Jüri Eintalu, filosoof

Jüri Eintalu

Erakogu

Sõna- ja ajakirjandusvabadus läänes on suures ohus, kui mitte pidada vabaduseks voli väljendada mõtteid, mille on poliitkomissarid „õigeks“ tunnistatud. 2020. aasta 25. aprilli
The Atlanticus avaldavad Harvardi õpetlased Goldsmith ja Woods arvamust, et USA peab Hiinast õppust võtma ja kehtestama interneti üle range tsensuuri. Nad kirjeldavad, et USAs toimib tsensuur, kuigi selle olemasolu ametlikult eitatakse.1
Mõnikümmend aastat tagasi kuulus kolmveerand USA peavoolumeediast paarikümnele ettevõttele, praegu aga umbes 90% sellest vähem kui kümnele. Eestis on kaks ajakirjandusmonopoli. Peavoolumeedia väljaanded kirjutavad ühte ja sama ning vaikivad ühest ja samast. Ka ühismeedia platvormidel, nagu Google, Twitter ja Facebook, on aastatel 2018–2021 maad võtnud tugev poliitiline tsensuur. Miljard kasutajat kogu planeedil, kaasa arvatud Eesti omad, on paljudest olulistest faktidest ära lõigatud. Juba 1988. aastal kirjeldasid Edward
S. Herman ja Noam Chomsky, kuidas kujuneb eraettevõtlusel rajanevas „vabas“ ajakirjanduses välja poliitiline tsensuur.2
Ajakirjanik Julian Assange, kes paljastas sõjakuriteod, on endiselt Ühendkuningriigis türmis ja USAs ähvardab teda eluaegne vangla­karistus. Eestlasi on ootamas nn vaenukõne seadus, millest on teada, et seda on kasutatud nende tagakiusamiseks, kes on massilise immigratsiooni vastu. Ahistatud on ka teadlasi, kes uurivad inimgruppide erinevusi. Päästku Jumal meid Ränioru info­monopolide orjusest.

1 Jack Goldsmith, Andrew Keane Woods, Internet speech will never go back to normal. – The Atlantic, Bostono, 25. IV 2020.
2 Edward S. Herman, Noam Chomsky, Manufacturing Consent. Pantheon Books, 1988.