Vanad hipid jälle koos

Lukas Moodysson: „Rootsi on ainus paik, mida ma mõistan. See ei tähenda, et ma istun kodus ning mõtlen kogu aeg Rootsist ja meie ühiskonnast, vaid see on kuskil kuklas alati olemas.“

MARINA RICHTER

Järgedest rääkides lähevad mõtted automaatselt kassamenuga filmifrantsiisidele, komöödiatele, suurejoonelistele krimi- ja ulmefilmidele või siis kultuslikele B-kategooria võitluskunsti-filmidele. Ei juhtu just tihti, et järg tehakse satiirilisele draamale, aga ega Lukas Moodysson ole ka selline lavastaja, kes tavapärase valiku teeks. 24 aastat pärast oma kaubanduslikult edukat filmi „Üheskoos“¹ on ta nüüd lõpuks jõudnud järjefilmini „Üheskoos 99“² ja see järjefilm tõestab, et pole tarvis eredat mälestust avafilmist – ega tegelikult vaatamiskogemustki – selleks, et järjefilmi nautida.

Moodysson on olnud üks selle sajandi tuntumaid rootsi autorifilmitegijaid, kelle tööd on tavaliselt kraadi võrra väljakutsuvamad ja skandaalsemad kui paljude kolleegide omad. Eestiga seob Moodyssoni fakt, et tema „Lilja 4-ever“³ on filmitud suures osas siin ning omal ajal oli see üks esimesi olulisi välismaise autori taas iseseisvas Eesti Vabariigis tehtud filme.

Bergamos, kus kohtume, tuleb näitamisele Moodyssoni filmiloomingu täielik retrospektiiv.

Siin Bergamos näidatakse isegi teie varaseid lühifilme, mis varieeruvad suuresti nii temaatika kui ka stiili poolest: leiab kõike, õudusest ja draamast komöödiani.

Enamik neist said teoks siis, kui õppisin filmilavastajaks ning püüdsin midagi teha. See oli ammu ja ma olin väga kogenematu. Tegelikult olin lausa õnnega koos, et mind filmikooli vastu võeti, sest ma polnud enne seda midagi selles vallas teinud. Ma polnud isegi eriti tõsine filmihuviline. Filmid ei olnud mulle kunagi olnud nii olulised kui muusika või kirjandus, eriti luule. Olin kirjutaja, aga juhuse tahtel otsustasin hakata filme tegema. Oli kummaline aeg elus uue peatüki alustamiseks, sest sel korral võeti mängufilmilavastajaks õppima vastu vaid paar-kolm inimest. Mõned dokumentalistikatudengid olid ka. Tundsin, et sörgin sabas, kuna teised teadsid minust nii palju rohkem. Oma elus pole ma kunagi nii palju filme vaadanud kui siis, sest pidin järele võtma ja kõik endale kibekiiresti selgeks tegema.

Lahe, et mu lühikaid näidatakse, aga need on tegelikult tudengifilmid, mis on sündinud harjutamise käigus. Olin siis vist 22aastane.

„Lihtsalt räägi pisut“⁴ on ehk erand. See tuli veidi hiljem, aasta enne täispikka debüüti „Kuradi Åmål“⁵ ja kolm aastat enne filmi „Üheskoos“, kuhu te valisite uuesti mängima selle lühifilmi peategelasi kehastavad Sten Ljunggreni ja Cecilia Frode.

Ah õigus, tõsi. „Lihtsalt räägi pisut“ oli mu esimene lühifilm pärast kooli lõpetamist ja ka mu esimene koostöö produtsendi Lars Jönssoniga, kes pole mu kõrvalt tänaseni lahkunud.

Tõsi, valisin samad näitlejad. See on üsna tore filmike ning esimene mu asjadest, mis oli korralikult tehtud ja ette valmistatud, mitte nagu varasemad tudengitööd.

Tervet teie filmimaastikku läbib üks punane lõng: Rootsi ühiskonna suhtlemistõrked, üksindus ja läheduse otsing. Kuidas teile endale tundub?

