Ühest (elu)tööst esmalt sõelutu

Teatrilavastaja Merle Karusoo portreteerimiseks on filmis „Sõelaga vett. Merle Karusoo“ liiga palju kasutamata võimalusi ja kohustuslikke teemahaakeid.

OTT KARULIN

Dokumentaalfilm „Sõelaga vett. Merle Karusoo“ (F-Seitse, Eesti 2021, 52 min), režissöörid Kristin Raup ja Madli Lääne, operaator Kristin Raup, produtsent Kaie-Ene Rääk.

Esmamulje: kadedus. Miks mina ei saa Merle Karusoo arhiivile ligi! Kahetsus on seda kibedam, et Kristin Raubi ja Madli Lääne dokumentaalfilm Karusoost jääb valitud pidepunktide vahele suurema pingeta hõljuma. Seejuures ma isegi ei kahtle, et režissöörid on teinud põhjaliku eeltöö (kas või seetõttu, et Karusoo juuresolekul lihtsalt pole võimalik poole rammuga tööd teha, seda näitavad ka katked proovisaalist). Filmi on jõudnud aga ikkagi pigem esimene valik (ikka see Noorsooteatri 1980. aastal esietendunud „Olen 13aastane“, kuigi leidunuks ka intrigeerivamaid lavastusi) ning samal ajal jääb nii mõndagi selgituseta (eriti jäin mõtlema, kas Karusoo loominguga keskmiselt kursis inimene ikka tunneb arhiivikaadrid ära ja märkab neid loo edasiviijana kasutada).

„Sõelaga vett“ jutustab tõesti mitut lugu. Diskreetseks raamiks on Karusoo eluolme siin ja praegu, juhtides vaataja lavastaja elutööni, näidates teda oma koduarhiivi kastidest mälestusi otsimas, taustal koduloomade talitamine. (Muide, Karusoo on lavastanud 2009. aastal Eesti Draamateatris Andrus Kiviräha näidendi „Vombat“, mis küllap inspireerinud ka loomakese nime.) Ja muidugi ka põllutöö (pead ei anna, aga vist on käsil põllu lupjamine, et mullaviljakust parandada – kujundina passib ju kenasti ka peategelase elutööle, sest mäletamine, meelespidamine ja meeldetuletamine hoiab ajaloo elus). Karusoo elutööst, tema pühendumisest elulugude kogumisele ja nende avaldamisele (nii paberil kui ka laval), järgides seejuures selget meetodit (sh on oluline alustada esimesest mälestusest ja liikuda mööda elukaart, kuid samal ajal silmas pidada, et mälestused muutuvad koos inimese ja elatud eluga), annavad aimu stseenid lavakunstikooli tudengitega. Sel viisil on Karusoo viimastel aastatel töötanud mitmes koolis. Huvitav, mil määral tuleb neist katkenditest välja, kui suur on Karusoo austus sõna vastu (teisisõnu: mälestus väärib laval lausumist nii, nagu ta meenutades oli, ja seda isegi juhul, kui tegemist on lausuja enda looga) ning kui suurt mõttetäpsust ta näitlejalt ootab … Tähelepanelik vaataja tabab selle ehk intuitiivselt ära, kuid kui „Sõelaga vett“ on esmakohtumine Karusooga, võib üht-teist jääda märkamata.

Üksjagu põnev (ja tähenduslik), kuidas filmi esimeses pooles jälgitakse peategelast pigem distantsilt, kas selja tagant või ruumi teisest otsast, piilutakse Merle Karusood teiste ruumis viibijate vahelt, et siis teose kulgedes liikuda kaameraga talle lähemale ja võtta lavastaja nägu suurde plaani.

Kaader filmist

Kohati jääb siiski tunne, et filmi­tegijate otsuse minna peategelasega lavakasse kaasa on tinginud pragmaatilised põhjused (Karusoo pole enam mitu aastat teatris lavastanud, aga teda lavastamas tahaks näidata) ning filmi tegelik lookese on Karusoo enda elulugu: sündimine sõjakeerisesse 1944. aastal ning kasvamine isata. 14aastase Merle kiri oma onule palvega jutustada, kuidas neil seal Austraalias elu läheb ja kas tütar võiks kunagi kirjutada ka oma isale, kes seal uue elu sisse seadnud, on kahtlemata filmi „Sõelaga vett“ tuumaks, sidudes isikliku loo Karusoo tööga lavastaja ja elulugude kogujana. Kahjuks on aga isa ja tütre kohtumine aastakümneid hiljem, samuti lavastaja huvi 1944. aasta tähenduslikkuse vastu jutustatud hektiliselt, muude teemade vahele surutuna. Muidugi võib sellest välja lugeda režissööride kunstilist taotlust, soovi maalida pilt Karusoo eluloost ja -tööst pigem akvarellidega, et vaataja tähelepanu teravana hoida ja lasta tal endal mosaiik kokku panna. Päriselt selline lähenemine siiski ei veena: inimese portreena jääb „Sõelaga vett“ turvalise tülli taha (loe: peategelane kaitseb end arhiiviürikute kilbiga), lavastaja portreteerimiseks on aga filmis liiga palju kasutamata võimalusi ja kohustuslikke teemahaakeid. Eriti mõjub sellisena lavaka VII lennu ja Voldemar Panso sissetoomine, kui arvestada, et Karusoo ise on oma õpetajast korduvalt märksa huvitavamalt kirjutanud ning üldjuhul käib selle lennu ette omadussõna „legendaarne“, mistap on raske pakkuda uut vaatenurka.

Aga noh, iga dokumentaalfilm teatriloojast ei peagi olema huvitav teatriteadlasele (eks ju?). Pealegi on üksjagu põnev (ja tähenduslik), kuidas filmi esimeses pooles jälgitakse peategelast pigem distantsilt, kas selja tagant või ruumi teisest otsast, piilutakse Karusood teiste ruumis viibijate vahelt, et siis teose kulgedes liikuda kaameraga talle lähemale ja võtta lavastaja nägu suurde plaani. Ühelt poolt kõlab see kokku nii Karusoo enda põhimõttega, et tema on vaid lugude vahendaja, kui ka tõdemusega, et kogu tõde ei saa jutustatud mälestustest kunagi kätte. Teiselt poolt on see võte ka justkui kujund dokumentalisti ponnistusele, tema püüule jõuda oma peategelasele ja tema mõttemaailmale aina lähemale, saada omavahel piisavalt tuttavaks, et oleks koos hea olla ja püüda kaamerasse portreteeritava asemel inimene, kes on, mitte ei esita endaks olemist. Päris nii kaugele Raup ja Lääne sel korral ei ole jõudnud.

Intrigeeriv on ka filmi „Sõelaga vett“ muusikavalik. Valentina Gontšarova ühtaegu tume ja ülev heliilm tekitab filmi vaatamisel küsimusi (eriti ava­stseenis, kus pimedusest ilmub tuhm valgus ja seejärel peategelane, justkui oleks tegemist stseeniga mõnest apokalüptilisest düstoopiast). Tagantjärele tema elukäiguga tutvust tehes loksuvad asjad paika: on ju tegemist omamoodi kadunud häälega, kelle 1980. ja 1990. aastate looming sammus toona äärealadel, kuid on nüüd uuesti kuuldavale toodud üsna samamoodi, nagu paljud on saanud Karusoo intervjuude tõttu oma mälestused kuuldavaks teha. Seega tuleb taas loota, et „Sõelaga vett“ vaataja tahab ise taustatööd teha ega jää esmamulje juurde. Iseküsimus, kas ta peaks.