Eesti keel on põhiseaduse kaitse all

Põhiseadust saab ju muuta, ent vaevalt nõustub rahvas eesti keele taandamisega üleilmakeele (praegu lihtinglise) kohalikuks murrakuks – rahvahääletuseta kirjakeele normist lahti ei saa.

ÜLLE MADISE

Kas meil on tarvis õigekeelsussõnaraamatut ja sõnade kokkulepitud tähendusi, lauseehituse reegleid ja kirjakeele kasutamise nõuandeid? Kas vajame keeletoimetajaid ja oma emakeele õpetajaid? On ehk õpetaja palve panna koma sinna, kus sellest on teksti mõistmisel tuge, või keeletoimetaja soovitus asendada näiteks täiskasvanu võtmepädevused ja ahi õhib soojust¹ täpsete sõnadega tõesti ajast ja arust?

Vastus sõltub sellest, kas tahame, et eesti keel jääb hariduse, teaduse ja kultuuri keeleks, omavahelise asjaliku mõttevahetuse võimaldajaks, põlvkondi ühendavaks sidemeks ja eestluse ankruks.

Põhiseaduses on vastus kirjas: jah, tahame küll. Põhiseaduse vaimus nõuab keeleseadus eesti kirjakeele normi kehtestamist². Kirjakeele normi eesmärk on ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus ning keelekasutuse hea tava järgimise soodustamine. Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.³ Nõnda seisabki „Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2018“ tiitellehe pöördel „Kirjakeele normi alus alates 1. jaanuarist 2019“.

Põhiseadust saab muidugi muuta, ent hästi ei usu, et rahvas nõustub eesti keele taandamisega üleilmakeele (praegu lihtinglise) kohalikuks murrakuks. Kuni põhiseaduse järgi on eesti keel Eesti põlis- ja enamusrahvuse emakeelena ainus riigikeel, peab säilima ka kirjakeele norm: sõnadel peavad olema kokkulepitud tähendused, lausetes kokkulepitud sõnajärg ning koolis ja ülikoolis tuleb vaeva näha, et kõik kirjakeele kätte saaksid. Kui normi olemasolust ei muutu miski ja seda pole võimalik rikkuda, pole enam tegu normiga.

Tänavu koos Eesti Vabariigiga oma 104. sünnipäeva tähistavast ÕSist tuleb seega lähtuda kõikjal, kus tegu riigi või omavalitsuse ülesannete täitmisega, sealhulgas koolis ja ülikoolis, riigi-, valla- ning linnaasutustes. Ülejäänud avalikus keelekasutuses tuleb silmas pidada eesti keele head tava.

Seejuures ei saa ega või kirjakeele norm pärssida ei loomingut ega keelemängu, suhtlusjulgust ega keele elujõudu. Vastupidi. „Hälbida saabki ju ainult normist ja mängu teeb põnevaks selle irduolek päriselust. Teisisõnu, normi- ja reeglivabadus, standardi vajaduse eitamine on nutune uudis nii kirjakeele tarbijatele kui ka kõigile mänguhimulistele,“ tabab Hille Saluäär naelapead.⁴

Maailmavaade võib erineda: on neidki, kes eitavad rahvusi ja rahvuskeeli, ju vist lootes, et kogu inimkond sulandub üksteist mõistvaks pereks, kaovad riigipiirid, sõjad ja tagakiusamine. Sel juhul on üleilmse keele poole püüdlemine − paraku utoopia − mõistetav. Esperanto läks igatahes hingusele. Küllalt on neid, kes näevad just oma keelt üleilmakeelena. Ja vaevalt pöörduvad rahuusku need sõjakad laienemishimulised rahvad, kellele juba praegu riigipiir püha ei paista.

Kõigi keelte elushoidmine ja arendamine, nende suure kõnelejaskonnaga keeltesse hääbumise vältimine on miski, mis tõesti inimkonda rikastab. Jean-Pierre Minaudier’ raamatust „Grammatika ülistus“ leiab selle väite kinnituseks imelisi näiteid.

Füüsik ja akadeemik Peeter Saari on aga kirjutanud, et on kummaline, kuidas inimesed, kes on valmis protestiks aheldama end buldooseri roomiku külge kuskil kaugel lõunamaa mere saarel, et kaitsta sealset haruldast taimeliiki, unustavad mitmekesisuse ja liigirikkuse kui väärtused, kui kõne all pole taime- või loomariik, vaid väikerahvaste keeled.⁵

Kuulsin veidrat väidet, justkui peaks eesti keeles olema igale ingliskeelsele sõnale üks ühele vaste. Sõnale forgettable seda näiteks polevat. Aga mis siis? Äkki on see hoopis hea, et meie sõnavara on nii rikas, et saame võõrkeelsele sõnale, mil arvukalt täiesti erinevaid tähendusi, vasteks valida täpselt sobiva? Silmapaistmatu, igav, mittemidagiütlev jne. Tõlgitakse ju tähendust, mitte sõna-sõnalt.