Ma ei usu, et olen niivõrd palju Rootsist mõelnud või et mul oli plaanis teha filme just nimelt Rootsist, aga eks ma loomulikult tunnen küll, et olen ise väga rootslaslik. Mul pole tegelikult olnud kunagi huvi välismaal filmi teha. Olen teinud kaks ingliskeelset filmi, aga need pole minu lemmikud. Hetkel ei ole sellist tunnet, et peaks uuesti proovima, sest Rootsi on ainus paik, mida ma mõistan ja millega suudan päriselt suhestuda. Arvan, et mul oleks äärmiselt keeruline minna näiteks Itaaliasse ja teha midagi selles keskkonnas, sest sisu peaks tulema minu enese seest. See ei tähenda, et istun kodus ning mõtlen kogu aeg Rootsist ja meie ühiskonnast, vaid see on kuskil kuklas alati olemas. Aga muidugi on Rootsil oma ühisosa üksindusega. See on väga ajalooline teema: geograafia, metsad, suured vahemaad majade vahel, samuti kliima. Pool aastat on kuradi külm, nii et väga ei käida väljas ega suhelda. Paljud asjad on sündides päritud, mistõttu on keeruline elada sellises hipikommuunis, nagu „Üheskoos“-filmides näeb. Ma ise olen ka vägagi selline inimene, kes soovib palju omaette olla. Ma ei suudaks iialgi kommuunis elada.

Huvitav, et otsustasite välja arendada just sellise kommuuni ja tegelased. Kommuun Koos toob kokku väga erineva loomuga inimesed, keda ühendavad üksnes poliitilised vaated ning sedagi mitte kõigi puhul. Ja veelgi huvitavam, et otsustasite nüüd nende juurde järjefilmis naasta. Kust see mõte tuli?

Mõte sündis vestlustes produtsent Larsiga, kes pakkus välja, et tuleks teha järje­lugu, mis kommuuni Koos tegelastest vahepeal saanud on. Ma polnud sellest mõttest mõnda aega eriti huvitatud, kuni ise vanemaks sain ja hakkasin oma elu üle järele mõtlema. Meenutasin kogemusi ammusest ajast, kui olin ometi juba täiskasvanu, kahekümnendates-kolmekümnendates aastates, ja tajusin tohutut ajavahet tolle ajaga. Perspektiiv läks täiesti hulluks. Veel üks asi, mis mind selle projekti suunas painutas, oli see, kui hakkasin analüüsima Eriku (Olle Sarri) tegelaskuju, just põhimõtete aspektist. Erik võtab kõik oma senised vasakpoolsed vaated luubi alla ja jõuab tõdemusele, et on varem kõiges eksinud. See on üks viis oma minevikku vaadata. Ta soovib tõesti areneda. Ma töötasin tegelikult ka ühe teatritüki kallal inimesest, kes muudkui räägib ja räägib sellest, et kõik ta senised tõekspidamised on valeks osutunud, ning ta palub andestust oma vaadete eest.

Kõik need aastad, mil mõtlesin selle filmikommuuni tegelastele, olin teadlik sellest, et ilmselt on nad kõik laiali pillutatud ega suhtle enam omavahel. Ja siis mõtlesin, et oleks lihtsalt nii tore, kui kaks neist elaksid endiselt ühe katuse all, kõige väikesemas kommuunis, samu unistusi ja aateid jagades. Täiesti vastupidiselt Erikule. Nende unistus elab edasi alternatiivses elustiilis, patsifismis. Nad püüavad kasvatada oma juurvilju ja jääda kindlaks oma põhimõtetele, aga nende hulk on kahanenud vaid kahele inimesele. Göran (Gustaf Hammarsten) on endiselt huvitatud kommuuniprojektist, aga Klasse (Shanti Roney), kes on oma elus ilmselt väga pettunus, loksub niisama kaasa. Temast pole saanud suurt tekstiilikunstnikku, kelleks ta ühel päeval saada soovis.

