Esivanemate ja sõja varjud

Serhi Trõmbatš: „Vaba inimene on ohtlik iga ilmaga. Isegi demokraatlikus ühiskonnas on ohtlik olla formaalselt vaba.“

BORIS TUCH

Tänavu möödus sada aastat legendaarse filmirežissööri Sergei Paradžanovi sünnist, kelle 1964. aastal Kiievi Dovženko-nimelises filmistuudios tehtud „Unustatud esivanemate varjud“¹ sai uue, ennenägematu filmikeele sünniks. Veebruaris toimus sel puhul Artise kinos Paradžanovi filmide retrospektiiv, kuhu oli temast rääkima kutsutud silmapaistev ukraina filmiteadlane ja stsenarist Serhi Trõmbatš.

Kas nüüd, kui käib Putini režiimi valla päästetud sõda, kujunes teekond Ukrainast Eestisse väga pikaks?

Jah. Sõitsin bussiga 36 tundi. Marsruut kulges läbi Poola, Leedu ja Läti. Võin öelda, et mingis mõttes sõitsin ma läbi pool Ida-Euroopat.

Järelikult oli selleks pingutuseks põhjust?

Jah, seda enam et Paradžanovi 100. sünniaastapäev on äratanud jälle suurema huvi tema loomingu vastu. Minule ja teie põlvkonnale on Paradžanov pärast „Unustatud esivanemate varjude“ valmimist üks maailma filmikunsti ja kogu maailmakultuuri iidoleid. On ju ajajõgi viinud nii palju inimesi filmimaailmast unustusse, kuid Paradžanov on jäänud meiega samale kaldale. Mulle meenub tema film „Surami kindluse legend“². Seal ehitatakse kindlust, et kaitsta Gruusiat võõramaiste sissetungijate eest. Müür variseb iga kord kokku. See jääb püsti alles siis, kui leidub kangelane, kes on valmis end ohverdama, laskma end seina müürida. Arvan, et Paradžanov sisenes sümboolselt poeetilise filmikunsti seina – ja tänu temale seisab see siiani oma kohal. Ta on – otsustan seda Kõjivi järgi – äratanud tohutu huvi ka noorte vaatajate hulgas. Tema filmide seanssidel on saalid täis. Keegi ei lähe ära, kuigi tegemist on raskete filmidega, vähemalt noortele, kes on kasvatatud Hollywoodi toodete vaimus.

Mida noored siis leiavad selles raskes filmikunstis?

Arvan, et eeskätt Paradžanovi loodud maailma ilu. Jah, nad on kasvanud koos Hollywoodi filmidega, märuliga, jutustavate trikifilmidega. Ma nimetaksin seda Mélièsi filmikunstiks XX sajandi alguse prantsuse režissööri Georges Mélièsi järgi, kellest said algused filmitrikid ja filmifantastika. Mélièsi film on tsirkus, see on illusioon, kuid Paradžanov oli selle suhtes ükskõikne. Tema ise lõi illusioone alati ja kõigest, omaenda elu kaasa arvatud. Ja noori lummab tema oskus nõiduslikku illusiooni luua.

Kuidas juhtus, et Thbilisi armeenlane, kes lõpetas Moskvas Ülevenemaalise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK), seisis Ukraina poeetilise filmikunsti taassünni lätete juures?

Ta kogus endasse käsitamatul kombel eri rahvaste kultuurimahlu, töötas ühtviisi jõuliselt ukraina („Unustatud esivanemate varjud“), armeenia („Sajat nova“ ehk „Granaatõuna värv“³) ja gruusia („Surami kindluse legend“) materjaliga. Olgem täpsed: Ukraina poeetilise filmikunsti looja on siiski Oleksandr Dovženko.

Nii et teil on kaks armastust, Dovženko ja Paradžanov?

Jah, kaks peamist armastust. Oma raamatu „Oleksandr Dovženko. Jumalate hukk“⁴ eest sain ma 2007. aastal Ukraina riikliku preemia. See on ainus kord, kui see preemia on antud filmiteadusliku uurimuse eest. Praegu töötan ma Dovženkot käsitleva raamatu kallal, millega tahan avada mõningad tema loomingulise biograafia saladused.

Kuidas need kaks meistrit omavahel seotud olid?

Nad sidus ühte Paradžanov ise. Dovženko oli kinematograafia instituudi diplomifilmide hindamiskomisjoni esimees ja Paradžanovi film ei meeldinud talle üldsegi! Paradžanovile oli see šokk. Ta jumaldas Dovženkot, aga äkki sülitas see jumalus tuld ja tõrva, öeldes: „Sa ei ole mitte keegi, välja filmikunstist!“

