Rahu lootuses, aegluse ülistuseks, päikese ootuses

„Päikeseaja“ väärikalt vahendatud maailmas on lihtsalt väga hea olla ning see on tänu ja kiitust vääriv. Mingi rütm ja vorm viivad maailma, mis on ühtaegu nii väga tuttav kui ka kauge.

KAAREL KUURMAA

Dokumentaalfilm „Päikeseaeg“ (Klara Films, Eesti 2023, 65 min), režissöör Liis Nimik, stsenaristid Liis Nimik ja Anti Naulainen, operaator Erik Põllumaa, monteerija Liis Nimik, produtsendid Edina Csüllög ja Liis Nimik.

Massiivse kõige filmimise ajastu tagajärg on kahjuks see, et enamik audiovisuaalset salvestist vajub latentsesse digitaalsesse prügisse, mis kusagil mälukaartidel või kõvaketastel salapäraselt paisub ja paisub ja paisub. Isegi algus- ja lõputiitritega määratletud audiovisuaalseid teoseid on maailmas juba nii palju, et ka mitmetest pikkadest inimeludest jääks kõige selle vaatamiseks ajast puudu. Seda enam on harukordne, kui linastub midagi sellist, mille tootmisel on digitaalne jalajälg õige pisike, aga emotsionaalne mõju suure ime sarnane. „Päikeseaeg“ on just selline film, mis hakkab ilma suurema kärata ajas lahti rulludes endaga kaasa võtma palju rohkem tõeliselt puudutatud inimesi kui paljud suure kisa-käraga üles klopsitud ja filmina reklaamitavad tooted.

Esmalt on seda juba tehtud teisiti kui tänapäeval tavaliselt kombeks. Seda võib nimetada näiteks raskema vastupanu teed minekuks. Aga võib nimetada ka enesele piiride, korra ja reeglite seadmiseks. Loomulikult, ainuüksi reeglid kunsti ei tee. Õnneks teevad kunsti veel inimesed. Ja ka „Päikeseaja“ vahendamise taga on inimesed. Esmalt filmi autor, režissöör, produtsent, monteerija Liis Nimik, kes koos operaator Erik Põllumaaga on valinud selle filmiteekonna vahendiks 16mm filmilindi, mis tähendab kaameramehele erakordselt palju väikesi kassetivahetusi ja seega ka katkestatud filmivõtet ühe stseeni või meeleolu tabamisel. Iga kümmekonna minuti tagant pausi tegemine ja justkui uuesti alustamine on praeguses tundide pikkusi filmimisvõimalusi pakkuval digitaalsete kaamerate dokumentalistika ajastul peaaegu sama jabur enesepiirang kui rongi või bussiga sõitmise asemel jala Tallinnast Tartusse minek. Seda enam et see jalutamine on ka veel rahaliselt tunduvalt kallim, sest pärast salvestust tuleb saata sajad kassetid postiga kuskile Lääne-Euroopa laborisse ilmutamiseks ning siis jääda teadmatuses nädalateks või kuudeks ootele, et mis neile siis on talletunud. See on tunne, mis on sel sajandil pilte või videoid teinutele peaaegu võõraks jäänud. Aga nõnda nagu rahulikult jalutajale jääb kihutajast rohkem mälestusi, nii on filmitegijad antud juhul talletanud filmilindile asju, mida poleks digivahendite abil ilmselgelt jäädvustada saanud. Lisaks puhtesteetilisele särbrususele ja pehmusele ning imeliselt „valedele“ lindile jäänud valgussähvatustele on selles filmis suudetud kehtestada suveräänne aegruum, millest vaataja kutsutakse lahkelt osa saama. Ka see pole sugugi harilik ja enesestmõistetav, kuigi oma filmiteose „lõhnama panemist“ püütakse õpetada ilmselt kõigis enesest lugupidavates filmikoolides. Liis Nimikul on see autorina õnnestunud harukordselt. Aga ka tema teekond õnnestumiseni pole olnud sirge kiirtee, vaid täis kahtlusi ja otsinguid nii iseendas kui filmikeele vahendite ja võimaluste avaruses.

„Päikeseaeg“ on just film, mis hakkab ilma suurema kärata ajas lahti rulludes endaga kaasa võtma palju rohkem tõeliselt puudutatud inimesi kui paljud suure kisa-käraga üles klopsitud ja filmina reklaamitavad tooted.

