Süku – sama avalik kui park ise

Arhitektuurivõistluse žürii liige Enrique Sobejano: „Me ei otsinud ainult vormilist väljendusrikkust, vaid maja, kuhu sisenetakse isegi siis, kui täpselt ei tea, mis seal asub.“

Triin Ojari

Tartu südalinna kultuurikeskuse ehk Süku arhitektuurivõistlus.

I preemia – „Paabel“ autorid Lisette Eriste, Gert Guriev, Markus Kaasik, Helin Kuldkepp, Karl Erik Miller, Jana Pärn, Siim Tiisvelt ja Ilmar Valdur (3+1 arhitektid), Karin Bachmann, Kaisa Masso, Liis Pihl, Liina-Kai Raivet, Kristjan Talistu, Mirko Traks ja Juhan Teppart (Kino maastiku­arhitektid).

II preemia – „Tarte Tatin“, autorid Ott Kadarik, Kerttu Kõll, Kaarel Künnap, Aleksei Petrov, Mats Põllumaa, Mihkel Raev, Indrek Rünkla, Jaanika Sau, Marleen Stokkeby, Aleksandr Špakov, Mihkel Tüür, Maarja Tüür ja Eik Hermann (Kadarik Tüür Arhitektid).

III preemia –„Roheline kultuurikeskus“, autorid Kristian Langkilde ja Kasper Lorentzen (Atelier Lorentzen Langkilde).

Ergutuspreemiad – „Aed“, autor Arkkitehtitoimisto ALA, „Puidust siluett“, autor Unism ja Narrative Architects, ja „The Line and the Dot“, autor IMPLMNT architects.

Hiljuti lõppes edukalt Tartu südalinna kultuurikeskuse ehk Süku arhitektuurivõistlus, esimene sellise haardega kultuuriobjekti võistlus pärast ERMi oma 17 aastat tagasi. Eesti on väga avatud arhitektuurieluga maa ning nii on mitu suurt projekti võitnud välismaa arhitektuuribürood (Kumu – Pekka Vapaavuori, ERM – Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane, Muba – Atelier Thomas Pucher, Rail Balticu Tallinna terminal – Zaha Hadid Architects, Tallinna raekoda – Bjarke Ingels Group, Tallinna sadama arendusplaan „Masterplan 2030“ – Zaha Hadid Architects), mis kokkuvõttes on siinset ehituspilti rikastanud isegi siis, kui mõni võidutöö on tundunud pigem lõivumaksmisena kuulsale nimele.

102 tööd kokku toonud Süku võistlusel olid võidukad kohalikud bürood: esikoha pälvisid 3+1 arhitektid koos Kino maastikuarhitektidega, teise preemia Kadarik Tüür Arhitektid. Mõlemal bürool on konkursivõitude ja valminud objektide nimekiri pikk ning soliidne. Kolmas koht läks Taani Atelier Lorentzen Langkildele, kelle portfoolio koosnebki suuresti võistlustöödest. Ergutus­preemiatest tasuks esile tõsta soomlaste noorema põlvkonna staare ALA arhitekte, kelle loodud Oodi raamatukogu Helsingis tuuakse tihti eeskujuks, kuidas kultuuriasutus on valatud sõbraliku linliku elutoa vormi, kus igaühel on midagi teha. Sükul on sarnane siht – liita kultuur sujuvalt linlaste kõige käidavamate liikumisteedega ning pakkuda selle kogemiseks elamuslikku ruumi. Nii asukoht Tartu südalinnas keset parki kui ka rohepöörde tuules muutunud arhitektuuridiskursus tähendas, et võistluse võtmeküsimuseks said hoone linnaehituslik seostatus ümbritseva ruumiga, sh paljuräägitud keskpargiga, taimedega, putukatega. Tõepoolest, veel viis aastat tagasi ei oleks keegi projekti seletuskirjas niivõrd palju tähelepanu pööranud elusloodusele ja selle asukatele, kelle liikumisteid inimese omadega võrdse hoolega kirjeldatakse. Tähelepandav on muutus ka Süku arhitektuuri kommenteerivas retoorikas: kui ERMi puhul keskendus see rahvusliku sümbolkujundi otsimisele ning vaieldi, kas meie identiteet ikka saab igavikku tõusta Nõukogude lennuvälja murenevalt betoonilt, siis nüüd ei räägita pooltki nii palju uue maja ruumilistest nüanssidest kui pargist, ökosüsteemist ja autovabast keskkonnast. Enam ei piisa jutust, et muuseumikogud hävivad ja kultuur vajab ikoonilisi maju, Süku argumendiks polnud vorm, vaid see, mida see teeb linnaga, kuidas see avaliku (rohe)ruumi organiseerib, ning arusaam, et ärifunktsioon on hoone toimimisloogika normaalne osa.

Kõigest sellest rääkisin Enrique Sobejanoga, Hispaania büroo Nieto Sobejano ühe partneriga, kes oli Süku konkursi žürii ainus välisliige. Sobejano kavandatud Arvo Pärdi keskus Laulasmaal on teda Eestiga sidunud juba mõnda aega.

