Olulised asjad. Muutuvad asjad

URMAS LÜÜS

Olen varasematel tagakülgedel kõnelenud asjade stabiliseerivast mõjust. Esemete võimest ajalugu aeglaseks muuta, pakkuda turvatunnet, et ärgata samas maailmas, kus uinusime. Olelusvõitluslik ahvidraama on asendunud inimahvide organiseeritud koostööga. Karjamentaliteediga peret ülal pidades ei pea kiskjatega võideldes paljakäsi järelkasvu toitmiseks saakloomi murdma, vaid piisab karvastes sussides hommikumantli väel külmikuni loivamisest. Asjad vabastavad ja asjad orjastavad. Just nii, nagu meie omame esemeid, omavad esemed ka meid.¹ Nõuavad kaitset ja hoolt. Mida rohkem kuhjub omandit, seda enam kulutab see meie aega. Niida muru, vaheta rehve, aja katuselt lund, pese pesu, remondi korterit, vaheta seinakella patareisid, kiru mida kõike sa muusikakooli läinud lapse viiuliga teha tahaksid …

Kuid esemete tekitatud heaolu on kohati liigagi enesestmõistetav. Katastroofide, loodusõnnetuste ja lahingu­tegevuste tagajärjel näitab mateeria vägagi südikalt, kui varmalt on see aldis inimeste kaela seatud kultuurilised konstruktsioonid turjalt maha raputama. Meie suhe materjalidega on paaristants ning liigse antropotsentrilise ülbusega oma paarilist keerutades võivad esemed sammu sassi ajada, meile varbale astuda, valu teha, koperdada, põrandalt solvudes kontsade klõpsutades ust paugutades lahkuda. Liigse ülbuse eest kaela saadetud müütiline veeuputus on kliimakatastroofis sulavate jäämägede näol taas alanud.

Aastaid tagasi ärkasin Itaalia unises mägikülas kell seitse hommikul, kui voodi üritas mind enda pealt maha raputada. Tundus, et asjad on omaniku vastu mässu tõstnud. Aknaluugid laperdasid ja vilgutasid silma hommikust päikest. Klaas nagises ja riided toolileenil siplesid. Ei jõudnud ära oodata, mil peremees virgub ja õue jalutama viib. Mazzano Romano borgo’s vonklesid hiliskeskaegsed tornmajad nagu pea mullast välja pistnud vihmaussid. Peagi asjad taltusid ja lasksid omanikku taas ligi. Lõuna paiku nägin uudistest, et Itaaliat oli tabanud 6,4palline maavärin. Külast välja viiv autosild oli kokku kukkunud, kõrvalasulas jäid sajad inimesed rusude alla.

Iidsed müüdid, mis kuulutavad asjade mässu, hoiatavad meid ülbuse eest võtta mateeriat kultuuri vääramatu omandina. Asjade vastulööki näeme nüüd, kui esemed inimkeskse maailmapildi ihakoormat välja kanda ei jaksa. Utoopia ja düstoopia piir pole õhuke, vaid kirjapildi sarnasuses.

Asjad on isepäised, allumatud. Arvame, et omame asju, aga asjadel on meist suva. Asjad on nagu kassid, kes oma pehme karvaga su jalga õrritavad, aga pärast kõhutäit hambaid ja küüsi näitavad. Anuvad, et sa neid omaksid, toitva käe lõtvumise järel närivad su kangestuvat laipa. Asjad on kultuurilistele konstruktsioonidele allutatud loodus. Inimesel on vaja loodust, loodusel on inimesest suva. Märkame asju ennekõike siis, kui need lähevad katki, kaotavad oma funktsiooni. Mu ateljees on põrandamopp, mis lahkub varre otsast, niipea kui liiga agaralt pühkima hakkan. Põrandapesu on koostöö ühiselt kokku lepitud tempoga.

Hariduselt olen sepp, hinge kinkinud rauale. Kunstiakadeemias oleme materjali lätete tundma õppimiseks käinud üliõpilastega soomaaki kogumas ja savist algelise ahju kokku mätsinud. Pärast päev otsa rühmamist saame ahjuüsast punase hõõguva känkra. Pruun roostene liivakivi meenutav pehme pudi on muutunud kõvaks ja plastiliseks säravläikivaks rauaks. Samasuguseid känkraid sepistati teise aastatuhande teisel poolel enne Kristust mõõkadeks ja odaotsteks. Pronkskiivrites pead raiuti tükkideks, koos terase levikuga märgiti ümber kõigi maailma valduste piirjooned. Algas rauaaeg.