Kaader filmist

Nimik on teinud režissöörina, toona veel tudengina BFMi õpingute raames, möödunud kümnendi alguses kolm tähelepanu pälvinud „Eesti lugude“ sarjas linastunud lühidokumentaali järjest: „Helene elukool“ (2010), „Parem homne“ (2012) ja „Veel üks laul“ (2013). Seejärel keskendus ta rohkem monteerimisele, lõigates ja rütmistades mängufilme nagu „Free Range“ (2013), „Risttuules“ (2014), „Roukli“ (2015) ja „Portugal“ (2018).¹ Viimastel aastatel on ta produtsendi ja toimetajana aidanud sündida teiste autorite julgel dokumentalistikal, näiteks Eeva Mägi auhindu võitnud „Lembri Uudu“ (2017) ja „Süda Sõrve sääres“ (2019) või Carlos E. Lesmese „Üht kaotust igavesti kandsin“ (2020). Seega terve kümnend loova kaasautorina osalemist teoste juures, mis kuuluvad vahetu lähifilmiloo märgiliste kodumaiste tööde hulka. Lõpuks pärast kaheksat aastat küpsemist on Nimikul ahjust välja võtta ka päris oma debüütfilm. 2015. aastast alates tootmises valminud „Päikeseaeg“ esilinastus tänavu kevadel Šveitsis Nyonis maineka dokfilmifestivali Visions du Réel võistlusprogrammis ja seejärel ka Põhja-Ameerika suurimal dokifestivalil HotDocs Torontos. Nüüd siis, vastu pimedat aega, ka meie koduriigi kinodes. See ilmestab hästi, kui pikk on filmiilmas ühe lavastaja teekond omaenda looni jõudmiseks.

Pikk valmimine pole kindlasti väärtus omaette, mida eriliselt hindama või esile tõstma peaks, aga „Päikeseaja“ väärikalt vahendatud maailmas on lihtsalt väga hea olla ning see on tänu ja kiitust vääriv. Mingi rütm ja vorm viivad maailma, mis on ühtaegu nii väga tuttav kui ka kauge. Selle tingib peen kinematograafiline nihestatus – emotsionaalsel tasandil nagu näeksime midagi elavat ja ehedat oma silme ees sündimas, kuigi tegelikult on see aastaid varem toimunud ja salvestatud. „Päikeseajas“ on saavutatud lummav realistliku argisuse ja muinasjutulise abstraktsuse kombinatsioon. Justkui oleks sattunud haldjariiki, kus inimesed (või inimese välimuse taha peitunud olendid?) ajavad mingeid omi asju, millest peaaegu saab aru, aga nagu ei saa kah. Säärane õrn ja unikaalne, justkui midagi loitsiv õhkkond, mille sarnast Eesti filmiloos ei meenugi. Võib-olla midagi lähedast leidub ehk Jaan Toominga ja Virve Aruoja „Värvilistes unenägudes“ (1974) või Veiko Õunpuu „Rouklis“, kuid professionaalsete näitlejate ja suure meeskonnaga on veel raskem saavutada säärast poeetilist juhuslikkust ning vaba voolamist, mida on võimaldanud Nimiku filmi nimetute tegelaste toimetamine. Üks „Päikeseaja“ lähimaid filmisugulasi meenub hoopis kaugelt üle lahe. RaMell Rossi 2019. aastal Oscarile nomineeritud „Hale’i maakond hommikul, õhtul“², kus kasutatakse samuti unenäolist nihestatust ja kolme vaatuse dramaturgiast lahti lasknud vaba teadvuse voogamist. Loomulikult on säärane transtsendentaalne filmikunst ka kergesti rünnatav, kuna siin puudub keskne dramaturgiline konflikt või suurt ülesannet lahendav peategelane. Justkui pole probleemi ega selle lahendajat. Mis aga on: filmikunst oma suveräänses terviklikkuses. Ja see on väga hinnaline (vaatamata sellele, et filmide nime all maetakse meid eri meediumide kaudu lugematu hulga teoste alla), väga harva sündiv kunst. Siinkohal peab väikesest filmimeeskonnast peale operaator Erik Põllumaa veel eraldi esile tõstma ka Israel Bañuelose ülimalt tundlikku helirežiid, mis sulatab kokku tehnilised ja looduslikud helid ning kannab seda filmi esmapilgul pea märkamatu kohaloluga. Seejuures on arusaamatu, miks nii kandvas rollis inimest pole nimetatud selle filmi heliloojaks, aga ju on tahetud lasta loodusel olla helide looja.

