Kaija-Luisa Kurik, urbanist ja muinsuskaitseameti projektijuht 

Kaija Luisa Kurik

Foto Ruudu Rahumaru

Kui sattusin tudengina Manchesteri, haaras see linn mu mitmekultuurilisuse, muusika ja omapärase linnamaastikuga endasse. Räämas tehasehooned, mis linnapildis domineerisid muutsid ruumi siiski elavaks. Avatus elustiilidele, kultuuridele ja igat sorti iseolemisele tundus vabastav ja põnev. 

Manchester on tuntud kui pioneeride linn: siit algas tööstusrevolutsioon, siin võideldi orjanduse vastu Ameerikas, siin sündis sufražettide liikumine. Aktiivses protestikultuuris väljendub see ka praegu: viimastel aastatel pole olnud ühtki nädalat, mil elanikud poleks kogunenud, et seista näiteks tagurliku kliimapoliitika, seksuaalvähemuste õiguste piiramise või rassismi vastu. Siin tähendab vabadus võimalust ja vastutust enda ning ka teiste õiguste eest maailmas seista. 

Ameerikalik vabadus on samuti kaasahaarav, kuid erineb euroopalikust märkimisväärselt. Kui olin aastaks Texasesse kolinud, tabasin end mõttelt, et kõigi selle osariigi klišeede taga on palju tõtt, aga midagi veel. See on konservatiivne, aga täiesti omal moel vaba jalakäijavaenulik, kuid värvikas keskkond. Ameerikalik vabadus on mööda Texase hiigelmaanteid, aknad suvekuumuses avali, lemmikmuusika kõlarites, sihitult autoga ringi sõita. Aga see on ka vabadus elada tervisekindlustuseta, vabadus olla koduta, vabadus lõputult tarbida. 

Nüüd, mil elan poole kohaga Inglismaal, tajun, et justkui märkamatult on hääbunud liikumisvabadus. See ei olnudki iseenesestmõistetav! Üle aasta on paljud elanud virtuaalselt, planeerinud ja teinud tööd maailmas, mis järjest enam käest libiseb. Või tähendab virtuaalsus, et piire polegi? Linnauurijana on mul näiteks olnud võimalus töötada nii Lihulas kui ka Võrus ning panustada Eesti väikelinnade linnasüdame elavdamisse … ning olla ise hoopis mujal.  

Tegelikult on muutunud maailmas vabaduse ihalus lihtne ja isiklik. Tahaks lihtsalt … minna koju, näha armsaid tuttavaid nägusid, mõelda, öelda ja ümber mõelda.