Meie Siberi geenid

Kunstnik Katarina Meister läheb filmis „Monument vanaemale“ Tallinnast 5000 kilomeetri kaugusele itta otsima küüditatud vanavanavanaema hauda.

PEETER SAUTER

Dokumentaalfilm „Monument vanaemale“ (Eesti 2019, 24 min), režissöör Ave Taavet.

Ei oska ma liigitada, mis filmiga on tegemist: selle tegijad on antropoloog-animatsioonikunstnik lavastajana ja maalikunstnik keskse tegelasena. Minnakse otsima Siberisse saadetud vanavana­vanaema hauda ja film läheb vahel lausa mängufilmilikuks nagu mingi „Blairi nõiafilmi“* vihjetega teos. Kaadris ongi nõid ja läbi võsa minnes otsitakse vana surnuaeda, kuigi, mitte öösel. Leiutan käigu pealt uue termini „mänguline antropoloogiakunstiuurimus“.

Film on orgaaniline ja hea. Ehk just seepärast, et ei ole üle mõeldud, teadlikult kokku keevitatud sõnumiga, vaid vaba ja otsib oma sisu kogu kestuse vältel. Kas leiab või teeskleb leidmist või peab leidma iga hinna eest või on programmeerinud siiski oma leiu ette, seda ma ei tea. Minu meelest ei tea seda ka tegijad ja see hoiabki asja elus ja huvitava.

Soomes elav, õppiv ja töötav eesti maalikunstnik Katarina Meister läheb Tallinnast 5000 kilomeetri kaugusele itta otsima kadunud Lugavskaja küla, selle surnuaeda ja oma küüditatud vanavanavanaema hauda. Filmi käigus tekib tal hea kontakt kohalikega ja finaalis saabub kas vanavanavanaema päris või imaginaarse hauaplatsi peal puhastumine, vabanemine, hingeline lahendus.

Antropoloogiast ei tea ma paraku midagi ja kunstist tean vähe, aga interdistsiplinaarsus on in ja saan vaadelda filmi oma mätta otsast.

Katarina oli viiene, kui suri vanaema Aima Meister. Eestis. Siberisse küüditati Aima kaheksasena koos ema ja vanaemaga. Eestlased ehitasid süva-Siberis kätte antud maalapile palktared ja tulid omadega toime. Kui aastate pärast anti võimalus Eestisse tagasi pöörduda, oli Adrihha surnuaeda umbes kolme kilomeetri kaugusel Lugavskajast jäänud juba Aima Meistri vanaema (Katariina vanavanavanaema niisiis). Ta ei jäänud Siberi mulda hea meelega, vanavanaema Anette tahtis aga lihtsalt ellu jääda. Ehk see panigi Katarina kadunud küla üles otsima ja vanavanavanaemale troosti viima. Sellega troostib ta iseennast, lunastab justkui mingi süü, mis ei ole tema süü. Mingi üleüldise inimkondliku süü või pärispatu, nagu Jeesus lunastas meie patud.

Pikalt on näidatud kaadrit rongi tagaotsast, et meelde tuletada, kuidas loomavagunites kaua ja aeglaselt tundmatusse sõideti. Ega kõik kohale jõudnudki. Tundmatus saabus mõnele juba rutem.

Praegu hakkan mõtlema, et meie, eestlased, peaksime olema ju Uuralite juurest tulnud. Küüditades saadeti meid kadunud koju. Meie või osa meist pidime seal midagi või kedagi ära tundma. Vaevalt küll Stalin heatahtlikult muigas, et saadaks õige eestlased nende koju tagasi. Ma ei tea, et seda aspekti oleks vaagitud. Küll aga olen Siberis sündinud eestlasega suhelnud ja kuulnud, kuidas seal tõesti ilus ja hea oli ja kuidas on seal hiljem käidud lapsepõlvekohti üle vaatamas.

Tol küüditamisõudusel on eri aspekte. Arvatavasti püüab teadvus jubedusi blokeerida ja leida turvatunnet isegi vanglast ja ahistamisest, küüditamisolukorrast. Omamoodi Stockholmi sündroom, mis tuleb lainetena tagasi, kui nüüd läheb vanavana­vanaema hauda otsima noor kunstnik.