Kui küsida „Päikeseaja“ filmi mõtte kohta, siis võib küsida vastu, kas laste mängimisel on mõte. Nimik laseb selles kõigest napilt üle tunnises filmis palju kõneleda laste mängul: laulmisel, kelgutamisel, pööningul ja sõnajalametsas kolamisel, liivarannas jooksmisel. Kuigi see film on laetud väikeste sümbolväärtust kandvate stseenidega, mis äratavad tundmuse kõikvõimsast lapsepõlve ajatusest, pole see ainult lastest. Film algab hoopis kõledas tuules mererannal külmetava noormehega, kes teeb peatselt sinnasamasse suure lõkke. Ta saab sooja ning selles soojuses võib film alata. Järgmises stseenis tassib pereisa tuppa küttepuid, et meie kuudepikkuses hämaruses saada sooja ja valgust, ning hakkab lastega malet mängima. Tuld teevad siin filmis kõik tegelased ning kuigi puude praksumist kõlab palju, pole see film ka tuletegemisest. Kuna filmitud on Saaremaast Setumaani, siis ei saa väita, et seda filmi ühendab geograafiline kohaspetsiifiline õhkkond. Filmitavaid inimesi ühendab pigem puhas režissööri tahe just neid portreteerida ja autori suveräänne pilk, mis näeb neis paigus ja tegelastes sisalduvat ühendavat üdi. Miks just nemad, on teada vaid autorile. Režissöör põimib oma vaadeldavate elud ühtseks nõnda, et vahel ei teagi, kelle käed järgmises stseenis kaevust vett vinnavad, kes loomi karjatab või kelle silmad ahjus lõõmavat tuld vaatavad. Seda võiks ehk nimetada filmi autori loodud mütopoeetiliseks kogukonnaks, kes geograafilisest distantsist hoolimata kusagil ilmaveerel sooja sees hoiab ja uut päikest ootab.

„Päikeseaeg“ küsib delikaatselt elus ja eluta asjade eristamise mõttekuse järele ning tuletab meelde, et igal tegevusel on oma loomulik aeg: lapsepõlveaeg, mängimise aeg, suveaeg, loomise aeg, talveaeg, kütmise aeg, ootamise aeg, pime aeg, varavalguse aeg. Ainult kiirustamisel pole siin filmis mingit aega ega võimalust, sest see film otsib rahu. Isegi kõige konfliktsem ja sotsiaalkriitilisem stseen anonüümse vallamaja kirglikult kõnekoosolekult on siin esitatud möödaminnes ja staatiliselt nagu puuokste kõikumine tuules. Ja lõppeks, see film on veel ka kellestki salapärasest Klarast, kes kindlasti „kuri pold“. Pigem isegi väga hea inimene, kuigi me teda ei näe, aga me peame uskuma lapsi, et nii on. Loodetavasti vastab see film igaühele ise, et millest ta on. Niikuinii peab iga inimene selle kohtumise puhul omaenda vastuse leidma. Aga asise maailmaga kokkupõrgetes pakub „Päikeseaeg“ vaatajale midagi pehmenduseks ja turvavööks. Hämarast tulles võib ju valgust koguni nii palju saada, et silmadel hakkab valus ja siis on sellele hea läheneda veidi ettevalmistatult. Valguse lootus ja tulemine pole siin ju isegi mitte tulemine, vaid suisa plahvatus. Sest seda see filmi lõpp on. Suure looduse, suure roheluse, suur valguse plahvatus. Ja nii nagu hea film lõhnab, niisamuti võib valgust kuulda. „Päikeseaja“ filmis on valgusel linnulaulu hääl. Ja hoolimata peategelase puudumisest on see ikkagi teekond. Tormituultest päikesetõusuni, oma pesapuuni.

1 „Free Range“, Veiko Õunpuu, 2013; „Risttuules“, Martti Helde, 2014; „Roukli“, Veiko Õunpuu, 2015; „Portugal“, Lauri Lagle, 2018.

2 „Hale County This Morning, This Evening“, RaMell Ross, 2018.