Veiko Märka

VEIKO MÄRKA, 

Veiko Märka

kirjanik ja kriitik

Eesti keele aasta ei tohi koosneda üksnes sõnavahust, vaid peab andma ka tulemusi, mis ulatuksid aastakümnete taha.
Meie keelel on oma arendajatega vedanud. Pikka aega tegutsesid paralleelselt kaks vastandliku natuuriga meest – fantaasiarikas ja ülienergiline Johannes Aavik ning realistlik ja süstemaatiline Johannes Voldemar Veski. Ometi jätsid nemadki kahe silma vahele ühe terava puuduse, pean silmas tegusõna „minema“. Kuidas seda pöörata? Mina …, sina …, tema …? Asi on seda kentsakam, et soome keeles on sõnad mennä ja lähteä mõlemad täisvereliselt olemas. Ja mitte asjata, need ei tähenda täpselt ühte ja sama. Tundub, et käibekeeles tähendab lähten mingit geograafiliselt täpset protsessi reaalajas, näiteks rongi peale minekut; menen aga suvalisemat, eksistentsiaalsemat kulgemist.
Tuttav naisterahvas väitis, et eestlasi on seepärast nii vähe, et pole normaalseid eesti mehi, selliseid, kellega lapsi saada. Tal võib õigus olla, ma pole ka ühtegi kohanud. Ent selle üheks põhjuseks (ehkki kaudseks) ongi keel. Raske on ennast puuduliku keelega ammendavalt väljendada. Oletame, et eesti mees läheb kodust ära, öeldes: „Ma nüüd lähen.“ Naine ei saa aru, kas mees läheb poodi ja naaseb poole tunni pärast või lahkub päriselt. Tekivad kahtlused, pereelu mõraneb. Hoopis teisiti oleks, kui mees – või ka naine – saaks kuulutada: „Ma nüüd minen!“ See tähendaks lõplikku otsust. Võib muidugi ka leebemalt: „Kui sa mind rahule ei jäta, minen ära.“ Teine saaks aru, et tegu on tõsise ähvardusega, üheskoos tehtaks suhetes revisjon, kooselu sujuks ja rohkem eestlasi näeks ilmavalgust. Mis soomlastel viga. Ma lähten nyt pois on hoopis pehmem kui ma menen nyt pois. Seepärast ongi neid viis korda rohkem kui eestlasi.
Keele puudujääk paistab seda karjuvam, et lastel on loomulikust intelligentsist „minema“ ja „lähema“ vahe selge. Tean alla nelja-aastast tüdrukut, kelle sagedasi fraase on „lähe äla!“ või „lähe teise tuppa!“. Miks ei võiks just tema põlvkonnast saada esimene, kellelt seda eesti keele potentsiaalset rikkust hilisema kasvatusega ära ei nudita?
Tuleb astuda radikaalne samm. Sest mis juhtub, kui keeleaasta ilma mingi tulevikku ulatava resultaadita, uue verbita aia taha läheb? Mis siis ikka. Mingu! Aga parem – lähku!