Õigusemõistmine jõuab igaüheni

„Tere tulemast, Abdullah!“ põhinõrkuseks on dramaturgia segasus ja ka ideeline eesmärgitus, noor lavastaja on ennast paraku kirjanikukski pidanud, nagu selles vanuses tihti ka meie maal juhtub.

JAAK ALLIK

Vaba Lava „Tere tulemast, Abdullah!“, lavastaja ja autor Mikita Ilyinchyk, tõlkija Ilona Martson, lava- ja kostüümikunstnik Aleksandr Adamov, muusikaline kujundaja Villem Rootalu, valguskunstnik Deniss Bretško, videokunstnik Laura Romanova. Mängivad Jaanika Arum, Elise Pottmann, Liina Tennosaar, Epp Eespäev ja Üllar Saaremäe. Esietendus 3. V Narva Vabal Laval.

Poola lavastaja Jakub Skrzywaneki kokku pandud Vaba Lava kuraatoriprogrammi „I have a dream“ („Mul on unistus“) raames aastateks 2023–2025 tuli kolmanda teosena välja Mikita Ilyinchyki (29) autori­lavastus „Tere tulemast, Abdullah!“, mida Tallinnas mängiti Kumus ja Tartus ERMis.

Saatuse tahtel ilmus täpselt samal ajal meie kinoekraanidele tuntud poola režissööri Agnieszka Hollandi film „Roheline piir“, mis pälvis möödunud aastal Veneetsia filmifestivali žürii eriauhinna, kuid mida Poola toonase valitsuse justiitsminister nimetas stalinistlikuks ja seda võrreldi Natsi-Saksamaa propagandafilmidega, kus poolakaid kujutatakse bandiitide ja mõrvaritena.

Sellel filmil ja Vaba Lava lavastusel on niivõrd palju temaatilist ja formaalsetki sarnasust, mis siis imestada, et Postimehe veebivariandis kannab lavastuse esimene arvustus Andrus Karnau sulest pealkirja „Poliitiline provokatsioon teatrilinnas Narva“.^*

Suureks erinevuseks on aga see, et kui filmis jutustatakse meile minevikus – 2021. aastal Poola-Valgevene piiril toimunust, kus meie „vaenlased“ Valgevene piirivalvurid ja meie „liitlased“ Poola piirivalvurid kohtlesid ühesuguse fašistliku metsikusega „mitteinimestest“ põgenikke-islamiste, siis lavastus viib meid tulevikku – aastasse 2060, kui neid „mitteinimesi“ Eesti-Venemaa piiril 2026. aastal tapnud ja piinanud süüdlaste üle toimub Narvas kohtumõistmine.

Niisiis, autori fantaasia kohaselt ajasid 2026. aasta jaanuaris Vene piirivalvurid püsside ja koerte abil tuhanded islamistidest põgenikud üle Narva jõe jää Eestimaa poole. Siin võeti neid vastu Eesti piirivalvurite ja nende poolt (sic!) Narva elanikele jagatud relvade tulega. Jää lagunes. Kokku uppus ja tapeti 4000 relvitut inimest. Kes pääsesid, need paigutati Vaivara lähedale rajatud põgenikekeskusse-koonduslaagrisse, kus jätkus süütute inimeste piinamine ja mõnitamine. Paraku vallandas too „Valgeteks öödeks“ nimetatud operatsioon islamistide mässud Euroopa suurlinnades ning viis 2031. aastal euro-islami revolutsioonini, mille tulemusena loodi Euroopa Liidu asemele 34 kalifaadist ja sultanaadist koosnev Euro-Islami Liit.

Aastatel 2031–2056 valitses liitu islamiäärmuslik Moslemi Vennaskond, kes pani seal maksma šariaadiseadused. 2056. aastal pääses aga võimule (kuidas?) partei Fem-Džihaad (ehk Islami Õeskond), kelle tõepoolest humanistlik programm loetakse meile etendusel koguni ette. Igatahes šariaadiseadused keelatakse, naised vabastatakse ja surmanuhtluski kaotatakse. 2056. aastal luuakse genotsiidi instituut, kus hakatakse uurima aastakümneid tagasi islamistide vastu sooritatud kuritegusid ja nende eest kohut mõistma. Lavastuse tegevusaastaks oli instituut jõudnud initsieerida juba üle 2000 kohtuprotsessi ligi 20 000 süüdlase üle ning ühte sellist olemegi teatrisse jälgima kutsutud.

Süüalusteks Valgevene reisifirma töötaja Natalia (Epp Eespäev) ja Eesti piirivalvur Toomas (Üllar Saaremäe), keda süüdistatakse Kurdistanist Ivangorodi petetud Ahmedi surmas Vaivara laagris. Ohvri säilmed on meie ees laval laibakotis, kuid islamistliku teaduse erilise saavutusena on saanud võimalikuks luua surnutest hologrammid ja nendega ka tehisaru abil suhelda, nii et näeme ohvrit arvutiekraanil värelemas ja kriuksuval häälel küsimustele vastamas.

