Ülo Mattheus

ÜLO MATTHEUS, kirjanik ja esseist

Keel on kommunikatsioonivahend, seetõttu on selle esmane kvaliteet mõistetavus. Kõnekeele ja kirjakeele kõrval on olemas kehakeel, silmade keel, puudutuste keel, viipekeel jne. Suhtluseks peavad need kõik olema arusaadavad. Mingil põhjusel luuakse tekste, nii suulisi kui ka kirjalikke, kus mõistetavus on teisejärguline. See torkab silma näiteks seaduste ja poliitika keeles, kui piirduda vaid nende kahega.
Eesti seaduste keel on muutunud selliseks, et tavaline inimene sellest enam aru ei saa. See on vohavalt kantseliitlik, tsunftisisene salakeel, jurisprudents, mida mõistavad vaid selle keele kasutajad. Suhtlemiseks on inimesel vaja tõlki (juristi või advokaati) ja suhtluse eest tuleb maksta. Õigus on end tavakodaniku eest kapseldanud ning kodanik pigem umbusaldab kui usaldab seda, sest seda, mida ta ei mõisteta, ei saa ka usaldada.
Omaette nähtus on poliitika keel. Sellegi keele puhul ei ole peamine mõistetavus ja ladus suhtlemine, vaid kommunikatsioon (või ka PR-tehnika) tähendab kas teatud soovitava positiivse tulemuse saavutamist, teabe negatiivsete aspektide vältimist või nende ümberpööramist mustast valgeks. Ka poliitika keel on end tavakodaniku ees sulgenud ja kodanik pigem umbusaldab kui usaldab seda, sest poliitik ei räägi peaaegu kunagi tõtt, vaid ajab mingit oma asja. See keel on udune ja sageli arrogantne – inimene on ise loll, kui aru ei saa.
Mõistetavus ja usaldus käivad käsikäes. Kui seadused ja poliitiline võim on mõistetavad, neid ka usaldatakse. Kui ei ole mõistetavad, siis suhtlust ei toimu ning valitseb umbusk.