Sel reedel Sirbis

„Hallalasid kaardistamas“, Andrei Liimets vestleb Madli Läänega Film toob Juhan Liivi varjust välja ehk „Vari“ õpetaja vaatenurgast Lauri Kärk, „Otar Iosseliani ajaloo allakäigutrepil“ Kalle Käsper, „Hüvasti, vene autori preemia!“ Milo Rau, „Kuidas vastupanu osutada?“ Epp Annus, „Donald Trump – probleem või õnnistus?“ Hannes Saarmets Ladina-Ameerika keerulisest identiteedist Ragne Kõuts-Klemm „Euroopa pinged annavad tunda ka vähemusmeedias“ Johanna Helin, „Kas Eesti hariduspoliitikas on ruumi maailmaharidusele?“ Carmen Helene Raudmets, Halliki Harro-Loit, „Vilepuhuja: kitupunn, kangelane või märter?“ Merle Karro-Kalberg vestles Hollandi arhitekti Reinier de Graafiga Mattias Malk vestles Oslo arhitektuuritriennaali juhi Christian Paghiga Mona Lassmann, Tauri Tuvikene, „Töökoht linnaruumis“ Esiküljel režissöör Madli Lääne. Foto Piia Ruber

Hallalasid kaardistamas. Andrei Liimets vestleb Madli Läänega
Suvine rannariba. Päevitav tütarlaps. Lähedusse palli mängima sattunud kaks poissi. Süütust suhtlusolukorrast saab alguse provokatsioonide seeria, mis võtab üha tõsisema mõõtme. Millal saab mõistaandmisest nõusolek ja piiride kompamisest vägivald?
Mitmeid lastefilme teinud, aga viimati eksperimentaalfilmi „Kallid reisijad“ (2022) eest tunnustust pälvinud Madli Lääne käsitleb oma uues lühifilmis „Ääremängijad“ seksuaalse vägivalla ning rollimängude okkalist teemat läbi noorte tundliku pilgu.

MONIKA UNDO, TIINA BROCK: Film toob Juhan Liivi varjust välja ehk „Vari“ õpetaja vaatenurgast
Meil kõigil on ettekujutus Juhan Liivist, nüüd aga on filmis see arusaam nagu pusle koost lahti võetud, et saaksime kild killu haaval Liivi uuesti luua, enese jaoks (taas)avastada.

LAURI KÄRK: Otar Iosseliani ajaloo allakäigutrepil
PÖFFi programm „Vana kuld. Klassika ärkab ellu“ pakub ahjusoojade ekraanitööde kõrvale vanemaidki filme, aitab teadvustada üha mahukamaks paisuvat filmimöödanikku ja töid, mida ikka vaadata-meenutada tasub. Otar Iosseliani saanuks tänavu 90, mullu detsembris ta paraku lahkus meie seast. „Hüvasti, kallis kodu“, üks tema tähtteoseid, koondab enesesse Iosseliani loomingu olulisi teemasid, võimaldab rääkida tema loomingust tervikuna ning annab põhjust tõsta klaas kuulsa grusiini mälestuseks.

RAUL KELLER: Pilgud võimaluste horisondilt
Eesti nüüdismuusika keskuses toimunud konverentsil „Tulevik läks meist mööda“ fookuses oli analoogtehnoloogial põhinevate helimasinate agentsus.

KALLE KÄSPER: Hüvasti, vene autori preemia!
Eesti Kultuurkapitali iga-aastane venekeelse autori kirjandusauhind moondub alates sellest aastast kord kahe aasta jooksul väljaantavaks võõrkeelse kirjanduse auhinnaks. Kirjanduse sihtkapitali esimees Piret Viires põhjendas otsust sellega, et „.. viimasel ajal on nende teoste hulk, mille hulgast vene autorite žürii valima pidi, liiga ahtakeseks jäänud. Seetõttu hakkasid nominentide ja laureaatide seas aastast aastasse korduma ühed ja samad nimed“.
Kui tõsiselt seda seletust saab võtta?

