Eesti keele erakond. Keelesoovid 2019. aastaks

TÕNU TENDER, EKI direktor

2018. aasta saab peagi minevikuks. Seega on õige aeg uue aasta soovide edastamiseks. Juhan Liivile kuuluvad sõnad „Minu erakond on eesti keel“. Eesti keelest hoolimine – veendumus, et eesti keel on hüve ning väärtus – peaks olema iga Eesti elaniku, aga ka välismaal elava ja töötava eestlase, samuti iga Eesti erakonna põhimõte.
Iga erakonna programmi võiks kuuluda konkreetne tegevuskava eesti keele süsteemseks arendamiseks, selleks õiguslike, aineliste jm eelduste loomine. Eesti keele maine peab olema kogu meie ühiskonnas kõrge. Õiguslikud ja ühiskondlikud hoovad eesti keelekeskkonna arengu mõjutamiseks ja eesti keele kasutamiseks peavad olema tugevad. Eesti keelt peab saama iga päev kasutada, õppida (emakeelena, teise keelena, võõrkeelena) – Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 järgi on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust –, teaduslikult uurida (mh uuenduslike rakenduste loomiseks) jne. Noorte tarvis peab looma eeldused, et oleks huvi ja soovi eesti keelega tegeleda ning selle kestmisse panustada. Eesti keele tulevik sõltub inimeste hoiakutest ja soovist seda eri elualadel ja valdkondades kasutada, s.t keele mainest.
Eesti keele väärtustamine ja kasutamine ei tähenda võõrkeelteoskuse alahindamist ega teiste keelte alavääristamist. Võõrkeelte oskamist on Eestis alati oluliseks peetud – see on olnud haritud inimese tunnus. Väiksema kõnelejaskonnaga rahvaste saatus on õppida ning osata mitmeid keeli (seda ka masintõlke kiire arendamise ajastul!), kuid eesti emakeelt ei tohi alavääristada, seda teiste keeltega võrreldes halvemasse olukorda seada. Ülioluline on leida tasakaal eesti keele ja teiste keelte õpetamisel ja kasutamisel. Eesti peamised avaliku keelekasutuse valdkonnad peaksid olema valdavalt eesti­keelsed.
Eesti riigil ja selle elanikel on jätkuvalt vaja peale inglise keele osata ka teisi võõrkeeli. Põhjalikult on tarvis läbi mõelda keelehariduse, täpsemalt võõrkeelte õpetamise ja kasutamise põhimõtted: koolikeelte – nii õppekeelte (nt millises keeles või keeltes toimub õppetöö üldhariduskoolides ja ka ülikoolides), õpetatavate-õpitavate keelte valik haridussüsteemis kas esimese või teise keelena või võõrkeelena; esimese (A), teise (B) või kolmanda (C) võõrkeelena või lõimituna mõne õppeainega (s.t osa õppeaineid õpetatakse teises või võõrkeeles); võõrkeeleõppega alustamise aeg (kas põhikoolis või juba lasteaias) ning kestus, võõrkeeletundide

Üks peamisi alussambaid, et eesti keel saaks olla mitmekesine ja suutlik väljendusvahend kõigis eluvaldkondades ja vanuserühmades ning avatud ühiskonna põhiline suhtlemisvahend, on „ÕS 2018“. Pilk EKI saali selle esitluskonverentsil.

Johan Henrik Pajupuu

arv, õpitulemuste (keeleoskuse) mõõtmine ja hindamine, tunnustamine, õpetajakoolitusega seotud teemad jne. Keelehariduses peaks arvestama õppimisega seotud ideoloogiate, veendumuste, eelarvamuste ja uskumustega, andma kaasa heatahtliku suhtumise keeltesse, keelteoskuse, sh (eesti) emakeele ja mitme võõrkeele oskamise, kasutamise ja väärtustamise.
Lõpetada tuleks nn lapiku maa teooria levitamine keeleõppes. Selle järgi olevat eesti keel maailma üks raskemaid keeli. Kordan oma varasemat mõtet: väide, et Misso on Eesti kõige kaugem koht, on Tallinna-, mitte Eesti-keskne. Kaugus sõltub vaatepunktist. Tallinnast paikneb Misso kaugel, kuid Tartust, eriti Võru linnast vaadatuna – lähedal. Nii on ka eesti keel mõnele raskem, teisele kergem õppida. Keele omandamise tulemuslikkus, sh kiirus, sõltub muu hulgas õppija emakeelest, selle kaugusest või lähedusest õpitavale (siin: eesti) keelele, inimese õpioskustest, motivatsioonist, võimalusest ja soovist õpitavat keelt kasutada jne. Eesti keel nagu soome keelgi kuulub soome-ugri, kuid suur osa Euroopa keeltest indoeuroopa keelkonda. Eesti keel ei ole keeruline keel, mida selgeks õppida ei saa. Saab küll ning selle kohta on tuua rohkelt näiteid.
Eesti keel peab olema Eestis peamine asjaajamis-, teabe- ja töökeel ning siinne põhiline rahvastevahelise suhtlemise keel.
Eesti keele kasutamine ja arendamine peab olema meie kõigi ühine huvi, mitte ainult keeleteadlaste või keeleõpetajate asi. Eesti riigis kuulub keelevaldkond haridus- ja teadusministeeriumi vastutusalasse. Eesti keele heaolusse peaksid aga panustama ka kõik teised ministeeriumid: oma valdkonna oskuskeelt hooldades ja arendades, õigusakte koostades, selge keele põhimõtteid kasutades, oma ametnikkonda pidevalt koolitades, keeleasjatundjaid töösse kaasates jne. (Terminite süsteemne arendamine ei tohiks jätkuda vaid ühe ministeeriumi piiratud raha arvel.) Ainult ühistöö tulemusel saab eesti keel olla jätkuvalt mitmekesine ja suutlik väljendusvahend kõigis eluvaldkondades ning vanuserühmades ning avatud ühiskonna põhiline suhtlemisvahend.
Oluline on korrata viimasel ajal kõlanud mõtet: kui kaotame eesti keele positsioonid kõrghariduses ja teaduses, kui ei looda enam uut eestikeelset terminivara, hakkab see negatiivselt mõjutama ja murendama eesti keele teisi valdkondi. Seetõttu on vältimatu leida kõrghariduses tasakaal eesti ja võõrkeel(t)e vahel. Eestisse saabuvatele inimestele (vahetusüliõpilased, külalisõppejõud jt) võiksime eesti keelt ja kultuuri tutvustada aga senisest rohkem. Rahvusvahelistumine on tähendanud vaid ingliskeelset õppekava, kuid kui ülikoolis õpivad eestikeelsel õppekaval paljude eri rahvaste esindajad, siis ei ole see õiguslikus mõistes rahvusvaheline.
Haridus- ja teadusministeerium on kuulutanud 2019. aasta eesti keele aastaks, et väärtustada arvukate sündmuste ja ettevõtmistega eesti keelt ning tähistada eesti keele seadustamist riigikeelena sada aastat tagasi. See sisendab lootust.