Kui rahul sa oled võistluse korraldusega? Üheetapiline avalik arhitektuurivõistlus võib kaasa tuua ka ootamatuid tulemusi, miks mitte isegi uute tähtede tõusu, näiteks Eesti Rahva Muuseumi hoone konkursi üks võitja Lina Ghotmeh on nüüd väga tuntud nimi.

Loomulikult on iga võistluse rikkuseks – ja ma olen olnud nii žüriides kui ka võistlejate hulgas – lahenduste paljusus ja see, kui iga võistleja arvab, et just tema lahendus on see õige. Selle konkursi üks õnnestumise märk on juba see, et võistlus­töid oli üle saja, see on midagi muud kui valida kümne töö seast. Teine edu pant oli äärmiselt tõsine ja hea ettevalmistus, võistlusülesanne kirjeldas hästi võistluse eesmärki ja mis peamine – korraldajate soove. Loomulikult peab žüriil olema aega, kindlasti on vajalik kõigil liikmetel kohapeal viibida. Võib öelda, et üldine võistluse tase oli väga hea.

Kas teie büroo kogemuses on selliste objektide puhul pigem levinud avalik võistlus või kutsustud osalejatega vorm?

Kui meil milleski kogemus on, siis võistlustööde tegemises, kogu meie büroo karjäär ja tööd on üles ehitatud võistlustele. 20 aastat tagasi korraldati ka Hispaanias selliseid avatud võistlusi ja meile kui noorele büroole andis see suurepärase võimaluse saada projekte, millele muidu oleks olnud võimatu ligi pääseda. Hispaanias, Prantsusmaal ega Saksamaal võistlusi enam niiviisi ei korraldata, Süku-sugune võistlus oleks tehtud eelvaliku põhjal büroodele, kel on juba vastav kogemus. Prantsusmaal ollakse väga piiratud ja valikus on enamasti ainult neli kuni viis bürood, Saksamaal on see arv umbes 30. Tartu keskuse puhul on oluline, et tegu ei ole ainult avaliku institutsiooniga, vaid see on maja inimestele linna südames, kohas, mida igaüks teab ja mille kohta on kõigil arvamus. Avalik võistlus nii, nagu see teil oli korraldatud, on väga õige lahendus.

Kas Eesti arhitektidel on võistlustööde tasemest ka midagi õppida? Kas premeeritud töödel oleks potentsiaali läbi lüüa mõnel muul rahvusvahelisel konkursil?

Arhitektuuril ei ole rahvust, teinekord on hea vaadata asju väljastpoolt, kaugemalt. Arvo Pärdi keskust tehes me muidugi teadsime Pärti, aga mitte Eestit ega siinseid inimesi. Kõrvalpilk võib vahel väga värske olla. Loomulikult ei saa töötada samamoodi Eestis ja Lõuna-Hispaanias: arhitektuuriidee võib ju olla tugev, aga selle rakendamine on erinev, palju loeb ka materjal. Praegu on rahvusvaheliselt väga levinud püüe kasutada palju puitu ja siduda haljastus majaga, ka žüriile oli see aspekt oluline. Võidutöö oleks suurepäraselt sobiv kultuurikeskus ka Kanadasse, Prantsusmaale või kuhu iganes, küll mitte näiteks lõunamaadesse, kus puitu on vähem.

Võidutöös olid minu jaoks kõige huvitavam avaliku ruumiga tegelemine ja side ümbritseva linnaruumiga. Tegu oli keerulise ülesandega. Väga lihtne oleks etteantud krundile ja programmile vastav hoone kavandada ja kõik küsitud funktsioonid ära paigutada, aga Süku puhul oli iga asi seotud järgmisega. Esiteks on tegu pargiga, mida just liiga aktiivselt ei kasutata, kus enne sõda oli linn ja maa all on säilinud vanad müürid. Teiseks on selle kõrval suur kaubanduskeskus, mis pole just üleliia sõbraliku arhitektuuriga. Lisaks eraldab võistlusala jõest tiheda liiklusega sõidutee. Projekt pidi kõigile nendele teemadele vastama ning žüriis olime ühel meelel, et me ei vaata ainult vormilist väljendusrikkust, vaid otsime maja, kuhu sisenetakse ilma täpselt teadmata, mis seal asub, või ilma et keegi sult küsiks, kuhu sa lähed. Sa lihtsalt läbid selle ning võidutöös oli see tunnetus edukalt lahendatud. Avatud, sõbralik, kaasav, roheline ei ole ainult moesõnad, vaid olulised ideed avalikus ruumis.

Tartu kultuurikeskuse ruumiprogramm oli üsna spetsiifiline, lisaks kunstimuuseumile ja raamatukogule on seal märkimisväärselt suur osa ruumist ette nähtud rendipindadele (mitmeotstarbelised saalid sündmusruumideks, bürood), lisaks muidugi kohviku- ja söögi­alad. Siit tekib ka küsimus kultuurihoonete rahastamisest ja majade toimimismudelite jätkusuutlikkusest. Kas selline lõimitud lahendus on tavaline või pigem erandlik?

