt ökonoomne viis ühendada situatsiooni kirjeldus sellele hinnangu andmisega. Viimase aja lemmikrepliigi „ma ei soovi spekuleerida“ asemel saab vastata näiteks „ma ei soovi sogases vees kalu püüda“. „Valel on lühikesed jalad“ või „valel on kaunid jalad“ loovad pildi, mida võõrsõnadega ei saavuta. Kuulake, kuidas kõlavad vokaalid ja konsonandid sõnades „tuuletallaja“, „tallalakkuja“, „rehepeks“ ja nii edasi – kui pingul pillikeel.
Keelel pole partituuri, keelt teevad ja arendavad kõik kõnelejad. Miks tunneme ennast Eestis keeleliselt alaväärsena, väites, et meil pole piisavalt sõnu eneseväljenduseks? Püüdke ette kujutada, et olete Prantsusmaal ja kõik inimesed teie ümber räägivad eesti keelt. Millist mõju see avaldab teie enesetundele? Keele abil soovime tõsta oma prestiiži ja parandada staatust ehk jõuda kuhugi, aga kuhu? Äkki oleme oma keeles juba kohal?