Needmisvabadus

SIIM LILL

Raba – läinud. Mets – läheb. Keegi sõidab üle, tõmbab maha, keerab ümber, sillutab raudlattidega. Areneb, progresseerub. Areng, ikka veel?[1] Peaga vastu seina – vabadus olla mollusk, keerutada, venitada, valetada, otsida tähendusteta sõnu.

Leopold Hansen, kelle Elvas asunud ainukordsest majamuuseumist kohalik võim aastaid tagasi buldooseriga üle sõitis, kirjutas kord: Eks iga ettewõtjale / Üks asi tee suurt muret, / Kas läheb korda tahtmine / Wõi enne juurde sured. / Kuid eluteelgi oi, oi, oi, / Eks paljud kimpu jäänud, / Ja hirmsam weel kui riidekoi / On wamm, mis sisse löönud![2]

Vabadus nõiasõnu välja neada on saanud lollide pärusmaaks, aeg see privileeg neilt ära võtta. Aeg tormi waendlaste peale wälja hüida, sajatada, manada ja nõiamärke teha.[3]

Wamm teile kõrri, wamm sõrmedesse, wamm soolde ja keelde! Mugavad limukad, õgardid, ekraanidel elude liigutajaid, mägrakutsikate mõrtsukad, soomuraka tallajad. Wamm teid võtku!

[1] Vt hüvastijättu ja tagasivaadet progressile ja arengule: „The Development Dictionary: A Guide to Knowledge as Power“. Toim Wolfgang Sachs. Zed, 2019.

[2] Leopold Hansen, Wamm – 10 kupleed. Algupäralised pilkelaulud päewasündmustest. K. Sööt’i – G. Roht’i trükk, 1914, lk 44.

[3] Justa Kurfeldt-Hanko, Nõiamärkidest. – Eesti Kirjandus nr 8, 1938, lk 365–377; nr 9, 1938, lk 403–415.