Küsib/Vastab: Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor

AILI KÜNSTLER

Aili Künstler: Kas Eesti riigis pole piinlik uusimmigrantidelt ja venekeelseteltki infoedastamisel eesti keelt nõuda, kui eestikeelsed ise oma teosed ja üritused (etendus-, kunsti- ja muusikateosed, juba ka eestikeelsed teatrilavastused ja kontserdiprogrammid jms) ingliskeelsena pealkirjastavad ja neid vaid võõrkeelsena kasutavad, olgu pealinnas või külakohas, ning avalikus ruumis neid nii ka reklaamivad? Ka avaõiguslikus meedias ja ajakirjanduses ei maksa hea tava ning need jäetakse tõlkimata (isegi „Aktuaalses kaameras“). Muu maailma levimuusika, aga ka süvamuusika (uudis)teoste puhul on väga vähe ERRi saatejuhte, kes ingliskeelseid pealkirju tõlkida märkavad (varem mis tahes keelest tõlgituid kuuleb siiani eestikeelsena ning venekeelseid ja muus keeles pealkirju muide tõlgitakse, kui osatakse). Üksnes Eesti filmilevisse jõudnud filmide puhul tõlgitakse ka pealkiri, sest audiovisuaalteoste tõlkimise nõue on keeleseaduses kirjas. See reegel ei maksa küll Eesti filmitegijate puhul, kui nad on ingliskeelse pealkirja pannud, olgu film ise eesti-, inglis- või muukeelne (nt „Free Range“, mille pikka eestikeelset alapealkirja keegi pruukima ei tikkunud, kuigi ingliskeelse tähendus polnud minu küsitlusandmete kohaselt sugugi kõigile arusaadav). Mis mõtet on kust tahes tulnud immigrantidel eesti keelt õppida, kui siin elades selgub õige pea, et nii raadiot kuulates, söögikohas, kunstinäitusel, etendusel, konverentsidel, aga ka töölesaamisel või ülikoolis pole vaid eesti keelega, ilma inglise keelt oskamata enam midagi peale hakata?

Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor: Mulle jääb arusaamatuks, miks peaks riigil olema piinlik nõuda kelleltki eesti keele oskust – keda tahes küsija siinjuures riigi all ka silmas ei pea: kas riigikogu oma seadustega, valitsust oma õigusaktidega või valijat kui kõrgeima võimu kandjat.
Eesti riigikeel on eesti keel. Nii ütleb põhiseadus. Isikult, kes on otsustanud end Eesti riigiga püsivalt siduda, nõutakse eesti keele oskust. Nii näiteks sätestab välismaalaste seadus pikaajalise elaniku elamisloa taotlejale integratsiooninõudena eesti keele oskuse B1-tasemel. Kui uusimmigrant tahab Eestisse elama asuda, siis õpib ta ära ka eesti keele – ja seda tehaksegi palju kiiremini kui aastakümneid siin elanud mitte-eestlased. Eestis peab igal pool eesti keelega hakkama saama ja kindlasti tuleb hoiduda sellest, et peamiseks suhtluskeeleks eestlaste ja sisserännanute vahel saab mõni teine keel peale eesti keele.
Tõesti, eestlastele meeldib panna oma teostele, üritustele pealkirju – isegi oma lastele nimesid võõrkeeles. Meie võõrkeeltelembuse põhjuste üle võib pikalt arutada, aga see ei mõjuta kuidagi põhiseaduse 6. paragrahvi kehtivust. Kui ürituse või ettevõtte võõrkeelne nimetus sisaldab seletavat või kirjeldavat osa, peab see olema eesti keelde tõlgitud. Keeleinspektsioon ongi siis teinud korraldajale või ettevõtjale ettepaneku võtta kasutusele eestikeelne nimetus ning lisada võõrkeelne rahvusvahelise suhtlemise tarbeks. Nii loodame, et Tallinn Restaurant Week on järgmisel aastal ennekõike Tallinna restoraninädal ja kõik outlet’id ja boutique’id edaspidi siltidel ka eestikeelsena kajastuvad.
Filmide, raamatute ja kunsti- või heliteoste pealkirja on keeleseaduse alla painutada siiski üsna raske. Näiteks Arvo Pärdile pole põhjust teha ettekirjutust tõlkida „Perpetuum mobile“ või „Tabula rasa“ eesti keelde – mitte et eesti­keelne halvem oleks, vaid võõrkeelse väljendi püsikindluse tõttu. Kui aga filmi tootja on Homeless Bob Production, siis on üsna arusaadav, et filmi pealkiri on „Free Range“. Õnneks on sellele lisatud eestikeelne alapealkiri.
Julgen olla küsimuse esitajast optimistlikum: ajalugu on näidanud, et kui võõrkeelte surve on liiga suur, hakkavad eestlased oma keelt väärtustama ja selle eest seisma.