Enne „Üheskoos 99“ vaatamist olin pisut mures, kas see üldse ütleb midagi neile, kes pole avafilmi näinud, aga „Üheskoos 99“ tundub oma jalgadel seisvat. See on küll tugeva nostalgiatooniga, aga rajatud peaaegu täielikult suhetele 24 aastat hiljem.

Mulle endale meeldib see film väga, aga see aspekt osutus siiski publikule pisut probleemseks, sest isegi kui paljud olid kunagi filmi „Üheskoos“ näinud, olid nad juba unustanud sealsed sündmused ja tegelased. Ka levis tekitas see raskusi. „Üheskoos 99“ on selles mõttes keerukas projekt. Kui filmi üle arutlesime, tundus, et ehk on järg huvitav ka neile, kes pole 2000. aasta filmi näinud. Paljud, kellel vana filmi n-ö all ei olnud, vaatasid seetõttu sündmusi vastupidises järjekorras. Nad said mitmetele küsimustele vastuse alles tagantjärele, aga see järjekord tundus neid rahuldavat.

Mulle on see kõik teoreetiline, sest olen tegelastega tuttav, aga järge kirjutama hakates oli mul sündmustega sisse jäänud 24aastane paus ja vahepeal polnud ma selle loo juurde naasnud. Paljud pisiasjad olid meelest läinud. Tahtsin, et mu mälu oleks samal moel tuhmunud nagu tegelaste omagi. Käsikirjas olid loogikavead, kui need mulle kätte näidati, pidin muutusi tegema.

Teid tuntakse selle järgi, et te ei klammerdu kramplikult kirjasõna külge. See sunnib küsima, kas tegite ka võtete ajal loosse veel muudatusi?

Jah, teen ka filmimise ajal palju muudatusi. Põhiliselt seetõttu, et selline on mu tööstiil. Ma ei taha kõike liiga täpselt ette valmistada ja lasen pigem asjadel juhtuda. Olen ses mõttes veidi skisofreeniline, et pean kaht väga erinevat ametit: ühel tuleb kirjutada käsikiri, teisel lavastada film. Püüan neis kahes ametis kehastada kaht erinevat inimest ja lavastades keskenduda sellele, mis võttel toimub – käsikiri tuleb unustada. Kui ma liiga palju stsenaariumi vaatan, siis hakkab mul igav. Mõned asjad on täpselt käsikirja järgi ja teised väga uued ja improviseeritud. Mulle lihtsalt meeldib nii töötada.

Ei saa kuidagi üle Ola Rapace puudumisest järjefilmis, sest tema kehastas esimeses filmis üht põhitegelast Lasset – ja tema mäng oli klass omaette. Mis juhtus?

Ma ei ole olukorraga rohkem kursis, sest selle otsuse tegi üks kaasrahastaja ja Rootsi levitaja, üks ja sama firma. Seal otsustati, et Rapace ei peaks selles filmis osalema. Ma ei tea selle otsuse kõiki tagamaid ega tahagi teada. Selle üle isegi ei arutatud. Ma ei ole otsuse suhtes kriitiline, sest ju seal mingi põhjus pidi olema, tean vaid, et kui Olaga ükskord vahepeal kokku juhtusin, oli ta väga tore. Ta on olnud mingites jamades, millest ma ei saa rääkida, kuna lihtsalt ei tea midagi. Ma pole teda väga ammu kohanud. Ühed on seda otsust kritiseerinud, teised aga kiitnud, sest nende arvates pole arukas teha koostööd, kui kellelgi on nii- või teistsugune ajalugu. See on aus vastus. Ma ei kuula klatši. Soovin talle kõike paremat ja loodan, et ta saab tulevikus veel filmides mängida.

Lõpptulemuses ei ole ma pettunud, sest Jonas Karlsson, kes pakkumisele kohe jaatavalt vastas ja rolli üle võttis, on portreteerinud Lasset väga hästi ja huvitavalt.

Mis näitlejate ansambel sellest arvas, kui järjeplaaniga välja tulite?

