Elud, mis võtavad majade vorme

Indrek Peilist ja Siiri Vallnerist rääkiv dokk „Lokaalsed linlased“ illustreerib nii oma majade nägu arhitekte kui peaga vastu Tallinna linnavalitsuse seina jooksmist.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Lühidokumentaalfilm „Eesti lood. Lokaalsed linlased“ (Black Plastic Media Productions, Eesti 2022, 28 min), režissöör Maria Uppin, operaatorid Robi Uppin ja Aivo Rannik, helilooja Robi Uppin, produtsent Maria Uppin.

Kõndisin eelmisel aastal peaaegu iga päev mööda Narva maanteed tööle ja koju. Väga rõve oli. Jätkuvalt on. Mingi ähmane mälestus suriseb kusagil: „Pidi nagu tulema peatänav …“ Sellest tänavatüübist on asi sama kaugel kui Nõukogude köögi klassika, мясо по-французски ehk prantsuspärane liha (majoneesi ja sibulaga sealiha) Prantsuse köögist.

„Lokaalsed linlased“, „Eesti lugude“ 19. hooaja kolmas osa räägib Siiri Vallnerist ja Indrek Peilist, paarist nii eraelus kui ka arhitektuuris. Kahest Tallinna peatänava projekti autorist ehk inimestest, kes peavad selle surnuks jäätunud plaani laibaga koos elama. „Eesti loo“ formaadile tüüpiliselt on „Lokaalsed linlased“ narratiivilt võrdlemisi tagasihoidlik pooletunnine film. Arhitektuuridokumentaalile omaselt ka rahulikust ja harmoonilisest pildikeelest kantud film. Peategelaste natuurile vastavalt ka äärmiselt tasakaalukaid, arvestavaid ja läbimõelduid ideid edastav film.

Mistõttu on väga tore, et „Lokaalsed linlased“ suudab ka korralikult vihaseks ajada.

Tasakaalukas

Nii Vallner kui Peil on inimestena äärmiselt tagasihoidlikud. Vähemalt filmis mõjuvad nad nõnda nii era- kui ka tööelus. „Kui me esimest korda jalgratastega objektile saabusime – noh, me olime hästi noored kah – me olime nagu naljanumber. Aga kuidagimoodi me ikka saavutasime töömeeste seas mingi respekti,“ ütleb Vallner kaamerasse. Paar liigub ratta või rongiga, käib vabal ajal orienteerumas ja jagab maitsekat, ent spartalikku Kalamaja kodu. „Me ei poolda seda, et kõik peaksid ühtmoodi elama [—], jalgsi käima või jalgrattaga sõitma. Lihtsalt peaks võimalus olema kõikideks valikuteks,“ ütleb Vallner filmi lõpus. Oma armsal ja leplikul viisil meenutavad nad muumilugudest tuntud Mymlat ja Nuuskmõmmikut.

Vormikeeles suhestub „Lokaalsed linlased“ oma subjektidega edukalt. Nii filmi kui ka kujutatavate kohta võib öelda: vaga vesi, sügav põhi. Arhitektide puhul peab tihtipeale vaatama malbe naeratuse ja pehme ütlemise taha, et näha sisemist pinget ja frustratsiooni. Niisamuti peab pisut mööda vaatama estetiseeritud pildikeelest, et näha asfaltkõrbe selle taga. Vaatama tähelepanelikult, sest filmi taustaks vaadates võib visuaali mõte mööda lipsata.

Filmis kasutatakse supersümmeetrilisi droonivõtteid, eriti Narva maanteed portreteerides. Samamoodi nagu Baudelaire kirjutas kraavis mädaneva raipe kauniks, on ka siin pildikeel liiga harmooniliselt ilus, et tekitada soovitud meeleolu. Kaadrid arhitektuurimuuseumis järgivad sama esteetilist keelt autodest kubiseva maanteega. Kuigi kaamera osutaks siin teoreetiliselt neutraalsele, jumalikule vaatenurgale, on kõik liiga tsentris ja liiga ilus, et linna vaatepilti selle nurga alt mitte nautida. Kuigi linnu­perspektiivist luuakse vastandus auto ja lehmade kulgemisele sellega, kuidas inimsipelgad üle tee siblivad, võib see õhtul diivanil lösutavale vaatajale tähelepanuta jääda. Äkki oleks siin olnud lahenduseks Narva maantee ummikuajal, et muuta autod visuaalseks kolesterooliks linna soontes?

See-eest on saavutatud suurepärane doisneaulikult humanistlik pildikeel Kalamaja rajoonis, eelmise talve lörtsistest ja plägastest kõnniteedest ühes seal sumpavate värvikate kohalikega. Samuti on püütud mingit haavatavust ja haprust kaadrites, kus Siiri Vallner kihutab rattal mööda lärtsuvat Soo tänavat. Ei tea, milline osa filmist sai üles võetud Aivo Ranniku, milline Robi Uppini poolt, kuid tervikus on põimunud kaks erisugust kaamerakeelt. Üks analüütilisem, teine tundelisem. Tervik peegeldab sellega koos ka arhitektuuri olemust. Ühelt poolt igavikuline ja suurem kui elu. Teisalt kõige isiklikumalt inimeluga kontaktis olev kunstižanr (võib-olla erandiks tõesti rätsepakunst).

