Timo Maran, semiootik ja luuletaja 

Timo Maran

Erakogu

Vabadust on kõige lihtsam mõtestada kui liikumis- ja tegutsemispiirangute puudumist. Kui aga järele mõelda, siis on vabadusel seos ka tähenduste ruumiga. Taani biosemiootik Jesper Hoffmeyer kirjutas semiootilisest vabadusest kui tähenduste sügavusest, mida loomaliik või üksikisend on võimeline väljendama.* Ta märgib, et semiootilisel vabadusel on kalduvus ajaga kasvada. Mida Hoffmeyer silmas pidas ning miks on vabaduse ja semiootiliste protsesside seos tähelepanuväärne? 

Vabadus kui kõigi piirangute puudumine on ilmselt sama kui mitteelusolemine. Seda põhjusel, et elusa süsteemi iga omadus ühtaegu nii võimaldab kui ka piirab. Ka meil inimestena on hulgaliselt omadusi, mis on samaaegselt piirangud ja võimalused. Inimesel pole tiibu, millega lennata, aga see-eest saame kasutada käsi asjade korjamiseks, osutamiseks ja kallistamiseks. Sama kehtib keskkonna kohta. Iga keskkond on omaduste kogum, mis on ühtaegu nii võimalused kui ka piirangud.  

Seega võime mõelda vabadusest kui eri viiside paljususest, mis on inimesel ümbritseva keskkonna, teiste inimeste ja loomadega tähenduslike suhete loomiseks. See on vabadus valida oma kokkupuuteid ja põimumist maailmaga ja nende läbi kasvada tähendustes sügavamaks. Semiootiline vabadus on ühtaegu mitmekesisemaks saamine iseenda sees ja ka keskkonna muutmine suunas, et valikuid oleks rohkem. Rikkas ja mitmekesises keskkonnas on rohkem vabadust. Osa sellest vabadusest on ka vabadus anda, ehk olla uute tähenduste ja võimaluste allikaks teistele. 

* Jesper Hoffmeyer, Biosemiootika: uurimus elu märkidest ja märkide elust. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2014.