Küsib/Vastab

Aili Künstler: Millised muutused on eesti keeles selles vallas, mida olete käsitlenud oktoobris 10aastaseks saanud Keelehooldekeskuse brošüürisarja raamatu(te)s (vt http://keelehooldekeskus.eki.ee/?selected=75479), vahepeal nii otsustavalt maad võtnud, et need tuleks kirjakeele norminguna fikseerida, milliseid aga edaspidigi ebaotstarbekaks pidada?

Maire Raadik: Kirjutasin Tartu keele­hooldekeskuse sarja esimese väljaande „Kuidas vormistada ametikirja“ 2008. aastal. Selle teema all sai õigekirja­reeglitest kokku võtta kõik, mis kirja kirjutajat võiks huvitada: arvukirjutus, lühendamine, kirjavahemärgid, algus­tähe­ortograafia. Kui norminguile mõelda, siis on palju küsitud ja küsitakse ikka edasi koma kasutamise kohta. Üttekoma reegli muutmise asjus on pöördutud isegi Emakeele Seltsi keeletoimkonna poole, kuid toimkond pole leidnud põhjust tava muuta. Seega on ikka õige kirjutada komaga „Tere, Jüri“ või „Tere, kallid kolleegid“. Kuna ütet ei osata alati ära tunda, peab nüüd õpetama, et nimi eeslisandi põhjana ei ole üte ega nõua enda ette koma, nt „Hea kolleeg Jüri!“. Praegu, kui suur osa kirja­vahetust käib võrgu kaudu, tahan veel kinnitada, et kõik, mis omal ajal ametikirja keele­lise külje kohta öeldud, kehtib ka e-kirjade puhul. Teisisõnu pole vahet, kas kirjutada ametikiri käsitsi või arvutiga, õigekirjanõuded on ikka samad.

Riina Reinsalu: Brošüüris „Lepingukeel“ (2016) käsitletud vead leiti 70 töövõtulepingu analüüsimisel, kusjuures tikutulega tuli otsida lepingut, mille infoküllane avalõik on hea- või vähemasti õigekeelne. Iseäranis suuri raskusi on kõrvallause komastamisega pealause sees: tüüplauses X, keda esindab NN, ja Y, keda esindab MM, on sõlminud järgmise lepingu ununevad komad esindajate nime järele pahatihti panemata. Peaaegu alati vaatavad sealt vastu ka tarbetu esisuurtähega Tellija, Töövõtja ja Leping. Mõistagi ei saa siin järeleandmisi teha, vaid tuleb tuima järjekindlusega keelereeglitele rõhuda.

Lepingukeeles kummitava kantseliidi puhul ei ole aga asi niivõrd õiges ja vales, vaid heas ja halvas keelekasutuses. Näiteks sõnad käesolev ja teostama (käesolev leping, tööde teostamine) on nii loomulikustunud, et muud sõnastust ei kaalutagi. Laialdane levik ei anna siiski alust seda pruuki heaks kiita, pigem kasvab trots jätkata visa võitlust. Pean aga nentima, et keelekasutajad ei taju näiteks enam ühendverbe läbi viima ja välja tooma venelaenulisena ning (see võib kõlada keeletoimetaja suust ketserlikult) nende sõnade asendamine nõuab liiga suurt jõupingutust.

Egle Heinsar: Lühike vastus: ei ühtki! Kui pikemalt vastata, siis muidugi on keel muutuv nähtus, selle paindlikkus, variatiivsus, teisenemine on paratamatu. Palju on ka seda, mis kümne aastaga ikka ei muutu küll. Ei muutu ka keelekorraldajate hoiak nii kiiresti, sinna on õieti sisse kirjutatud teatud konservatiivsus.

Kui 2009. ja 2010. aastal kantseliidist hoidumise trükist koostasin, polnud näidete hulgas ühtki uhiuut sõna ega konstruktsiooni, vaid ikka seesama, mis on ametlikku (ja ametniku) keelt kogu aeg saatnud: keerukad ja tarbetud tarindid, samad tüütud mallid. Ega need ole kadunud, kuigi ka Eestis on selge keele liikumine järjest jõudsam. Võluvitsa pole mõistagi sellestki, keelt peab harima ju pidevalt, pole sellist asja, et soh, nüüd on valmis. Aga järele anda, „vabaks lasta“? Kantseliidi tuum on mõtteviis nagu selge keele liikumise puhulgi, kantseliidile järeleandmine iseenda jalgealuse õõnestamine.

Ajakajalisemaid „Keelesäutsude“ kogumikke lehitsedeski ei ole tulnud kordagi mõtet, et mõni säutsatus on tarbetu. Mõni sõna sai küll 2013. aasta lõpus ilmunud ÕSis omale paralleelse muuttüübi (peen : peeneid, vaagima : vaagin), kuid ega „Keelesäutsude“ tegijad seda taotlenud – need sõnad on keelekasutajatele raskusi valmistanud juba kaua.

Helen Plado: Paronüümipaari moodustavad kõlalt sarnased, tähenduselt aga erinevad sõnad (nt järgi ja järele ning käsitlema, käsitsema ja käsitama): on ju vaks vahet, kas öelda õhkas murelikult või õhkis murelikult. Sõnade tähendust ei tohiks siiski kunstlikult lahus hoida, kui kasutuses vahet enam ei tehta. Nii on lugu paronüümipaari vabandama ja vabandust paluma puhul, mis ei ole küll „Väiksesse paronüümisõnastikku“ (2008) jõudnud. Kuigi ÕS ei soovita sõna vabandama tähenduses ’vabandust, andeks paluma’, kasutatakse seda just niimoodi. Poe ja kohviku uksel näeme tihti silti „Oleme täna suletud, vabandame“, kuid sama kasutus on võtnud maad ka toimetatud keeles. ÕSi soovitatud tähenduses ’andestama’ esineb see sõna veel käskiva kõneviisi vormis, nt vabandage mind.

Muutunud on ka sõna ennem kasutus. Kui paronüümisõnastiku ja ka ÕSi järgi on selle tähendus ennekõike ’pigem’, siis tegelikult kasutatakse seda sõna sageli tähenduses ’enne’. Annika Pant on oma 2016. aasta üliõpilastöös näidanud, et ilukirjanduskorpuses on sõna ennem kasutatud normingu kohaselt alla pooles esinemisjuhtudest, seega tuleks kaaluda selle sõna tähendusala laiendamist. Tegelik kasutus ei toeta aga näiteks sõna vahest tähendusala laiendamist, sest see ei ole tähenduses ’vahel’ toimetatud tekstidesse peaaegu et jõudnud.