Kui surm koputab uksele

Emotsioonirikkas filmis „Kõik me võõrad“ tegelikkus hägustub ja valitsema pääseb mõistatuslikkus.

HELENA STREIMANN

Mängufilm „Kõik me võõrad“ („All of Us Strangers“, Suurbritannia, 2023, 105 min). Režissöör-stsenarist Andrew Haigh, operaator Jamie D. Ramsay, helilooja Emilie Levienaise-Farrouch. Osades Andrew Scott, Paul Mescal, Claire Foy ja Jamie Bell.

„Kõik me võõrad“, mille aluseks on jaapanlase Taichi Yamada romaan „Võõrad“ (1987), viib meid sürreaalsele rännakule läbi aja ja tunnete. Andrew Haigh’ filmis uuritakse armastust, kaotust ja eneseleidmist, pendeldades nende vahel unenäosarnases maailmas. Hoolimata peaosatäitjate Andrew Scotti ja Paul Mescali mõjusast, hingekeeli kriipivast esitusest ning arvukatest kiitvatest arvustustest jääb film nii mõneski kohas keskpäraseks ja eesmärgilt ebakindlaks.

Filmi peategelane Adam (Andrew Scott) on stsenarist, gei, kes elab Londonis avaras korteris. Stsenaariumile inspiratsiooni otsides naaseb ta lapsepõlvekoju, kus kunagi elas koos vanematega, kes surid, kui ta oli 12aastane. Adami ukselävele ilmub naaber Harry (Paul Mescal), kes otsib oma üksildases elus kaaslast ja lohutust. Kohtumisest sünnib kirglik suhe, millest areneb välja eneseleidmise ja läheduse lugu. Adami siirdumisega mälestuste, armastuse ja identiteedi radadele uuritakse filmis inim­suhete tähtsust urbanistlikus isolatsioonis. „Kõik me võõrad“ on enigmaatiline film – just siis, kui hakkame aru saama, missugune on tegelikkus, avastame üllatusega, et ei teadnud mitte midagi.

Maailmas, kus aega tunnetatakse kolmemõõtmelisena – minevik, olevik ja tulevik – esindab „Kõik me võõrad“ justkui kogemust neljandast dimensioonist ja konstrueerib uue tegelikkuse, kus aeg pole enam lineaarne. Filmis manipuleeritakse peenelt aja piiridega: Adami vanemate surmast möödunud 30 aastat haihtuvad: Adami vanusest hoolimata saab temast taas hingehaavadega 12aastane poiss, kes seisab silmitsi oma vanematega. Uuritakse, kuidas muutuvad ajas arusaamad ja tõekspidamised. Kui Adami vanemad on seksuaalsuse vaadetelt jäänud kinni minevikku, elab Adam oma kaasaja tolerantses maailmas. Samuti on ka sellist, mis ei muutu. Olgu aeg milline tahes, üksildus ei kao.

Adami (Andrew Scott) ukselävele ilmub naaber Harry (Paul Mescal), kes otsib oma üksildases elus kaaslast ja lohutust. Kohtumisest sünnib kirglik suhe, millest areneb välja eneseleidmise ja läheduse lugu.

Kaader filmist

Isegi kui dialoogil on siin tähtsust, toetub film teemade esiletõstmisel visuaalsele esitusele, eriti värvide kasutamisele. Visuaalse keele eelistamine kindlate raamidega dialoogile lisab salapära kihi. Kaadreid küllastavad erksad toonid, mis loovad moodsa neoon-esteetilise aura. Ikka ja jälle korduvad värvid sinine, roheline, punane-roosa, oranž. Näeme neid kõikjal – näitlejate rõivastel, võttepaikade kujunduses, valgustuses, ja kõik need kannavad sümboolset sõnumit. Kuidas tõlgendada neid värve? Sinine võiks tähendada üksindust ja depressiooni, roheline süütust ja üleskasvamist, punane armastust, kirge ja ohtu ning oranž hubasust ja kodu. Omalaadse kaardina juhib värvipalett vaatajat läbi tegelaste tundemaastike ilma dialoogi laskumata. Värvimustrite mõistmine viib ka tegelaste arengu mõistmiseni. Selline looritatud, implitsiitne jutustamisstiil on kiiduväärt ja film säilitab müstilise olemuse, süstides samal ajal erksust peategelase muidu monotoonsesse ellu. Sellises stiilis pole küll midagi uut. Värve on oma filmides ulatuslikult kasutanud juba näiteks Éric Rohmer, ja mitte puudujääkide peitmiseks, vaid narratiivi võimendamiseks. „Kõik me võõrad“ seevastu püüab vaatajat kütkestada erksate toonidega. Film ei pea meenutama muusikavideot. Värskendavalt mõjub, et vähemalt kaamera liikumine ja võttenurk peegeldavad tegelaste tundeid delikaatselt, säilitades distantsi, mis lubab tunnetel takistamatult voolata. Filmis keskendutaksegi lähedusele ja tunnete süvaanalüüsile.