MILO RAU: Kuidas vastupanu osutada?
Viini festivali kunstilise juhi ja teatri NTGent lavastaja Milo Rau avakõne rahvusvahelise teatriinstituudi (ITI) konverentsil „Väärtusta ja loo kontakt“ 19. IX Belgias Antwerpenis.
Tulen teie juurde Kesk-Euroopast, täpsemalt Austria pealinnast Viinist. Viin on suuruselt viies ja kõige kiiremini kasvav linn Euroopa Liidus – seda tänu sisserändele Ida-Euroopast: endisest Jugoslaaviast, Ungarist, Ukrainast ja mujalt. Rahvastikuteadlased ennustavad, et järgmiseks aastaks ületab Viini elanike arv Pariisi oma. Slovakkia pealinn Bratislava asub tunniajase autosõidu kaugusel ja Ungari pealinn Budapest – Viktor Orbáni kuningriik – veidi rohkem kui kahe tunni kaugusel. Mõlemas riigis, mis on Austria naabrid, valitseb autoritaarne kord.

EPP ANNUS: Donald Trump – probleem või õnnistus?
Eesti ajakirjanduses on ilmunud erinevaid arvamusi Donald Trumpi valimisvõidu võimalike tagajärgede kohta. Juba valimiste eel, kui oli selge, et Trumpi võit on võimalik, ilmus refereeringuid anonüümseilt (ja ilmselt teadlikult muutuseks pinda ettevalmistavailt) euroametnikelt, justkui võiks Trumpi võit olla Euroopa Liidule kasulik šokk. Pakuti utopistlikus vaimus, et liit võiks seetõttu teha pöörde ja hakata läbi viima jõulist välispoliitikat, pakkuma vastukaalu Venemaa agressiivsusele. ERR avaldas pärast valimisi Mart Helme Kamala Harrist naeruvääristava arvamuse, kus Helme jagab tõe pähe Trumpi vandenõuteooriaid

HANNES SAARMETS: Tants eri maailmade vahel ehk Ladina-Ameerika keeruline identiteet
Ladina-Ameerika lugu on sügav ja mitmepalgeline: selles põimuvad kolonialismi tumedad varjud, ülekohtust kantud valu ning põlisrahvaste elujõuline pärimus, mis toimib ka suurlinnade moodsa elu taustal. Lääne progressi ideaalid põrkuvad siin vajadusega hoida alles esivanemate kultuuri ja elutarkust ning kindlustada kohalike tulevik omal maal. Nende näiliselt lepitamatute maailmade vahel jätkub Ladina-Ameerika kaua kestnud eneseotsing.

JOHANNA HELIN: Kas Eesti hariduspoliitikas on ruumi maailmaharidusele?
Viimastel aastatel on Eesti koolid hakanud varasemast rohkem tegelema globaalprobleemide (kliimamuutused, ökoloogilised kriisid, ebavõrdsuse kasv, ränne, konfliktid jne) tundmaõppimise ja nendele lahenduste otsimisega. Motivatsioon on tekkinud nii õpilaste kui ka õpetajate enda huvist, aga ka arenenud võimalustest teemasid huvitavalt ja mitmekülgselt avada. Abiks on tulnud uus mõiste „maailmaharidus“, mis püüab hoida alal lootust, et maailma on võimalik muuta kestlikumaks ja õiglasemaks. Aktiivsed maailma- ja Eesti kodanikud seavad nõudlikud poliitilised eesmärgid, tarbivad kestlikult ning näitavad empaatiat ja solidaarsust nii kohalikul kui ka maailma tasandil.

RAGNE KÕUTS-KLEMM: Euroopa pinged annavad tunda ka vähemusmeedias
Euroopa ühiskonnad on pingestunud. Eelkõige tekitab muret poliitiliste lõhede süvenemine, valijate mobiliseerimine vastanduvate sõnumitega, ühiskondade sidususe ja inimestevahelise solidaarsuse vähenemine, sallimatuse suurenemine. Selliseid märke on olnud näha juba viimased kümme aastat, kuid Venemaa agressioonisõda on neid oluliselt võimendanud.

