Dorian Supin 25. IX 1948 – 2. VII 2023

Dorian,

parim, mis sinu võimuses oli, sai tehtud.

Meistri lahkudes jääb temast meeltega tajutav ja hinges hoomatav jälg – see leevendab ja lohutab, pühitseb elatud elu ja teistele antu.

Olid operaatorina ja režissöörina tark, hell ja tundlik vaatleja, lihtsusest keerulise otsija, püüdsid loojana ulatuda igavikulisse, selmet olla piiratult ajalik. Tõtt-öelda olid sa meie dokumentalistide hulgas üsna haruldane. Hingelt kunstnik, otsisid sa vastuseid sulle olulistele küsimustele, tehes seda siiralt, austuse ja pieteeditundega. Näpuganäitamine oli välistatud ja elu seletab end sinu filmides ise. Peaaegu igaüks neist juhatab avastama elu olemust ja saladust. Sa oskasid teha filme pühadest asjadest, selleks on annet vähestel.

Võib-olla on nii, et olulised teosed sünnivad mitmes kultuuris üheaegselt olijatest, nagu sinagi oma elu elasid ja elavikku nägid.

Meie kultuuril vedas hullupööra, et sinu lähedalolek Arvo Pärdile kinkis meile filmid tema maailmast. Ma ei tea kedagi teist, kes oleks seda saanud ja osanud teha, pealegi nii imelisel viisil.

Pole palju neid, kes oskavad olla sõbrad. Sina tavatsesid olla irooniliselt õrn. Sul oli haruldane võime ära tunda teiste mure veel enne, kui nemad ise seda teadvustasid, ja asuda seda oma­kasupüüdmatult lahendama. See üllatas ja liigutas alati, lähendas ja soojendas. Sina panid mind uskuma elu paradoksi, et andjale ja jagajale antakse tagasi rohkem, kui ta jaganud on. Sinu mälestus on tänu.

HAGI ŠEIN