Rodeo ja Julia

Lola Quivoron: „„Rodeos“ näeme palju soolisi stereotüüpe, aga olen üritanud neid ka dekonstrueerida.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Maist jookseb eesti kinodes prantsuse film „Rodeo“, mis esilinastus umbes aasta tagasi, 2022. maikuus Cannes’i filmifestivali alamprogrammis „Kõrvalpilk“ (Un Certain regard) ning pälvis žüriilt ka auhinna nimega Coup de Coeur, vabatõlkes siis ehk Südamevõit.

„Rodeo“ lavastaja Lola Quivoron rääkis Sirbile sellest, kuidas sündis see hüperrealistlik lugu mootorratturitest, kelle tegevus sarnaneb ühevõrra nii võidusõidu kui akrobaatikaga.

Kust „Rodeo“ filmiidee alguse sai?

Pariisi filmikoolis La Fémis režiid õppides sattusin lugema artiklit Dirty Riders Crew’ kogukonnast. Fotodest ja tekstist tuli nende vaimsus väga hästi välja. Olen üles kasvanud Pariisi eeslinnas, nii leidsin nendega kohe mõttelise kontakti, mis seostus mu enda lapsepõlve ja teismeliseeaga, mäletan sellest ajast samasuguseid tsikligänge.

Otsustasin grupi juhiga ühendust võtta. Tema nimi on Spark ja temast on nüüdseks saanud mu tõeline sõber.

Hakkasime koostööd tegema 2015. aastal ja ta mängis mu esimeses lühifilmis „Unistades Baltimore’ist“¹, kus räägitakse ka mootorratturitest. Tänu temale sattusin nende treeningupaika –suurteele, kus sõitis üle 50 mootorratturi. Olin sellest harjutamisest täiesti sisse võetud nii esteetilises kui ka poeetilises plaanis. See sisaldab palju koode, rohkelt disaini, moodi, rituaale. Neil on oma sõnavara ja nende ülesastumised on täiesti erakordsed akrobaatilised trikid.

Teisalt intrigeeris mind poliitiline dimensioon, eriti see, kuidas me konstrueerime perekondi identiteedi alusel. Kuidas võidakse olla „koos“ ka siis, kui ei elata ühes linnajaos. Mõned kogunevad ühte kohta tegelikult ilma üksteist tundmata. Kui mina sinna sattusin, oli just küpsemas suur konflikt territooriumide ja narkootikumide müümise õiguse üle. Nad kõik kogunesid sõiduks ühte kohta, luues treeningupaika omamoodi kauni rahutsooni – koht ja inimesed loovad pideva positiivse energia voo.

See kogemus ja „Unistades Baltimore’ist“ tekitasid minus suure soovi mootorrataste maailma tagasi minna. Kirjutasin „Rodeo“ nelja aastaga, veetsin nendega koos palju aega ja püüdsin luua tugevat, usalduslikku suhet.

„Rodeo“ on poliitiline ka sugude mõttes, sest te olete selles maskuliinses maailmas pannud peategelaseks tüdruku.

Jaa. Julial tuleb „Rodeos“ selleks palju vaeva näha, et teda inimesena tunnustataks. Ta on naine oma naiselikus kehas ja selles on ka probleem, sest ta on erinev –võõras, kes ei kuulu kogukonda, aga püüab sinna pääseda. See loo esmane struktuur oli paigas algusest peale, peamine tõukepunkt. Asi pole ju ainult kogukonnapõhine, me näeme sellist võitlust paljudes kohtades – koolides, ka La Fémis’s, naisena filmitööstuses, tänaval. Kuidas hakkama saada, võideldes meeste pidevate pilkudega? See suur ja tähtis teema inspireerib mind. Ja mul on uhke olla naine nagu Julia, kes ka seda sõda peab, isegi kui vahel on olukord raske või koguni vägivaldne.

„Rodeos“ näeme paljusid soolisi stereotüüpe, aga üritan neid ka dekonstrueerida. Julia on tegelane, kel on keeruline end määratleda. Ta on alati mingis vahetsoonis maskuliinsuse ja feminiinsuse vahel, kus tal on vaba valik leida endale asukoht. Ta on kogu aeg elu ja surma piiril, kuna tegeleb ohtliku alaga. Ning ka unistuste ja tegelikkuse vahel. Ta on keerukas tegelane, suur hing väga tugeva oma arvamuse ja seisukohtadega.

Kuna jälgime teda „Rodeos“ palju, tegelebki film ennekõike tema otsingute ja spirituaalsusega.

Filmis sõidavad kõik, ka Julia, ilma kiivrita, kuna see vastab tegelikkusele. Kuidas te platsil näitlejate turvalisuse tagasite?