CARMEN HELENE RAUDMETS, HALLIKI HARRO-LOIT: Vilepuhuja: kitupunn, kangelane või märter?
Oktoobri alguses külastas Eestit Briti uuriv ajakirjanik Martin Bright, kes avaldas loo, mille põhjal on tehtud Hollywoodi film „Riigisaladus“ („Official Secrets“). Film räägib Suurbritannia nn vilepuhujast Katharine Gunist, kes lekitas pressile informatsiooni ebaseadusliku luureoperatsiooni kohta, mis oli seotud 2003. aasta Iraagi sõja alustamisega. Praegu töötab Bright toimetajana sõnavabaduse kaitse ja edendamisega tegelevas mittetulundusühingus Index on Censorship, mis annab välja sama nimega kvartaliajakirja. Filmi „Riigisaladus“ vaatamisele järgnes konverentsil „Usaldus = ellujäämine!? Kust tuleb ja kuhu kaob usaldus ja kuidas jääda ellu?“ Brighti ja Tartu ülikooli ajakirjanduse professori Halliki Harro-Loidi avalik vestlus. Kokkuvõtte vestlusest koostas Carmen Helene Raudmets Tartu ülikooli eetikakeskusest.

Vähem jama, rohkem ruumi! Merle Karro-Kalberg vestles Reinier de Graafiga
Hollandi arhitekt, urbanist ja visionäär Reinier de Graaf on sealse ühe kuulsama arhitektuuribüroo OMA (The Office for Metropolitan Architecture) üks partnereid. 1998. aastal rajasid de Graaf ja büroo asutaja Rem Koolhas mõttekoja AMO, mille eesmärk pole niivõrd arhitektuuri luua, vaid ennekõike mõtestada seda näituste, raamatute, brändi kampaaniate jms abil. Ta on kirjutanud mitu raamatut. Viimasest raamatust „„Arhitekt“ kui tegusõna. Hoone uus keel“ („Architect, verb. The New Language of Building, 2023) tegi ta novembri keskel ettekande Tallinnas Eesti arhitektide liidu korraldatud konverentsil „Kallis kodu“.

Naabruskond kui missioon. Mattias Malk vestles Christian Paghiga
Igal semestril korraldab Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond avatud loengute sarja. Loengupidajad on ruumiloomega seotud rahvusvaheliselt tunnustatud praktikud ja teoreetikud. Sügissemestri sari kannab pealkirja „S*tsiaalne – väärtused ehitatud ruumis“. Seal keskendutakse teisenevatele edumõõdikutele ehitus- ja planeerimiskultuuris. Eelkõige on loengute eesmärk anda sotsiaalsuse mõistele sisu ja rehabiliteerida see Eesti ruumiloomes. Novembri esimesel nädalal astus üles eelmise Oslo arhitektuuritriennaali juht ja kuraator Christian Pagh.

MONA LASSMANN, TAURI TUVIKENE: Kodukontor. Töökoht linnaruumis
Arutelu teemal, kas kaugtöö jääb või kaob, näib tõstatuvat iga kord, kui mõni suurem ettevõte, näiteks hiljuti Bolt, võtab selle kohta seisukoha. Kokkuleppele selle poleemilise töövormi saatuse osas aga ei jõuta, sest kõik taandub lõpuks konkreetsele tööandjale ning töötajale: mängu tulevad poolte isikuomadused, veendumused ning omavaheline usaldus ja suhtlus.

Arvustamisel
Enn Tarveli „Valge kotka tiiva all. Poola võim eestlaste maal 16.-17. sajandil“
Andri Krasnjaštšõhhi „Jumal on. +/–“
Artur Gębka „Isa pudel“
Armin Kõomäe „Taevas“
kontsert „Volmer ja Ilja“
kontsert „Flow, my tears“
kontsert „Sõduri lugu“
konverents „Tulevik läks meist mööda“
näitus „Nude“
näitus „Minu kodu, meie linn“
näitus Jenny Grönholmi ja Jass Kaselaane „Sügis 2024“
Von Krahli teatri „Jussikese 7 sõpra“