Nende meelest oli see ka pisut kummaline. Mulle meeldivad nad kõik väga, aga ma polnud nendega väga ammu kohtunud, välja arvatud Eriku osatäitja Olle Sarriga (Sarri mängib üht peaosa Net­flixi hittsarjas „Snabba Cash“⁶). Olin miskipärast veendunud, et nad on omavahel sõbrad. Mõned filmimise ajal tõesti olidki, teised olid sõbrad aastaid, aga selleks ajaks samuti kontakti kaotanud. Enamikule oli „Üheskoos“ filmidebüüt, nii et selle elluäratamine ka üsna veider kogemus.

On väga oluline, et nii mulle kui ka neile oli esimese osa filmimine justkui ajarännak: meil oli tunne, et läheme päriselt 1970. aastatesse. Mäletan neid käsikirja arutamise ajal ütlemas: „Oh, ma näen välja täpselt nagu mu ema/isa, see on just nagu lapsepõlves“ jne. Nüüd, „Üheskoos 99“ puhul, oleme ühtäkki väga abstraktses ajastus. See pole tänapäevast nii kaugel, nii et näitlejatel ja mul endalgi oli tunne, et teeme filmi iseendast. See oli enamat kui reis ajas. Mulle jäi mulje, et näitlejad on üsna puudutatud sellest, mis tunne on olla üle 50 aasta vana ja vaadata tagasi elatud elule.

Tahan rääkida ka muusikast. Sellel on teie filmides enamasti oluline roll, aga „Üheskoos 99“ puhul ei paista see nii olevat.

Ma olen muusikast nii väsinud! Mitte sellest, mida ma ise kuulan, vaid sellest, et muusika on kõikjal – igas võimalikus filmis, isegi dokkides. Praegu eelistan, et filmid oleksid vaiksed. Ja seetõttu ei tahtnudki rokkmuusikat „Üheskoos 99“ puhul kasutada ning otsustasin valida mingi muu raja peale puhta nostalgia. Kuna kommuunis on võimendus katki ja nad pole kunagi selle parandamiseni jõudnud, siis on neil valida vaid vanamoodne vändaga fonograaf, mis mängib ka elektrita. Nii saavad nad kuulata ainult samu plaate, mida nende vanemad. Muusikat 1940. aastatest, eriti Ulla Billquisti, kes oli Teise maailmasõja ajal tõeline megastaar.

Mulle ausalt meeldivad ta laulud väga. Ma ei tahtnud, et muusika suruks publikule mingeid tundeid peale, sest ma olen sellest tõesti väsinud. Muusika on tänapäeva filmides pealetükkiv. Kui tegin „Kuradi Åmåli“ või filmi „Üheskoos“, mõjus nende laulude kokkupanek palju värskemalt. Nüüd tahan vähemat.

Näitate oma filmides tihti oma tegelaskujude eraldatust kinnistes keskkondades. Miks?

Mind huvitab geograafia, eriti elu väljaspool suurlinnu. Elan ise pool aega Malmös, Lõuna-Rootsis. Nii et see pole Stockholm. Pealinnas olen vaid siis, kui teen tööd. Teise poole ajast olen päris maal, samuti Lõuna-Rootsis. Mu naabrid on talunikud. Võib-olla näen Rootsit seetõttu teise nurga alt. Näen rohkem metsa kui inimesi. On palju päevi, mil ma ei kohta ühtki elavat hinge. Noh, ma elan küll oma naisega koos, ja tema ning koertega olen enamuse oma ajast. Selline elu paneb maailma teistmoodi nägema. Minu meelest on keeruline elada keskkonnas, mille on tervenisti ehitanud inimesed. Elus on nii palju enamat. Tuleks näiteks õppida hindama ilma. Toon ühe näite. Filmis „Üheskoos 99“ mängivad ilm, päikesetõus ja loojang väga olulist rolli. Lool on proloog. Kui lugu lõpuks algab ja kõik kohale jõuavad, paistab päike ja kõik lähevad ujuma. Oli väga oluline lasta neil rahulikult vennastuda, siis läheb film tumedaks ja raskeks, aga lõpuks tuleb valgus tagasi. Kui ma linnadest kaugemale satun, panen seda kohe tähele – ilma ja valgust – ning tunnen, et olen planeedi, kuu ja tähtedega paremini ühenduses.