See oli väga raske. Alguses ütlesin võttemeeskonnale, et tahan kõigi sõitjate peas näha kiivrit, aga kuna ma olin valinud väga osavad, tehniliselt head sõitjad, siis tahtsid nad, et lepingus oleks kirjas vastupidine punkt, mis keelaks neil kiivri kanda, kuna neile on just see ohtlikum, kuna nad on harjunud sõitma ilma. See oli kummaline hetk, nõuet oli raske aktsepteerida ka kindlustuse tõttu. Kui mõne sõitjaga midagi juhtub, on see kohutav väga mitmes plaanis. Mul siiski vedas, sest sain töötada koos trikikoordinaatoriga, kes oli igal trikivõttel kohal ja määras trikkide ulatuse. Ta jälgis ka platsi­energiat, pani pidevalt tähele, kui väsinud keegi on. Ühel päeval katkestas ta võtte, kuna kaks sõitjat olid tema arvates üsna läbi. Nii et tema pani paika piirid, aga piiride sees oli meil palju vabadust. Tänu temale paistavad need filmiepisoodid ka täiesti vabad, kuigi väga palju valmistati ette.

Ja kõik kulges vahejuhtumiteta?

Oli kaks õnnetust. Üks kohe võtete alguses, kui Julia osatäitja Julie Ledru väänas pahkluu kohalt jala välja ja me pidime kaks nädalat pausi pidama. See osutus siiski ka vajalikuks, sest kõik sõitjad elasid kaks nädalat koos hotellis ning said omavahel väga lähedaseks. Nii tõi see intsident endaga kaasa nii halba kui head energiat.

Hiljem olime üles võtmas üht filmi lõpupoole esinevat negatiivse kangelasega õnnetusstseeni ja kaskadöör tahtis proovida üht keerulist trikki, tegi hirmsa avarii ja lõhkus oma sääreluu täiesti ära. Suur kips. Ma pole kunagi nii suurt kipsi näinud. Oli väga raske edasi minna mõeldes, et see stseen tuleb uuesti filmida. Loo seisukohast oli see äärmiselt oluline osa. Planeerisimegi kõik uuesti ja tegime ära, eks elus tule igasuguste olukordadega toime tulla. Produtsendid olid mul küll väga toetavad.

Kas võtted pakkusid veel katsumusi, kuna näitetrupis olid kõik amatöörid ja pärit otsapidi kriminaalsest, metsikust subkultuurist?

Meil oli tõesti vaid üks professionaalne näitleja, Antonia Buresi (Ophélie). Töötame palju koos, sest ta on eraelus mu partner ja osales ka stsenaariumi kirjutamises.

Alustasime suure näitlejavaliku­sessiooniga, kollektiivse meetodiga, mis tähendas sõitjate väljavalimiseks palju grupiviisilist improviseerimist. Tahtsin, et kõiki mootorrattureid mängiksid ehtsad sõitjad, et kõik paistaks tõeline. Soovisin ka, et näitlejad oleks võimelised oma trikke ise tegema.

Kui olime sõitjate grupi välja valinud, valmistasin näitlejaid ette rohketes proovides. Treenisin neid palju, eriti Julie’d. Ta pidi n-ö kokku saama oma tegelaskujuga ja leidma tema rütmi, selleks et jõuda Julia kõrge intensiivsusastmeni, kuna too on nii vägivaldne ja temas on peidus palju viha. Teiste puhul püüdsin teha nende lood usutavaks ja tegelastesse uskuda. Kõigil juhtudel on näitlejad filmitegelastest tegelikult väga erinevad, nii nägid nad palju vaeva, et saada kellekski teiseks. Tuli tabada loo üldist konflikti, aga ka iseenda oma eraldi.

Proovid käisid mitmes järgus ja näitlejad panustasid ka ise stsenaariumisse ja selle loo mütoloogiasse.

Kui tuttav olete mootorrattafilmide allžanriga, filmidega nagu „Uljaspea“ Marlon Brandoga või „Sinine Electra Glide“?² Kas need mõjutasid teid?

Jah, kindlasti. Aga filmihuvi ei ole mul vanematelt päritud, jõudsin filminduse juurde väga hilja, alles 17–19aastaselt hakkasin tõsisemalt filmidega tegelema neid palju vaadates. Ja ma pean ütlema, et kuigi ma vanematelt seda kultuurivara kaasa ei saanud, näitas isa mulle siiski palju mootorrattafilme ja ka rallifilme, sest talle see kõik väga meeldis. Filme Steve McQueeniga näiteks. Mulle meenub ka „Kontinentaalne tsirkus“³, dokumentaalfilm mootorratta­võidusõidu algusaegadest. Hiljem teismelisena vaatasin muidugi „Kiirete ja vihaste“ filme, „Mad Maxi“ filme. Need kõik olid mul „Rodeot“ tehes meeles ja peas, aga jah, „Kontinentaalne tsirkus“ mõjus esmakordsel vaatamisel ehmatavalt. Film vägivallast ja surmast, surmast kui sõitjate kinnismõttest. 1970ndate alguses oli kogu see valdkond täiesti metsik ja reguleerimata.

Kas te sõidate ise ka mootorrattaga?

Sõidan, aga mitte nii nagu nemad.

Kes on see trikikoordinaator, kellest te nii ülivõrdes rääkisite?

Mathieu Lardot. Ta on üks suurtest, kes on teinud ka James Bondi ja „Võimatu missiooni“ sarja filme.

1 „Dreaming of Baltimore“, Lola Quivoron, 2016.

2 „The Wild One“, László Benedek, 1953; „Electra Glide in Blue“, James William Guercio, 1973.

3 „Continental Circus“, Jérôme Laperrousaz, 1972.