Suuremõisa tulgu maailmalõpu­ülikool

KADRI TAPERSON

Kujutlus

Kui ma kunagi Hiiumaa ametikoolis õppisin ja töötasin, kerkis vahel silme ette kujutluspilt ilmakuulsast koolimajast, mille ümber sagivad eri keeltes rääkivad värvilistes riietes õpilased, kes peavad pargis piknikke ja teavad palju. Kujutlus püsis elus ilmselt inspireeriva keskkonna pärast. Sest vana loss koos oma lugudega, korrashoitud aia ja ilusa pargiga inspireerib ja temas on praegugi kasutamata potentsiaali.

Naised

Umbes samasugust kasutamata potentsiaali on üle viiekümnestel naistel, keda peaks olema rohkem juhtivatel kohtadel, poliitikas jne – nagu me kõik tänaseks teame. Naised elavad kauem, õpivad rohkem, on teises elupooles tervemad ja neil ei olnud enne aega. Enamik kutse­haridusreformiga kaasnevatest pilkesõnadest nagu hobiõppija ja sariõppija, kirjeldavadki naisi.

Kui Hiiumaa ametikooli lõpetaja keskmine vanus on 40, siis ei tasu selle info peale silmi pööritada, vaid mõelda, kas see pole hoopis hea uudis. Sest just umbes sel ajal tekib vähemalt osadel meist mõte, mida eluga peale hakata, kui pool elu on loodetavasti veel ees, siiani on tehtud suuresti juhuslikke valikud, aga nüüd tahaks justkui päris asja teha. Igal inimesel ei ole ju 18aastaselt nn eluplaani või teadmist oma elupotentsiaalist, hea kui tal see neljakümneseltki on. Ja iseasi, kas peabki olema. Samas on otsustatud tasuta täiskasvanuõppest suuresti loobuda – kui nii, siis tuleks kõigepealt loobuda vanadest skeemidest (üks kool, üks pere, üks amet), sest inimese elukaar on pikk, tema õppimisvalikud ei kulge sirgel joonel.

Kutseharidusreformiga seoses selgub teisigi numbreid – Hiiumaal valib kutsehariduse igal aastal umbes 20 põhikoolilõpetajat, osa neist lisavajadustega lapsed. Oleks hea, kui suurem osa neist Hiiumaale õppima jääks, ja ehk on hea mõte, kui ühes koolis on koos erineva elukogemusega õpilasi.

Konverents

Oktoobri lõpus toimus Suuremõisa lossis konverents.¹ Saalis said kokku murelikud inimesed. Ühel pool need, kes on võtnud ülesande läbi viia reform, mille taga on võimuliidu kokkulepe pikendada koolikohustust 18. eluaastani, ja teisel pool need, kelle jaoks on oluline alles hoida kõike seda, mida tänaseni arendatud – õpetajad, vilistlased, omavalitsejad, ettevõtjad. Lisaks need, kellel võib-olla kutseharidusest suurt midagi polegi, küll aga Suuremõisa lossist. Julgen öelda, et suur osa õpilastest on aastate jooksul Suuremõisa õppima tulnud just lossi, selle inspireeriva keskkonna pärast. Tean, et vähemalt viimase 30 aasta jooksul on pea kõik investeeringud Suuremõisa lossikompleksi tehtud ikka hariduse head käekäiku silmas pidades ja koolirahva algatusel.

Pikast konverentsist tõusid esile kaks momenti. Esimene siis, kui tööriietes ehitaja Sandor Sinimeri astus eelneva plaanita kõnepulti ja rääkis veenvalt sellest, kuidas ta objektile töömehi otsis ja need Suuremõisa lõpetajate hulgast leidis. „Kusagil pole selliseid oskajaid kui siin, isegi Saaremaal mitte,“ ütles muinsuskaitsealuselt objektilt korraks konverentsile põiganud mees. Teine oli geograaf Toomas Kokovkini lühike küsimus: „Kui me mõtleme midagi spetsiaalselt välja, mida on hea just Hiiumaal õpetada, kas me saame seda siis teha?“ Vastus oli jaatav. Aega mõtlemiseks on 2026. aasta vastuvõtu väljakuulutamiseni ja karta on, et selle kooli koht ei ole siis enam lossis.

Pealikut pole

Ehkki Kokovkinil oli algusjärgus oma­valitsustes töötavate keskkonnakaitsjate õpetamise idee, tundub, et Hiiumaal kutsehariduse ja lossi kombineeritud säilimise eestkõnelejat ikkagi veel ei ole. Ei ole sellist inimest, kellel oleks tõepoolest visioon ja kes tahaks Suuremõisa kas või ülikooli teha. Tartu ülikoolil pole ju ühelgi kolledžil nii head keskkonda. Ei ole sellist inimest, kes ei mõtleks niipalju majanduskasvust, kuivõrd sellest, mis maailmas toimub.

Et elu areneks, võiks lossi kolida vallavalitsus, kohvik ja majutus ning koostöös kohalike kummitustega ka väike elamuskeskus, aga kool ikka ka. Koolis võiks õpetada Euroopa noortele keskkonnahoidu, elurikkust, loomakaitset, restaureerimist, nullkulu, vanu ehitusvõtteid, jäätmemajandust, ellujäämist, kaitsetahet, isetoimetulekut, taaskasutuskunsti, disaini ja muidugi aiandust – sealhulgas endale toidutootmist, sest tegelikult me ei tea ju, mis edasi saab. Värvilistes riietes õpilased on ajast ees ja teavad, et vana ja toimivat ei lõhuta ära, kui see kellelegi kannatusi ei põhjusta, ning et väga väärtusliku vana peale saab ehitada midagi täiesti uut, aga selleks peab ellu jääma.

Ma ei usu, et keegi praegu päris täpselt teab, kas reformile saab Hiiumaal veel pidurit tõmmata, aga ehk saab. Veel ei ole ju teada, kas uus maailmalõpu ülikool võiks olla vastavalt suunitlusele George Monbiot’² või Pentti Linkola nimeline või kanda hoopis mõne meile veel tundmatu hiidlase nime.

1 Konverents „Kuhu tüürid kutseharidusreform? Kutseharidus väljaspool tõmbekeskusi“. – Youtube 31. X 2024.

2 Kadri Taperson, Raamat kui taastamisprogramm. – Sirp 7. VII 2023.