Tehniline puntratants

„Roti rumbas“ midagi ehmatavat esile ei tooda, kedagi piinliku olukorda ei panda. Kogu mäng jääb armsaks hullamiseks.

KAJA KANN

„Roti rumba“, autorid ja esitajad Liisbeth Horn, Kärt Koppel ja Anumai Raska, dramaturg Liisa Saaremäel, videokujundajad Piret Parrest ja Kristiina Tinnu Tang, helikujundaja Laura Sinimäe, kunstnik Linda Mai Kari koostöös Clara Jantson-Köstneriga. Esietendus 19. IX Kanuti gildi saalis.

Kanuti gildi saali uue hooaja esimeseks lavastuseks on kuraatorid valinud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Liisbeth Horni, Kärt Koppeli ja Anumai Raska „Roti rumba“, mis avab vaatajale ruumi ja aja mõtlemiseks. Väikesesse saali on ehitatud neljakandiline, veidi kõrgemale tõstetud poodium, millele inimesed istuma suunatakse. Näitemäng käib all ruudu sees, kus lisaks kolmele etendajale on kuus ekraani, millele kuvatakse lavastuse jooksul filmitud ja kokkumonteeritud liikuvaid pilte meist endist.

Käsikaameraga toimetavate näitlejate ülesanne ongi tegeleda liikuvate piltide korjega. Osavalt sätivad nad end kaamera ja mõne vaataja suhtes ühte või teise asendisse, selleks et moodustuks pilt, mida me etenduse olukorras ei märka, aga hiljem, kui ekraanilt näeme, mäletame küll. Ahhaa, nii seda siis tehti.

„Roti rumba“ käib all ruudu sees, kus lisaks kolmele etendajale on kuus ekraani, millele kuvatakse lavastuse jooksul filmitud ja kokkumonteeritud liikuvaid pilte publikust.

Marlene Leppänen

Jälgimisühiskonnast, kus kõike ja kõiki pidevalt filmitakse, too lavastus ei räägi. See on eilne päev, meie ja ka etendajad teavad seda. Pigem harutatakse lahti ja ka näidatakse meile, kui kerge on teha võltsitud videoid, kui kergelt võid sattuda võõrasse filmi, endale soovimatusse olukorda. Kohe etenduse alguses algatati mäng, kus vaataja peab käega justkui hoogu võtma ja siis vibutama käe kellegi teise suunas. Mõttetu, aga lõbus, naljakas ja kaasahaarav. Hiljem näeme ekraanilt, et piitsutame kedagi näitlejatest. Tehniliselt käib see puntratants siis nii, et kaameratega filmitu liigub kaableid pidi tehnikalauda Kristiina Tinnu Tangi arvutisse, et luua seal materjal ette videokunstnikule Piret Parrestile. Tema paneb eri hetkedest pärit pildid uude konteksti kokku, helikujunduse lisab Laura Sinimäe ja kogu info läheb tagasi vaatajatele. Tehisaru see laudkond ei kasuta ja süvavõltsingutega ei tegele. Midagi ehmatavat esile ei tooda, kedagi piinliku olukorda ei panda, maailma hukku ei kuulutata. Kogu mäng jääb armsaks hullamiseks.

Etendajate mänguvõti sõltub otseselt haridusteest ja õpitust, kõik kolm oskavad kaamerale mängida. Lisaks tantsija elukutsele on Raska omandanud ka näitlejahariduse – tema on ka kõige ekspressiivsem, väikese saali kohta ehk isegi liiga. End kirjutajana ja etenduskunstiuurijana tõestanud Koppel mängib aga täiesti märkamatult, justkui oleks ta üks publikuliige, jäädes alati teiseks ja andes ruumi vaatajale, kes tahaks hoopis ise end välja pakkuda ja nähtavam olla. Horn pendeldab teenindaja ja teenindatava rolli vahel, olles kord tehnik, siis jälle kasutades etendaja võimu, võtab ta vastutuse vaatajatelt tagasi.

Lugedes „Roti rumbat“ tutvustavaid tekste ja kuulates etenduskunstnike endi kommentaare lavastusele, satun segadusse, justkui oleksin mina vaadanud hoopis teist etendust. Tegijad on andnud ette järgmised märksõnad: kari ja kollektiivsus, kuuluvustunne, avalik ja privaatne, nauding nähtav olemisest ja lõpuks ka küsimus, et kas ma üldse teeksin midagi, kui ma nähtav pole. Need märksõnad võisid olla ülitähtsad teatritegijatele, aga need pole tähtsad vaatajatele. Kuidagi mõttetu on ju küsida teatrivaataja käest, kas ta on karja osa. Muidugi on, eriti kindla käega orkestreeritud teatriruumis, kuhu ta on kutsutud täpselt kella 19.30-ks. Ainuke individuaalne otsus oli tulla või mitte.

Rotivärgile ma eriti pihta ei saanud, rumbale aga küll. Läbi lavastuse kummitas mul peas rütm: üks-kaks-kolm-neli, suhteruudu neli tahku, kus võrdselt osaleb publik, etendaja, tehnikalaudkond ja lavastaja ning millest kokku moodustub etendus.