Ole sõber, õnnitle lätlast!
18. november on Läti iseseisvuspäev. Meie rõõmupäev on sattunud hallile, rõskele ja pimedale ajale: ei ole enam sügisest värviküllust, ei ole veel talvist lund maas. Sünge aeg. Mida see ütleb lätlaste kohta?
Ükskord ütles üks hispaanlane: „Teid, lätlasi, niisama lihtsalt läbi ei näe. Pole ka ime, te elate ju suuremal jaol aastast maja sees. Te pole harjunud inimestega suhtlema. Meie, hispaanlased, elame tänaval – seal, kus on päikest ja veini.“ Teda olevat üllatanud lätlaste puhul ka see, et nad on tutvumisel väga tagasihoidlikud. Nad suruvad kätt ja on enamasti väga tõsised, vastupidi hispaanlastele, kes annavad põsele musi ja on väga avatud. Kuid kõige aupaklikumaks tegi ta lätlaste suhtes see, et nad külma talve üle elavad.
Mind on alati muigama pannud, et igal võimalikul juhul püüavad lätlased „põgeneda“ soojale maale. Minnakse päikest ja eksootikat nautima, aga peagi tuleb neil naasta kodumaa morni argipäeva. Selle asemel et rahul olla sellega, et jumala, karma või juhuse tahtel on nad sellel maal sündinud, seisavad nad köögis, kurb nägu peas. Nad vaatavad aknast välja, kus tuul ja vihm tantsivad oma novembritantsu ning päev lõpeb enne, kui see on jõudnud alata.
Süngus voolab meie soontes. On ainult inimese enda otsustada, kas lasta novembril end maha murda või võtta omaks, et see on lihtsalt üks periood, millest tuleb läbi sumbata.
Mulle meeldib november ja see, et pärast Läti iseseisvuspäeva algab jõuluootuse aeg. Saab otsida jõulutulukesed välja ja oodata, millal tulevad müügile jõulukuused. Siis jõuab kätte talvine pööripäev, päike hakkab taas kõrgemalt käima, päevad lähevad pikemaks ja kõik algab otsast peale.
Praegu ole aga sõber ja õnnitle lätlast Läti iseseisvuse 103. aastapäeva puhul nii: „Sveiciens Latvijas Republikas proklamēšanas 103. gadadienā!“