Tasakaalus

Tehnilisest aspektist peab veel kõvasti kiitma helirežiid. Tugevus, mis lööb välja Narva maantee ja Laikmaa tänava ristis, kahe neljarajalise tänava ristumispunktis linna geograafilises tsentris asuva kohviku õuealal tehtud intervjuust. Peale tundliku peegelduste mängu Foorumi keskuse klaasfassaadil ja usutluse, kus seletatakse, miks on autostumine linna keskpunktis tervisele kahjulik, suunatakse tähelepanu autorisu tekitatud heliprügile. Vestlusega kokku segatud linnamüra suunab vaataja pöörama sellele tähelepanu ka edasises filmis.

Vestlus ise on loomulikult nukker. Eriti kui kuulda, millised on Tallinna järgmised suuremad infrastruktuurialased ettevõtmised. Filmis näeme, kuidas seestatakse uskumusi nagu „auto on ainuvõimalik“ või „loomulikult on tarvis veel ühte läbimurret“. Tallinn võib olla kikilipsukujuline, ent Ülemiste järve servast on laheni siiski umbes kolm kilomeetrit. Vallner ütleb tabavalt Tallinna maketile osutades: „Räägi piisavalt kaua, et on pudelikael ja lõpuks kõik jäävadki usukuma, et siin on pudelikael.“

Peil ja Vallner on oma frustratsioonis vaoshoitud. Kuigi tagasihoidlikud nii riietuses, eneseesitluses kui oma töödest rääkides, on tegu viimase kahekümne aasta säravamate teoste autoritega. Mõttesse hüppavad näiteks Tartu ülikoolil Narva kolledži hoone, okupatsioonide muuseum või Kultuurikatla ümberehitus. Kritiseerida filmi asemel inimest on alati halb toon, kuid mõlema arhitekti puhul tahaksin püsti tõusta ja kikivarvul õhinaga hüpates hüüda: „Te olete nii ägedad! Teil on praeguseks igasugune õigus lüüa lahti iga uks – kogu teie lähenemist on nii, nii, nii väga vaja!“ Kuigi tõesti, sellise nullist sajani stiilis tooni puudumine on küllap ka pretsedent, selleks et Vallner ja Peil saaksid teha seda, mida nad teevad.

Pärast portreelist kohtumist arhitektidega kujuneb ühtlasi uus hinnang ka nende loomingule. Kavakava arhitektuuribüroo hooned on alati olnud väga kohaspetsiifilised, tundlikud ja arvestavad. Nähes kaht arhitekti marjule sõitmas, et mustikate korjamisel koguda ühtlasi „puhkust ja rahu, mida tuua kuidagi tagasi linnaruumi“, tekib uut sorti austus. Arhitektuur, tegelikult igasugune looming, nõuab mingil tasemel muutumist looja elu lahutamatuks osaks. Sest alles sellest punktist saab looja elu, sisu ja filosoofia tagasi peegelduda kunsti süsteemis endas. Aga kisub juba liiga filosoofiliseks.

Tasakaalutu

Seda kurvem on pärast filmi vaadata armsat kodulinna Tallinna. Linnaruumi, kus tohutu osa on tekkinud läbi juhuse, mida omakorda on põlistanud kümned bürokraatlikud kihistused. Seda nii hoonestuses kui mentaliteedis. Me oleme olukorras, kus hädasti on vaja ekspertide lahendusi. Tundlikku, vajaduse korral ka kirurgilist käsitlust, kuna toimub linnaosade kapseldumine, elu- ja äripinnad kaugenevad üksteisest aina intensiivsemalt ning kesklinna on asja ennekõike ja peamiselt poodi.

Meenub, et Tallinn sai mingil arusaamatul viisil 2023. aasta Euroopa rohelise pealinna tiitli. Seda olukorras, kus vast rajatud jalgrattateed on pool aastat hiljem amortiseerunud, ringteede ehitamine on alaline pretsedent nauditava linnaruumi arvelt ja auto on kuningas. Oma programmis avaldas Tallinn muljet: juhiti tähelepanu „süsteemse lähenemisega rohelisele valitsemisele ja omavahel seotud strateegilistele eesmärkidele“, tuues eraldi välja kuulumise UNESCO maailmapärandi nimistusse. UNESCO nimekirja vastuvõtmise üheks tingimuseks oli see, et Tallinna vanalinn avaneb merele (see ehitati Porto Francot täis). Rohealasid on rohkelt vaid seetõttu, et Paljassaarde pole veel jõutud ehitama hakata ning roheline valitseminegi on betoonikarva.

Eelmisel nädalal paistis uudisvoost, et peatänava projekti hakatakse üles soojendama. Kahjuks pole enam julgust sellele teatele reageerida muu kui sügava skepsisega. Linna juhtorganid peaksid mõnes kinos kollektiivselt „Lokaalseid linlasi“ vaatama. Kui nad oleksid seda näinud, võiks uudis ehk usutavgi olla.