Mingit dramatiseerimist filmis pole. Hääletatakse Siberi pinnaseteedel. Ei aeta mingit lüürikat ega romantikat. Nii pääsebki asja sisu, mis on ju esmapilgul lihtne, kõige paremini mõjule. Ei tehta juttu ajaloost ja rahvaste kannatustest. Noist on dramaatilisi filme juba tehtud küll ja veel. On konkreetsus ja lihtsus. On siberlased, kes filmimist suuremat ei pelga, sest ehk pole palju filmi näinudki ega pea sest kunsttükist suuremat. See on hea filmile. On nad filmikaamerat üldse kunagi näinud või saavad nad pihta, et neid parajasti filmitakse ja see läheb suures kinos linale? Ei pruugi saada. Ei häbeneta purjus või nõid ehk pigem teadjanaine olla, aga ei uhkustata nende asjadega.

Ja sama lugu on Katarina Meistriga filmi keskse tegelasena. Ehk on tal kinnismõte teha filmi ja ilmselgelt siiras soov teha midagi vanavanavanaema heaks, aga ta olemine on lihtne ja vahetu.

Viimases pole ma siiski päris kindel. On episoode, kus võib kahtlustada teadlikku kalkuleerimist-planeerimist. Kuigi, ma ei tea, kas see on keel põses lähenemine või pigem otsing, kuidas film tööle saada. Katarinal on kaasas kaelaehe, mille vanaema talle kinkis. Kaelaehet pendlina kasutades üritab ta mahajäetud ja taasavastatud Lugavskaja kalmistul vanavanavanaema hauda välja peilida. Ja peilibki, jõudes ise hingelise vapustuseni. No see ju päris juhus ja isevoolu teed minek pole.

Aga kas on Katarina Meister väga hea loomupärane näitleja või on osanud oma tagamõtte nii varjule suruda, et lähen vaadates konksu otsa – igatahes ei teki mingit norimishimu, et kuidas te siin oma küüditatud vanavanavanaema müüa proovite. Mulle meenuvad maailma filmikunsti kuulsad näitlejannad, kes on ühtaegu naiivsed ja kalkuleerijad. Ja see töötab alati. Ei hakka nimesid üles lugema, igaühel on oma nimekiri.

Liialdamata võib öelda, et Katarina Meister on ära kasutamata näitlejanna. Ennast kaamera ees vabaks ja tühjaks saada pole proffidelgi lihtne, aga siin see juhtub. Ilmselt on sisemine ülesanne hästi paika pandud. See ülesanne pole suur, vaid konkreetne, täpne ja selge.

Katarina Meister sätib paika saalungid ja valab Lugavskaja kalmistu jaoks enda disainitud kivi, kus on peenelt ühendatud õigeusu ja luteri sümboolika.

Risti vanavanavanaema Liisile on ta tõenäoliselt seljakotis ja hääletades ning rongiga liikudes kaasa toonud. Vanavanavanaema nimi jookseb ristil vertikaalis ja kaob risti tsementalusesse paigaldamisel maa sisse. Selletaolisi pisikesi detaile, mis on kõnekad, ent siiski vaid vihjelised ja mitte deklaratiivsed, on veel. Hea märk on, et neid pole ette välja mõeldud, aga on osatud märgata ja ära kasutada. Viina küsimine surnuaias plaati paigaldades, teadjanaise soovitatud sallisidumine risti külge. Kõik see on lihtne, orgaaniline, samas kõnekas. Kõnekas tundub mulle ka laisa kassi pusa Katarina Meistri seljas, aga ma ei oska anda sellele seletust ega tähendust. Võib-olla on see lihtsalt rõhutatud vabastiilis rõivatükk, mis viitab, et ei käida välja mingit sümboolikat ega poliitilist allusiooni.