Haigh’l on õnnestunud kokku panna muljetavaldav näitlejaansambel. Andrew Scott, Paul Mescal, Claire Foy ja Jamie Bell teevad kõik nüansirikkad rollid, puhudes keerulistele karakteritele elu sisse. Otsus piirduda vaid nelja tegelasega võimaldab igaühel teha filmi jooksul läbi tõsiseltvõetav seesmine areng. Või kas ikka võimaldab? Ehk oleks isa ja tema suhe Adamiga väärinud rohkem avamist, film oleks sellest ainult võitnud. Nüüd jääb mulje, et nende suhe on taandatud ainult ühele murrangulisele vestlusele. Kui võrrelda tänapäevast elurõõmsat ja energilist isa mehega, kes Adami noorusajal pojaga emotsionaalset distantsi hoidis, jääb vaataja isa rolli ja mõju määratlemisel kimbatusse.

Nii ka Harryga – ka teda ei õnnestu tundma õppida ega mõista. Ei saa ju unustada, et kõiki tegelasi kujutatakse kallutatuna läbi Adami prisma ja piiratud ajaraamis. Ruum ja aeg ongi filmi põhiteemad ning me näeme, kuidas kumbagi ei saa lõpuni usaldada. Sel vaheldusrikkal maastikul navigeerides oleme sunnitud seadma kahtluse alla Adami vaimusilmas toimetavate tegelaskujude usutavuse ja veenduma mälu petlikkuses. Hoolimata sellest, kas me neid usume või mitte, või kas nad on realistlikud, ei saa eitada, et neil on ja on olnud tähtis osa Adami tegelaskuju kujunemisloos, mis on üldjoontes esitatud õnnestunult. Ometi on ebausaldusväärsete, välja arendamata tegelaste kujutamine filmikunstis tõsine risk ning Haigh’l paistab olevat meisterlikkuse saavutamiseks veel arenguruumi.

Loo üks osi on kõrvuti äärelinna ja kesklinna miljöö, rõhuasetusega armastuseotsingule ja kuuluvustundele üksildases linnakeskkonnas. Adam õpib südalinnas tundma oma seksuaalsust, ent äärelinnas otsib vastust, kuidas oma sisimas ravida haavatud last – äärelinn pakub lohutust ja turvatunnet. Ehkki nende teemade esiletoomine on kiiduväärt, kaldutakse hetketi klišeedesse. Mulje neutraliseerimiseks toob Haigh sisse ka õuduse ja salapära elemente, kuid sellised järsud toonimuutused ei mõju veenvalt ja nii mõnigi kord jääb mulje, et eesmärk on hoida vaatajat igavlemast. On ju üldiselt nii, et vaataja sõlmib filmiga metafoorilise lepingu, mida ta ootab ja loodab filmist sõltuvalt žanrist leida. Kui film seda lepingut ei täida, lahkub vaataja kinost rahulolematuna, aga rahule ei jääda paraku ka siis, kui filmi sisu osutub oma žanris liiga hästi ennustatavaks. Nii peabki püüdma jääda delikaatselt truuks žanrile, tonaalsusele ja narratiivi ülesehitusele, tooma sisse uusi elemente, et ei eksitaks liiga kaugele esialgu antud lubadusest. Näib, et „Kõik me võõrad“ on küll delikaatset tasakaalu otsides õigel teel, aga on ka hetki, mil äkiliste pöörete tagajärjeks pole muud kui segadus.

Ühenduse saavutamiseks filmiga „Kõik me võõrad“ peame vabanema sellest, mida arvame teadvat, ning aktsepteerima filmi „segadust tekitavaid“ stseene, ilma et püüaksime neid selgitada või kõike mõista. Alles siis lööb film särama kui unikaalne analüüs elu teispoolsusest, leinast, traumast, seksuaalsusest, suhetest, kodutundest, endale ja teistele püstitatud ootustest. Meeldetuletusena filmikunsti võimest dekonstrueerida tegelikkust pakub „Kõik me võõrad“ vaatajale mõtlemapaneva reisi inimtunnete ja identiteedi sügavustesse, kutsudes aktsepteerima elu ja surma saladuste enigmaatilist ilu.