Programm peegeldas väga hästi igal pool mujal õhus olevaid küsimusi. Ma lendan homme USAsse, kus tehakse ühe muuseumi võistluse viimane valikuring ja kõne all on samad teemad: olemasolev muuseum tahab laieneda ja avada end reale uute tegevustele. Inimene ei sisene enam muuseumi, et osta pilet ja vaadata pilte, vaid avalikku ruumi, kus tema tähelepanu köidavad mitmesugused kultuuritegevused. Nii Tartus kui ka mujal on küsimus, kuidas seda peaaegu et 24 tundi avatud ja aktiivset ruumi ülal pidada ja toimimas hoida. Minu hinnangul on rendipinnad üks võimalus, see maja on selles mõttes tasakaalus. Tööde üle otsustades oli oluline hoone mittehierarhilisus, kõik kolm komponenti – muuseum, raamatukogu ja sündmusruum – pidid olema võrdsed, kohe sisenedes pilguga haaratavad. Kuna muuseum ei vaja valgust, kiputi seda paljudes töödes näiteks keldrisse paigutama, mis tekitab kohe alaväärsema olukorra. Me elame ühiskonnas, kus püütakse vältida jagamist rangelt defineeritud kastideks: siin on töö, siin puhkus, siin parkla. Arhitektuuris on alati küsimus avaliku ja eraruumi vahekorras, Süku puhul on tegu selgelt avaliku hoonega, isegi kui osa ruumist on renditud erakätesse. See pole erafirma kontorihoone, mis võtab tüki parki ära, vaid sama avalik kui park ise. Loomulikult tuleb sellist maja hästi juhtida, olen näinud piisavalt palju, kuidas projekt võib olla suurepärane, aga lõpuks pole raha, et kõike käigus hoida, ollakse sunnitud lahtiolekuaegu lühendama, inimesi koondama jne.

Teine suur arutelukoht oli muidugi park: millisesse serva maja paigutada, millist tüüpi park tuleks üldse ette näha? Pidasime silmas elurikkust, mitte lihtsalt parki puude ja paari pingiga, tähtis oli sidumine jõekaldaga.

Kui palju pidasite valikut tehes silmas kultuurihoone kui sümbolhoone aspekti? Tartu ei vaja küll oma Guggenheimi, kuid kas ikkagi peaks juba eemalt olema aru saada, et seal on midagi erilist?

See teema on olnud aktuaalne alates Bilbao Guggenheimi muuseumist ja tihti on ka linnal soov saada väga silmatorkav maja. Loomulikult oli see jutuks ka meil, mina isiklikult sellist lähenemist ei poolda. Loomulikult peab hoonel olema arhitektuuriline kvaliteet ja teatud kohaloomise võime, võidutöö pole kaugeltki standardne maja. Vastupidi, suur konsool ja spiraalne siseruum on väga jõulised elemendid, aga kõigi premeeritud tööde puhul oli meie jaoks olulisim side ümbritseva ruumiga, maastikuga.

Võidutöös on oluline peasissepääsu rõhutamine ning selle liitmine suure väljaku abil üle Vabaduse puiestee Emajõega. Maja nagu ütleks, et ma olen siin, aga linnavõim peab selle projektiga nüüd kaugemale minema. Tänava liikluskoormust tuleb tingimata vähendada ja luua uus ühendav ruum, vastasel korral jääb uus maja poolikuks.

Millised olid võidutöö kõige paremad küljed lisaks heale seostamisele väliruumiga?

Minu jaoks oli mõjus ka avaliku ühisruumi lahendus hoone sees: sellel ei olnud kindalt kuju, vaid pigem mõjub see tänavana, mida mööda saab kulgeda. Fuajees seistes on hästi tajutavad kultuurikeskuse kolm vaala: muuseum, raamatukogu ja sündmusruum, neid ei ole vaja otsima hakata. Raamatukogu ruum oli voolav ja iseloomult vaheldusrikas, loomuliku valgusega, külastajad veedavad seal mõnikord tunde.

Mis pargi kadumist puudutab, siis küsimus on kvaliteedis, mitte koguses. Pikendus jõeni annab pargile juurde uue mõõtme, sealt lähevad alla jõe äärde trepid ja uus lahendus parendab praegust olukorda. Tasub ka meeles pidada ilmastikku, talvel ei pruugi pargis nii mõnus olla nagu sel päikeselisel päeval, kui mina Tartus olin, ja siis on väga hea uude keskusesse varju minna. Tegu on linna jaoks võidu, mitte kaotusega.

Kui te poleks olnud žüriis, siis kas oleksite Tartu kultuurikeskuse võistlusel osalenud?

Suure tõenäosusega jah, sest ülesanne oli huvitav, linnaehituslik olukord keerukas ja programm multifunktsionaalne, lisaks on meil Eestiga väga meeldiv side.