Küsib/Vastab

Aili Künstler: Mida arvab keelenõukogu sellest, et Eesti ülikoolid ei soovi enam eesti keeles haridust anda ja järjest vähem on eesti keeles tehtud magistri- ja doktoritöid? On selline tendents Eesti keeleseaduses sätestatuga kooskõlas?

Birute Klaas-Lang, Eesti keelenõukogu esimees, Tartu ülikooli eesti keele võõrkeelena professor: Arutlustes Eesti kõrghariduse keele üle on nii poliitikud, kõrgkoolide rektorid-prorektorid kui ka keeleteadlased alati samal lähtepositsioonil. Kõik on nõus, et Eesti keele- ja kultuuriruumi kestlikkuse tagab eestikeelne kõrgharidus, ehkki just kõrgkoolide juhtkonnad rõhutavad alati, et rahvusvahelisel tasemel kõrgharidus eeldab inglise keele ulatuslikku kasutust nii teadus- kui ka õppetöös. Mõlema väitega tuleb nõustuda. Selline ongi akadeemilise maailma tegelikkus ja selles tuleb otsida tasakaalu, et tagada Eestis parima tasemega kõrgharidus, aga ka eesti keele jätkuv funktsionaalsus kõigil haridusastmeil.

Keelenõukogu on teinud ettepaneku seadustada eestikeelne õpe bakalaureuseastmes igal õppekaval ja magistriõppes igal õppesuunal ning töötada koostöös ülikoolide, poliiti­liste jõudude ja avalikkusega välja konsensuslik lahendus eesti ja inglise keele tasakaalustatud funktsioneeri­miseks kõrghariduses ja teaduses. Alustada tuleks kõrghariduse keelsuse ja sellega kaasnevate probleemide kaardistamisest, sh poliitiliste ning ühiskondlike tahkude kirjeldamiseks ja analüüsimiseks. Eesti ülikoolide ülesanne on tagada Eesti riigile vajalik intellektuaalne järelkasv. Kuni Eesti riik toimib eesti keeles, peaks see suutma eesti keeles tegutseda kõigis keele kasutusvaldkondades.

Väga suur osa doktoritöödest, mõnel erialal ka magistritöödest kirjutatakse Eesti ülikoolides inglise keeles. Teadus on rahvusvaheline ja oma teadustulemuste esitlemine võõrkeeles on iseenesestmõistetav. Teadusalade eestikeelseks funktsioneerimiseks on vaja aga ajakohast eestikeelset terminoloogiat ja teadustulemuste ülevaateid, sedagi, et võõrkeelsetel doktori- ja magistritöödel on ammendav eestikeelne kokkuvõte.

Kas eesti keele kasutusvaldkondade ahenemise juures pole iseseisev Eesti Keele Instituut mitte hädatarvilik institutsioon?

EKI on esmajoones riigi keelevaldkonna rakenduslikke ülesandeid täitev institutsioon. Tähtsaimad neist on kirjakeele normi tagamine, eesti keele sõnaraamatute koostamine, avalik tasuta keelenõuanne, üleriigilise terminoloogiatöö koordineerimine jms. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas instituut on iseseisev või ühendatud ülikooliga. Pigem peaks riik kui tellija tagama instituudile stabiilse rahastuse, et kõik tellitu saaks tehtud. Naabermaal Soomes on EKI sõsarinstitutsioon reorganiseeritud Kodumaa Keelte Keskuseks, mis täidab analoogilisi rakenduslikke ülesandeid. Teadusprojektides osaleb Soome keskus koos ülikoolidega. Selline korraldus oleks ka Eestis mõistlik.

Keel kestab seni, kuni seda kasutatakse kodus, avalikus ruumis, igapäevases asjaajamises, aga ka kõrgkultuuris, hariduse kõigil astmetel ja teaduses. Eesti keel kui korpus on igati hooldatud, arendatud ja uuritud, seadustega on tagatud eesti keele kaitse ja arenguvõimalused. Eesti keele kasutusvaldkondade ahenemine ja selle tendentsi süvenemise oht on pigem põhjustatud riigi ja institutsioonide, aga ka keelekasutaja hoiakutest ja väärtus­hinnangutest.