Esimene vaatus kujutabki Natalia ja Toomase ülekuulamist genotsiidi instituudi eksperdi (Jaanika Arum) ja laborandi (Elise Pottmann) poolt. Teises vaatuses lisandub uue tegelasena sakslanna Anna (Liina Tennosaar), kes oli tulnud põgenikke abistada sooviva vabatahtlikuna Eestisse (ennastohverdavate vabatahtlike idee on läbiv ka poola filmis), tunginud Vaivara põgenikelaagrisse, võimaldanud seal Ahmedile kümneminutise halastusseksi, rasestus temast ning tõi ilmale poja, et vähemalt põgeniku DNA vabadusse pääseks. See on ka kogu lavastuse kõige huvitavam ja ootamatum idee, mille arendamisest oleks ehk võinud tõsiseltvõetav näidendki sündida. Paraku võtab võimu haaranud Moslemi Vennaskond lapse emalt ära ja mis temast edasi saab, jääb selgusetuks, aga Anna mõistetakse Ahmedi „vägistamise“ eest surma, millest „õeskond“ ta on päästnud ning nüüd tunnistajana kasutab.

Suurema osa teisest vaatusest kannavad kohtuotsust ootavad süüalused (millegipärast ka Anna?) meile ette Shakespeare’i verist kättemaksu­draamat „Titus Andronicus“, sest selgub, et humanistlik Fem-Džihaad võimaldab vahialustel tegutseda vangla teatristuudios, et Euroopa draamaklassika suurteoste abil mõista õhtumaa allakäigu paratamatust. Lavastuse selle osa kohta, mille tähendus minuni paraku ei jõudnud, saan vaid öelda, et Eespäev ja Tennosaar oskavad teatrikooli vilistlastena hästi ette kanda blankvärssi. Lõpuks kiiruga teatavaks tehtud kohtu­otsus määrab süüalused (vist?) eluks ajaks katsejänesteks džihadistide uusimates bioloogilistes eksperimentides, millele Toomas eelistab mürki, sest eutanaasia on naisvõimu all igati soositud.

Lavastuse põhinõrkuseks on drama­turgia segasus ja minu arvates ka ideeline eesmärgitus – noor lavastaja on ennast paraku kirjanikukski pidanud, nagu selles vanuses tihti ka meie maal juhtub. Kahjuks on sellele lisandunud kujutatavasse kindlapiirilisema lavastajasuhte puudumine. Loosung „Õigusemõistmine jõuab igaüheni!“, mida naisdžihadistid korduvalt rõhutavad, on ju igati positiivne ja selle eest tahan autorit-lavastajat südamest tänada, sest just seda peaks iga sõda alustav president ja relvituid põgenikke tulistav piirivalvur alati meeles pidama. Aga suhe selle kandjaisse jääb arusaamatuks – on nad siis pärast pikki tapatalguid maa peale laskunud mitmekultuurilise õiglusriigi jüngrid (ELi lipp, kus täherõnga sees on poolkuu, võib ju tõepoolest olla lepitava tuleviku kenaks sümboliks?) või hoopis Euroopat vägistava idamaise totalitarismi veelgi rafineeritum vorm?

Selle ebamäärasuse ohvriteks on langenud eelkõige näitlejad, sest Arum ja Pottmann mängivad abitult mingeid võltse masininimesi, mida ainuüksi näitlejate süüks arvata küll ei julge. Paraku segab lavastajapoolse arusaadava eetilise hinnangu puudumine ka Eespäeva rolliloomet. Lihtsam on olnud Saaremäel ja Tennosaarel, kelle puhul üheselt mõistetav käitumisloogika lubab neil oma osa veenvalt esitada.

Ja lõpuks: meile manatakse ette (ilmselt Michel Houellebecqi „Alistumisest“ laenatud) oht, et juba paari aasta pärast võib veresaunast Narva jõel alata islamirevolutsioon kogu Euroopas, mille eest piirivalvur Toomasel on õnnestunud põgeneda Argentinasse.

Mida me selle teadmisega peaksime peale hakkama? Hambuni relvastuma, et Narva jõel tugevamat tuld anda (islami­maailma vastu, mis ju ka läänest ja Skandinaaviast peale tungib)? Või juba ennetavalt Argentinasse põgenema? Ma tean, et kunst ei pea andma vastuseid, vaid tõstatama küsimusi. Aga niisama hirmutada poleks ju kah mõtet. Houellebecqi ja Hollandi teostes olid eetilised ja poliitilised suunanäitamised siiski olemas.

* Andrus Karnau, Poliitiline provokatsioon teatrilinnas Narva. – Postimees 14. V 2024.