Mikael Raihhelgauz, TÜ tudeng ja haridustöötaja 

Mikael Raihhelgauz

Erakogu

Fjodor Dostojevski romaanis „Kuritöö ja karistus“ on üks koht, kus kirjeldatakse peategelase Raskolnikovi palavikulist und. Ta kõnnib mööda kõrtsist ning näeb, kuidas purjus mees rakendab oma hobuse vankri ette ja kutsub kõik peolised peale. Sõitjaid on selgelt rohkem, kui hobune jõuab vedada, aga mees lubab, et hobune „kihutab tuhatnelja“. Et õnnetu loom liikuma hakkaks, peksab ta teda armutult. Kui mõni püüab vastu vaielda, karjub mees: „Ära puutu! Minu oma varandus! Mis tahan, seda ka teen. Tahan, et tingimata läheks nelja!“ 

Mees on vaba tegema kõike, sest hobune on tema oma – ja peksab ta surnuks. Sellise vabaduse jaoks on vene keeles eraldi sõna: воля – omavoli, tahe. Свобода on teine sõna, mis märgib vabadust, aga selle tähendus on harjumuspärasem: kohtame seda mõistetes „sõnavabadus“ ja „koosolekuvabadus“. Viimast eristust silmas pidades on paljud vene filosoofid öelnud, et nende kodumaal mõistetakse hästi, mida tähendab воля, ega tunta vajadust свобода järele. Niisugune kooslus viib aga kahetsusväärsete tulemusteni. Paradoksaalselt saavad inimesed ja ühiskond olla vabad vaid siis, kui omavoli ja tahe on allutatud vastastikusele austusele. 

Tulises arutelus vabaduse seisu üle meie endi kodumaal ei ole paraku suudetud neil mõistetel järjepidevalt vahet teha. Ühelt poolt kõlavad meeleheitlikud üleskutsed kaitsta vabadust maskide, karantiini ning muude hädavajalike tervisenõuete eest. Teiselt poolt kirjutab mõjukaim julgeolekuasutus ette, mida tuleks arvata Prantsuse moslemite identiteedivõitlusest, milliseid ajaloolisi teemasid venekeelsed noored mõtestada tohivad ja mis päritolu inimesed võivad Eestis ennast teostada, ilma et see suuremat kriitikat esile kutsuks … Neist tähelepanekutest oskan praegu järeldada ainult üht: vältimaks Dostojevski hobusepiinaja rolli sattumist peame vähemalt oma keelekasutuse selgeks tegema.