Kas miski tuli kommuuniloo juurde naastes ka üllatusena?

Üks üllatus oli maja, kus Göran ja Klasse elavad. Kui koos kunstnikuga võttekohti otsides autoga ringi sõitsime, sain aru, et ma ei tahaks näha neid elamas mingis idüllilises looduslikus paigas, vaid pigem kuskil natuke inetumas keskkonnas, tänava ääres, väikeses kohas koos täiesti normaalsete naabritega, loodus taustaks. Kui seda maja nägin, siis meeldis mulle kohe vaate vastuolulisus: rohelus, asfalteeritud tänav ja ümber 1970. aastatel ehitatud majad. See oli üllatus, sest kirja olin selle pannud teisiti.

Montaažis samuti: üks mu kahest monteerijast Vickis Munck on üsna noor ja kiire ning materjali suhtes just aupaklikkust ei ilmuta. Tema ütles mulle, et miski on halb, ja mina tunnistasin, et see on tõesti rämps. Nii et olime montaažis võrdlemisi karmi käega. Kui ma filmi kokku panin, oli see alguses neli-viis tundi pikk, ilmselgelt liiga palju. Seega pidime sellele kirvega ligi minema ja raiuma hakkama, mistõttu ei ilmutanud ma ka ise oma töö vastu mingit lugupidamist. Me vist kohtlesime mõlemad seda filmi peaaegu nagu dokumentaali. Kogu see üles võetud materjal tuli ära sorteerida, nii et jätsime alles vaid paremad osad ja viskasime muu välja. Olen vähem huvitatud lugudest, pigem teemadest ja detailidest. Töötasin koos operaator Ellinor Halliniga, kes teeb tavaliselt ainult dokke, aga on ka suurepärane lavastaja [„Agulilinnukesed“⁷ – M. R.].

Ütlesite, et mõistate vaid Rootsit. Kui vaadata praegu filmi „Lilja 4-ever“, siis kas teile ei tundu, et lisasite ka omalt poolt tükikese sellele Ida-Euroopa sotsiaalpornole, mis lääne festivalikorraldajatele nii väga meeldib?

Ma ei tea. Mulle näib, et omal ajal oli sellel filmil mõju. Inimestel on vabadus tunda ja arvata mu filmide kohta, mida aga tahavad, ja ausalt öelda arvan ma, et „Lilja 4-ever“ ei ole mu parimaid filme. See põhineb osalt tõestisündinud lool tüdrukust, kes tuli Leedust ja hüppas alla sillalt Malmös. Seda ma ise välja ei mõelnud. Suurem osa filmi tegevusest leiab aset Rootsis, nii et „Lilja 4-ever“ räägib isegi rohkem Rootsist kui ida­eurooplastest. Ma tean paljusid Ida-Euroopast pärit inimesi, kellele film meeldis, nii et ma ei tea päris, mida öelda. Minu meelest on täitsa huvitav, et seda filmi võib ka sel moel vaadelda. Ja mul on sel juhul sellest ka väga kahju, sest tunnen kõige Ida-Euroopasse puutuva vastu ääretult suurt huvi. Õppisin isegi mõnda aega vene keelt, sest mulle meeldib väga vene kirjandus. Nagu ma ütlesin, see pole minu arvates mu parim film, aga tean ka, et sellel oli suur mõju ning see tekitas rohkelt poleemikat.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Tillsammans“, Lukas Moodysson, 2000.

2 „Tillsammans 99“, Lukas Moodysson, 2023.

3 „Lilja 4-ever“, Lukas Moodysson, 2002.

4 „Bara prata lite“, Lukas Moodysson, 1997.

5 „Fucking Åmål“, Lukas Moodysson,1998.

6 „Snabba Cash“, Oskar Söderlund, Jesper Ganslandt, 2017–…

7 „Scheme Birds“, Ellen Fiske, Ellinor Hallin, 2019.