Enamik vanu rauast asju on roostes, selline on kõige rauast tehtu saatus. Niipea kui raudesemed meistri käe alt või tootmisliinilt väljuvad, püüab raud iga inimese valvsuseta momenti ära kasutada ja punakaspruuni rooste­kirme peale kasvatada. Rooste on maapõues raua loomuomane olek, millena ta end kõige kodusemalt tunneb. On vaid aja küsimus, mil vankriratast kooshoidev vits, raudbetoonist maailma­sõdade aegne punker või koduvärav on lootusetult roostetanud. Raua tung on vabastada end inimese mõtteviljaks saamise ikkest ja pääseda tagasi alg­olekusse.

Sedasi saavad asjad valmis ainult inimese peas. Millal valmib skulptuur? Kas siis, kui linnapea punase lindijupi kultuurikorüfee büsti ees pooleks lõikab? Või kui külmalt läikiv metall on kattunud sügiseselt soojade värvi­küllaste paatinatoonide ja aktsenti lisavate tuvisita larakatega? Või kui kohale kupatatud haldustöötaja elegantse lohakusega suurkuju kiilanenud pealae Issanda päikese all taas sillerdama poleerib ja tuvipeletajaga (okas)kroonib. Või kui ideoloogilist märki kandev heeros vihast õhetava rahvamassi raevus kukutatakse ja poolest saati promenaadilt jõemutta uputatakse?

Itaalia pärapõrgus konutamisest tüdinenult sõitsin Rooma, kus mulle meeldis vaadata antiikseid marmorportreesid. Need valmistasid mulle ammendamatut lõbu. Vandenõuteoreetikute maailma valitsev reptiilinõukogu oli ajahamba poolt paljastatud. Ninad, kõrvad, lõuad Kronose näritud. Meenub, kuidas Sirje Runge kõneles oma otsusest paigutada elutööna valminud teos „Suur Armastus“ vabaõhumuuseumi metsatukka lagunema: „Me kõik laguneme. Ma lagunen koos oma tööga. Ma olen lagunev vana naine ja nüüd laguneb ka minu elutöö siin koos minuga. Ma annan ta loodusele tagasi lihtsalt.“²

Materjali mass maakeral püsib pidevas ringluses. Midagi ei teki ega kao, vaid moondub ühest vormist teise. Algosakesed moodustuvad lugematul hulgal uusi struktuure. Meis kõigis on tükike Jeesus Kristust, Adolf Hitlerit ja tähetolmu. 7–10 aastaga vahetuvad välja kõik inimese kehas olnud rakud. Oleme Herakleitose jõgi, kuhu kaks korda astuda ei saa. Erineme asjadest vähe. Saades noahoobi kõhtu, pole see materjalide maailmas roim, vaid järsk rauasisalduse tõus maopiirkonnas. Sedasi on inimesi muudetud asjadeks läbi ajaloo lõpututes variatsioonides – nii mentaalselt kui füüsiliselt. Koondatud, esemestatud, lõhutud ära, aetud auku ja väetatud nendega taimi, mida järgmised jõu saamiseks vitsutavad.

Arvame, et omame asju, aga hoopis püsime nende toel koos. Oleme asjadest kombineeritud sibulad. Vaevuks vaid heitma endilt rõivad, et oma päris mina paljastada, kuid kihid ei lõpe. Kui oleme endalt heitnud viimase kihi, oleme kadunud. Nagu sibulad, ei koosne ka inimene millestki muust kui vaid kihtidest.³ Muutuvad asjad, muutume ka meie.

1 Mihhail Lotman, Ilusad asjad. – Kataloog: Omand. Tallinn, Tallinna rakenduskunsti triennaal 2000, lk 12.

2 Sirje Runge õlimaal jäeti looduse kätte lagunema. – ERRi kultuuriportaal 27. VIII 2021.

3 Daniel Miller, Stuff. Cambridge, Polity Press 2009.