Keel on mõtlemise tööriist ja kannab endas põlvkondade kogemust. Äkki ongi eestlased maailmas nii edukad just seepärast, et meil on oma mõtlemise viis, mille kujundab eesti keel? Käänded ja pöörded, me oma sõnajärg lauses, kuigi suhteliselt vaba. Oleks kahju, kui loobuksimegi sõnade pööramisest isikulises tegumoes (palli löödi poisi poolt, selmet öelda poiss lõi palli) ja käänamisest (lõpetati kivisüsi kaevandamine, lugesin ühe uudise juhtlõigust, edasi kõneldi siiski kivisöest) või suisa nii käänamisest kui ka pööramisest (pall lööma poiss poolt). Eesti kirjakeele kasutajate suur eelis võikski olla selgus ja täpsus, võime end nüansirikkalt väljendada. See on aga võimalik vaid siis, kui sõnade tähendused, käänded-pöörded, komad ja punktid on kokku lepitud ning ära õpitud nii hästi, kui vähegi saab.

Lagunev eesti keel viiks lõpule hariduse ja teaduse ingliskeelseks muutmise. Kui sõnadel pole kirjakeeles enam kindlat tähendust (mõistagi see muutub ajas, kasutusele võetakse – ja tulebki võtta! – ka uusi häid sõnu, ÕS kinnitab uuenduse, kui see on põhjendatud ega näita pelgalt lodevust või allaheitlikkust), ei saa eesti keel enam olla teaduse keel. Mõelgem kas või toimetatud ja teaduspõhjaga entsüklopeediatele, teabe napile, täpsele ja süsteemsele esitusele.

Põhiseaduse kohaselt on inimesel õigus saada aru, mida riigiasutus talle ütleb, mis on kirjas seadustes ja kohtuotsustes. Eesti keeles saab kõike öelda täpselt ja selgelt. Muidugi võivad juristid, bioloogid, arstid või keeleteadlased isekeskis mis tahes lühendeid, võõrsõnu ja lausejuppe kasutada. Sisulist mõistmist näitab aga võime öelda sama nii, et ka teiste elualade inimesed saavad aru. Peened ja lennukad LULUCF (maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) ning kliimaambitsiooni võimaluste tõstmise analüüs ei kasvata arusaamist looduse saastamise vältimise hädavajalikkusest. Üks üheksanda klassi lõpetaja kaebas kevadel kummastusega, et tema minapädevused pandi maatriksisse ja nii ta gümnaasiumist välja jäigi.

Religiooniloolane Marju Lepajõe pidas Tartus Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil hiilgava kõne, kus ütles muu hulgas: „Maailm vaevleb ideepuuduses, ühenäolisuses, rutiinis. Et loomingulisus toimiks, on vaja eestikeelset ülikooli, kus kõike tõlgendatakse läbi eesti keele, ilusa selge eesti keele filtri, tekitada tuleb loov erisus.“⁶

See pole ood ükskeelsusele. Vastupidi. Lisaks emakeelele on igas mõttes kasulik osata teisi keeli, mis kannavad hoopis teistsugust sisemist loogikat, väljendavad teistmoodi poeesiat.

Kuni põhiseadust ei ole muudetud ja eesti keelt ei ole globish’i murrakuks taandatud, peab keeleseaduses nimetatud kirjakeele norm alles jääma. Just nimelt normina, mis kohustab, mida saab nii täita kui ka rikkuda. Kirjakeele normi toel hoiavad ja arendavad eesti keelt emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad. Olgem neile nende töö eest tänulikud. Toetagem Eestis elavaid muu emakeelega inimesi eesti keele julgel kasutamisel ja selgekssaamisel ning õppigem eestlastenagi üha täpsemalt, selgemalt ja nõtkemalt oma emakeelt kasutama.

Artikkel põhineb Eesti Keeletoimetajate Liidu konverentsil 14.  X 2022 peetud ettekandel.

1 Ahi ja armastaja õhkab ning kurjategija õhib ehk laseb õhku; pädevus ja tegevus on võrratud sõnad, kus on ainsus ja mitmus ühes. Täiskasvanu võtmepädevused ja nooruki minapädevused tasub arusaadavuse huvides juba kirjutajal endal kõrvale jätta.

2 Keeleseaduse § 4 lg 2, https://www.riigiteataja.ee/akt/116062020005#para4lg2.

3 Eesti kirjakeele normi rakendamise kord https://www.riigiteataja.ee/akt/114062011003.

4 Hille Saluäär, Keelearendus kui elevant värvipoes. − Müürileht 6. X 2022. https://www.muurileht.ee/ keelearendus-kui-elevant-varvipoes/.

5 Teadusmõte Eestis (IX). Koost ja toim Jüri Engel­brecht. Argo, 2018.

6 Kuulatav https//vikerraadio.err.ee/887187/ keelesaade