Aga! … Te ju mäletate, et võimude käsul mõisteti Paradžanov viieks aastaks vangi, allumatuse pärast. Ta ei olnud õigupoolest dissident, kuid käis võimudele väga närvidele sellega, et rääkis, mida mõtles. Ja kuna NSV Liidus poliitilisi vange justkui ei olnud, väänati talle häbiväärne paragrahv, millega laagritest eluga ei oleks pääsenud. Tema aga jäi ellu. Paradžanovi kaitseks astusid välja kogu maailma silmapaistvad kultuuritegelased ja, vabanenud pärast vangistust enne tähtaega, nelja aasta pärast, ütles ta: „Ma maksan Ukrainale kätte armastusega.“ Nii ta maksis armastusega kätte Dovženkole, nimetades teda oma armastatud õpetajaks ja rääkis, et on tunglakandja, sest geeniuse käest läks see tema kätte. Paradžanov tekitas alati enda ümber müüte ja faktidena neid uskuda ei saa – need olid tema vaimusünnitis. Ühe müüdi järgi olla Dovženko öelnud, et Paradžanov on ukrainalik mõtlejatüüp. Ei midagi sellist, aga ta oli tõepoolest Dovženko järgija. Mitte otseses mõttes, vaid mateeria hingestamisel ja taasloomisel. Just seda tegi ta „Unustatud esivanemate varjudes“, taastades ülima täpsusega hutsuulide maailma.

Olen vaadanud seda filmi vist viis või kuus korda ja iga kord on selles avanenud midagi uut. Nüüd, viimasel korral, tuli kogu täiuses esile iidne paganluse vaim. Ja karnevalistiihia, milles peale kummalise, harjumatu lõbutsemise on ka midagi õudset – surma hingust.

Sel ajal, kui Paradžanov tegi oma „Unustatud esivanemate varjud“, oli filmikeel kurnatud. Nõukogude filmikunstis domineeris ametlikkus. See on üldse laiem probleem: tsivilisatsiooni ja kultuuri vastandumine. Tsivilisatsioon kannab endas ülespuhutust, inimese sisemaailma vaesumist. Paradžanov aga läks lätete juurde, rahvakultuuri juurde.

Ja neist lätetest sündis see Ukraina poeetiline filmikunst, mis sai järje Juri Iljenko, „Unustatud esivanemate varjude“ operaatori ja peaosatäitja Ivan Mõkolaitšuki loomingus?

Teate, Ivan Mõkolaitšuk oli Bukovõnast pärit ja rõhutas alati, et on hutsuul. Ma tundsin teda üsna hästi. Kui tema õpetaja Viktor Ivtšenko viis Ivani, tollase teise kursuse tudengi, Paradžanovi juurde ja soovitas teda peaossa, suhtus Paradžanov algul sellesse skeptiliselt. Siis aga mõistsid nii Ivtšenko kui ka Paradžanov, et Ivanil ei olegi vaja kedagi mängida. Ta ise kuulus sellesse maailma.

1979. aastal tegi ajakiri Iskusstvo Kino mulle ülesandeks kirjutada artikkel Ukraina poeetilisest filmikunstist. Artikkel ilmus ja selle eest oleks mind peaaegu Kiievi Riikliku Ülikooli aspirantuurist minema löödud.

Mille eest siis?

Ukrainas oli niisugune filmikunst keelatud.

Aga selleks ajaks oli Juri Iljenko „Musta märgiga valge lind“⁵ jõudnud saada Moskva rahvusvahelise filmifestivali kuldauhinna. Võiks arvata, et see film oli juba kinnitatud ja heaks kiidetud kõige kõrgemal tasemel?

Ukraina kompartei juhtkonnale ei tähendanud see midagi. 1974. aastal anti välja keskkomitee määrus, kus oli öeldud, et see on „etnograafilise kallakuga film“, loe: natsionalistlik. See film suruti läbi suurte raskustega. Stsenaariumi kirjutasid Iljenko ja Mõkolaitšuk kahekesi. Film räägib sellest, et sõda lõhestab perekondi, vend sõdib venna vastu.

Ivan pidi mängima Oresti, negatiivset tegelast, kes läheb metsa võitlema punastega. Ülemustele see ei sobinud: „Teie mängisite Tarass Ševtšenkot, mängisite peaosa filmis „Komissarid“⁶, kuidas siis nüüd mässajat-natsionalisti? Vaataja tuleb teie poolele üle. Ei, te mängite Pjotrit, kommunisti.“ Oresti osas on Bogdan Stupka, keda tundsid tollal veel vähesed. Filmis on ta küll negatiivne tegelane, kuid traagiline kangelane, kellele vaataja kaasa tunneb.

Teie stsenaariumi järgi valminud dokumentaalfilm Paradžanovist kannab pealkirja „Ohtlikult vaba inimene“⁷. Kas vaba inimene olla on alati ohtlik?

Jah. Isegi demokraatlikus ühiskonnas on ohtlik olla formaalselt vaba.

Kas ka demokraatlikus ühiskonnas võib isiksust ähvardada oht?

Ja veel milline! Isegi USAs. Sellest räägib Ameerika filmikunst üpris ausalt. Armastatud süžee: üks inimene ümberringi valitseva ebaõigluse ja alatuse vastu. Üksik kangelane. Vaba inimene on vaba ka selle poolest, et ta ei tunnista barjääre, ta esitab väljakutse. Muide, ka Paradžanov ise oli niisuguse loo kangelane. Ta ei kartnud ja heitis võimudele kinda, aga oli miskipärast veendunud, et teda ei puudutata. Esiteks, kes oleks võinud kahtlustada ukraina natsionalismis Thbilisi armeenlast? Teiseks, pärast „Unustatud esivanemate varje“ tunneb teda kogu maailm, ja reageerib.

