Elo Liiv ja maailma päästmine Vabaduse galeriis

Olete oodatud Elo Liivi näitusele „Maailma päästja“ Vabaduse galeriis.

Näitus on avatud kuni 19. 07, erandkorras on avatud ka pühapäevadel, 9. ja 16. juulil.

Elo Liiv on meie kunstielus osalenud rohkem kui 35 aastat. Ta alustas klassikalise skulptuuriga ja järkjärgult on üle läinud installatiivsetele lahendustele ja mitmesuguste meediumite kasutamisele. Tema käe all on valminud mitmed tuntud eesti monumendid (Jaan Poska, Kalju Lepik, Heino Kurvet). Koos kunstiakadeemia üliõpilastega on ta  teinud aastaid avalikku ruumi valguskunsti objekte, ta olnud Tartu valguskunsti festivali “TAVA” peakorraldaja ja kunstiline juht, kureerinud Tammiku-Kohila keskkonnakunsti sümpoosione, 2023-2026 esindab ta Eestit rahvusvahelises märgalade kunstiresidentuuris Waterlands.

Viimastel aastatel on kunstnikku huvitanud eelkõige keskkond ja inimese suhe sellega, kuid tema töödest ei puudu ka inimese ja inimese suhe, sest Elo Liiv näeb maailma tervikuna. Vabaduse galerii näitus „Maailma päästja“ koosneb kolmest installatsioonist. „Ma ise olen süüdi“ valmis 2020. aastal ja vägivaldseid suhteid käsitlevat videoinstallatsiooni võis näha isikunäitustel Tartus, Viljandis ja Pärnus. Videoinstallatsioon „Päästerõngas“ valmis eelmisel aastal ja seda võib vaadata kui läbimõtlemata päästmisaktsiooni, mis ei aita ei päästetavat ega ka päästjat. Installatsioon „Maailma päästja“ valmis selleks näituseks ja siingi painab kunstnikku küsimus, kas on võimalik päästa maailma ilma seda või ennast hävitamata ning kuidas seda teha.

Kunstnik ise on võtnud oma näituse kokku: „Planeet Maa vajab rohkem kui kunagi varem päästmist kõikidest inimkonna vastutustundetuse tõttu tekkinud jamadest. Naftareostus, lageraided, õhusaaste, plast või meie vette sattunud mürgised kemikaalid, monokultuuride võidukäik, väärarenguid tekitavad aretused, ökosüsteemide kollapsid – nimekiri on lõputu. Meie eksistentsi nimel tehtavad sammud on kui igapäevased vägivallaaktid, millele aegajalt järgnevad süümepiinade vältimiseks tehtavad saamatud ja fiaskoga lõppevad püüded. Meie maailma või ka iseenese päästmine näeb välja kui graniidist päästerõnga vise appihüüdjale vees. Kuni me ei tegele kuritarvitaja äratundmisega iseendas, oma suhetes, kollektiivides, me vaid tõstame uppuja ümber olevat vett. Suur osa sellest „graniidist“ on inimese jumalik oskus näha valikuliselt ja transformeerida mõtteliselt kõik ebameeldiv heaks või hea ebameeldivaks. See on kaheteralise mõõga kaks poolt, mis loob eelduse ka (lähisuhte) vägivalla tekkeks.

Oma (ökoloogiliste) jalajälgede ümber oleva maa madalamaks rullimine ei aita kuidagi kaasa paremate suhete või elukeskkonna tekkimisele. Kuidas päästa maailma ilma seda vıi ennast hävitamata, selles on küsimus.“

Galeriid toetavad Kultuuriministeerium,  Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.