Küsib/Vastab: Mart Rannut, keeleteadlane

AILI KÜNSTLER

Aili Künstler: Ikka kostab hääli (ka tagamõttega vähendada riigikeele oskuse nõudeid), et keeleoskus ei olegi nii oluline, sest võib vallata suurepäraselt keelt, kuid solidaarsusest riigi põhielanikkonnaga ei saa rääkida. Kui oluline on siiski integreerumisel riigikeele oskus ja mida ikkagi teha, et siin juba kaua aega elanud venekeelne elanikkond lõpuks ometi riigi tegemistest osa saaks ja võtaks? Uusimmigrantidel läheb ju eesti keele omandamine ja Eesti ühiskonda sulandumine enamasti üsna lühikese ajaga korda.

Mart Rannut, keeleteadlane: Lõimumine on Eestis ilma riigikeele oskuseta uuringute järgi keeruline, kui mitte võimatu. Kui teoorias peaks inimene olema integreerunud kodanikuks saades, siis Eestis ei ole kodakondsus eriti oluline. Kultuuriline ja sotsiaalne lõimumine, Eesti meedia jälgimine ja usaldamine, suhtumine NATOsse ja Ukraina sündmustesse, isegi Eesti okupeerimisse aastal 1940 on seotud kuulumisega kas eesti- või venekeelsete hulka. Tegu ei ole eraldatuse ja mõningate erinevuste, vaid otsese vastandumisega nii sõnades, hoiakutes kui ka käitumises.
Riigis on siiski olemas ka parema eesti keele oskusega, kõrgharidusega, kõrgepalgaliste või põhiosas eestlaskonnaga aladel elavate-töötavate venekeelsete väike rühm. On ka vägagi eestimeelseid inimesi, kes ajavad venekeelses keskkonnas Eesti/eesti asja, vastandudes ümbritsevale rühmale, ja eestikeelseid, kes pidurdamatult Venemaa poliitikat kiidavad ja selle mõjusfääri igatsevad. Oluline on seegi, kui vanalt eesti keelt õpitakse. Kui täiskasvanuna, et saada parem töö ja rohkem palka, siis see inimese hoiakuid ja väärtushinnanguid ei mõjuta, eriti meeste puhul. Kui minnakse suurest armastusest mehele, siis naised ikka pingutavad, et eesti ämmale ja suguvõsale meeldida, omandades koos teadmistega ka hoiakud. Muide, meeste puhul seda üldjuhul ei esine.
Venekeelsed uusimmigrandid oman­davad kiiresti eesti keele, meie vanad naabrid eelistavad aga siiani mugavusest suhtluses vene keelt. Just see käitumisharjumus (ning riigi ebaedu riigikeele kui asjaajamis- ja suhtluskeele kehtestamisel) on tekitanud kunstliku nõudluse vene keele oskuse järele teenindussfääris. Ei pingutata, et eesti keeles suhelda ja oma keeleoskust parandada, vene keelt kasutatakse isegi siis, kui eesti keelt vallatakse vabalt. Oma eesti keele oskuse heaks hinnanutest kasutab seda suhtluses vaid pool, tagasihoidlikuma keeleoskuse puhul vähene osa, kuigi vaja läheb seda vaid algtasemel, eriti teeninduses. Igapäevane keelekasutus pakuks suurt tuge käibefraaside omandamisel, sõnavara laiendamisel, grammatiliste konstruktsioonide omandamisel, aktsendi vähendamisel ning suhtluspartneri mõistmisel. Selle võimaluse eiramine tekitab seevastu õpitud abituse, keelelise puude süvenemise ning põhjendamatud nõuded emakeelse teeninduse osas. Valitseb ebanormaalne olukord, kus riigikeel ei suuda täita üldise suhtlus- ja asjaajamiskeele funktsiooni.
Meie lõimimispoliitika on suunatud tagajärgede likvideerimisele, nt täiskasvanute keeleõppe kaudu, venekeelne kool on aga jäetud reformimata. Muudatustest gümnaasiumihariduses siiski ei piisa. Kohe tuleks ära teha vene põhikooli reform, eriti algastmes. Keerulist ei ole seal midagi, teadlased soovitasid seda juba eelmise sajandi lõpuaastail.
Meie keele- ja lõimimispoliitika kuulub ühte peenesse prantsuskeelsesse tüüpi – laissez faire. Peene kõlaga positiivne osa piirdubki. Kuidas meie valitsus selles osas tööle saada, sellele ma vastata ei oska.