Fakte pakutakse vähe, aga ega ma neid ootagi. Kui loetakse surnuaeda maetute nimesid: Robert Teiger, Tammemäe Juuli …, siis on see niiväga eestilik ja ehe fragment. Jah, elas seal kamp põhjuseta väljasaadetud lihtsaid eestlasi ja paljud sinna ka jäid.

Meeldib, et valdavalt näidatakse, üleliia ei kommenteerita. Katarina Meister paneb kirikusse küünlaid ja interjööri järgi tundub, et see kabel või kirik võib asuda endises kultuurimajas või punanurgas, aga pikemat seletust pole. Ja polegi vaja.

Teadjanaine Nina Galinina on veenev, aga jätab mõistatuse õhku. Jälle näen ma ülima lihtsuse ja ehk väikese kavaluse sümbioosi, aga hinnangut sellele ei anta.

Olin nii kaasa tõmmatud, et ei jälginud isegi teisel vaatamisel Carolyn Niitla operaatoritööd, aga ju see on hea märk. Kõva dokioperaator (nüüd ikka ütlesin, et on dokumentaalfilm) jääbki enamasti märkamatuks. Ivake droonikasutust oli, aga sellega peeti piiri ega mindud nõretavalt romantiliseks, kuigi Siberi võimas loodus oleks siirupisi kaadreid võimaldanud. Jette Krõõt Keeduse montaaž tundus parasjagu tempereeritud ja väljapeetud.

Kas siis midagi ette heita polegi? Seda on nüüd patt öelda, aga turundustöö on sama tagasihoidlik nagu film ise. Ma ei tea, kas me seda filmikest iial ETVs näeme. Jälle sama lugu nagu paljude minimalistlike dokkidega: pole piisavalt seletusi. Seletus tuleks diktoril ilmselt juurde lugeda, et millal ikkagi küüditati, ja kui paljud, ja kust kuhu, ja mis neist kõigist sai.

Mina neid seletusi ei taha. Film ei pea olema õpik ega entsüklopeedia. Film võiks mõjuda emotsionaalselt, ka dokk. Teksti üleküllus tapab emotsiooni. Eriti siis, kui tekst on faktitihe. Arusaamatuse ja arusaadavuse doseerimine-tempereerimine tundub minu arvates olevat filmitegemise põhi. Igavaks läheb nii liiga selge ja arusaadav kui ka liiga segane film. Ja paraku selle juures vaatajate taluvuslävi ja tegijate tahtmine ei kattu. Õnneks pannakse ERRi arhiivi üles nii vanu teatrietendusi kui ka filme ja kui on tahtmine seal kaevata, leiab üht-teist. Ave Taaveti filmi puhul on natuke tunne, et see läheb pärast näitusi ja esilinastust enam-vähem otse arhiivilehele. Loodetavasti ma eksin.

Ma ei tea, kas Ave Taavetil ja Katarina Meistril on veel filmiplaane, aga neid plaane võiks teha küll.

„Monument vanaemale“ kestab 25 minutit. Kui peaks tekkima suurema ja pikema filmi plaan, võiks ehk võtta kampa dramaturgi või kasutada kirjanduslikku algmaterjali, olgu see siis dokk või mängufilm. Praeguse filmi kannab suhteliselt napp ja otsekohene lugu kenasti välja, aga ega ta pikem poleks olla saanud. (Mulle meenuvad mõned kultuuriloolised ristikandmise motiivid – Jaan Krossil on novell, kus talumees endale linnast risti toob – ja loomulikult meenuvad Jeesus ja Kolgata. Mul on hea meel, et selliseid allusioone ei ole filmis kasutatud ja Katarina Meistrist nais-Jeesust tehtud.)

Pealkiri „Monument vanaemale“ (rist pannakse Siberis ju vanavanavanaemale ja vanaema, keda filmis tegelikult pole, suri Eestis, aga monument vanaemale on seesama film, mitte Lugavskaja kalmistule pandud tahvel ja rist) viitab, et tegijatel on soont doki ja mängufilmi sulandamiseks, mis ongi tänapäeval hästi töötav mudel.

* „The Blair Witch Project“, Daniel Myrick, Eduardo Sánchez, 1999.