Aga võimudel oli temast kõrini. Seal, kus oli koos juba üle kolme inimese, sattus ta hoogu, taipamata, kes teda kuulab. Te ju teate, et kui on inimene, siis paragrahv leitakse alati. Ta oli ohtlik iseendale. Kõik algas sellest, kui „Unustatud esivanemate varjud“ saadeti Mar del Plata festivalile. Seepärast, et Argentinas kuulus ukrainlaste kogukonda 300 000 inimest. Umbes nii, et las vaatavad muinasjuttu hutsuuli Romeost ja Juliast. Keda see peale nende huvitab? Ja kui pandi kokku delegatsiooni festivalile sõiduks, ütles ta: „Mulle andke ühe otsa pilet.“ Ja film sõitis, aga selle looja jäi koju. Ta oli mänguline inimene. Karnevali­inimene. Talle meeldis väga endale maske ette sättida. Ullike? Ei, pühak, kes rääkis, mida mõtles.

Kas sõda on Ukraina filmikunsti väga tugevasti mõjutanud?

Sõda on teinud kineastide noore põlvkonna eri ilmingute suhtes vastuvõtlikumaks ja märksa kalgimaks. Ja nii pole lugu ainult kineastiga. Te olete õnnega koos: te ei puutu kokku sellega, et magama heites ei tea, mis saab hommikul, kas üldse elusana ärkad. Putini raketid ju lendavad tavaliselt öösiti. Eile helistasin koju ja kuulsin: rakett tabas elumaja, mitu inimest sai surma, ligi nelikümmend haavata.

Kas see mõjub väga negatiivselt suhtumisele vene keelde, vene kultuuri?

Jah. Gogol on alles jäetud. Tema kirjutas küll vene keeles ja oli vene kirjanduse klassik, kuid tegi ühtaegu tohutu palju ka Ukraina heaks, ukraina kultuuri heaks. Kui ta oleks kirjutanud ukraina keeles, oleks tema looming jäänudki Ukrainasse, aga nii oleks temast saanud maailmaklassik ja ta oleks tõstnud Ukraina ülemaailmsele tasemele. Isegi Tolstoid ei austata, kuigi ta oli Vene isevalitsuse ja imperialismi veendunud vastane. Teisest küljest on see mõistetav. Kui vene keeles antakse käsk tulistada välja raketid, mis langevad öösel Kõjivis elumajadele ja tapavad rahulikke elanikke, siis on raske isegi Lev Tolstoid kaitsta.

Aga venekeelsed ukrainlased võitlevad ju samuti oma kodumaa eest?

Võitlevad küll. Lvivis elab keegi Irina Farion, kes kirjutas: „Muidugi on hea, et nad kaitsevad Ukrainat, aga miks ei võiks nad rääkida ukraina keeles?“ Kui aga inimene seab oma lauba kuulide ette, siis peab teda austama, ja ei ole eriti tähtis, mis keeles ta räägib. Seda enam et on palju ukraina keelt rääkivaid tõpraid, kes sõja ajal varastavad ja selle pealt rikastuvad. Ja seda ajal, kui paljud sellised nagu Paradžanovi „Surami kindluse legendi“ kangelased on valmis end oma riigi vabaduse nimel ohvriks tooma. Sõja esimese laine ajal, kui Vene väed sissetungi alustasid, seisid sõjakomissariaatide juures tohutud järjekorrad. Teiselt poolt aga rikastusid paljud komissarid nagu šeigid, müües vabastust sõjaväeteenistusest. Mina olen veendunud: kui inimene sõja ajal teenib vere pealt, ei ole ta enam inimene! Ja karistus tuleb talle mõista sõjaaja seaduste järgi.

Kas olete optimist?

Kuidas siis teisiti? Kui olla selles olukorras pessimist, siis me kaotame. Meil filmikroonika stuudios töötas üks Izrail Epstein, tüüpiline juudi tarkpea, otsekui prohvet Mooses. Ta rääkis, et kõik on taevas ette kirjutatud, igaühele meist on antud pilet, kuid sellele ei ole märgitud lõppjaama saabumise aega. Nii ma ei ruttagi. Olen 73aastane ja loodan veel mõne raamatu kirjutada.

1 „Тіні забутих предків“, Sergei Paradžanov, 1965.

2 „Ambavi Suramis tsikhitsa“, Sergei Paradžanov, 1985.

3 „Sajat nova“, Sergei Paradžanov, 1969.

4 Serhi Trõmbatš. Олександр Довженко: Загибель богів, 2007.

5 „Білий птах з чорною ознакою“, Juri Iljenko, 1971.

6 „Комісари“, Mõkola Maštšenko, 1971.

7 „Опасно свободный человек“, Roman Širman, 2004.