Eesti metsa S.O.S.

Martti Helde „Vara küps“ lõikab skalpellina lahti aastaid kestnud ühiskondliku konflikti.

ELIISA PASS

Dokumentaalfilm „Vara küps“ (Three Brothers / HansaFilm, Eesti 2023, 86 min), režissöör Martti Helde, operaator Mattias Veeremets, produtsendid Elina Litvinova ja Armin Karu.

Me peame rääkima Eesti metsast. Kuigi metsasõda algas juba 2016. aastal, kui metsade kaitsega seotud kodanikuorganisatsioonid tõstsid pead, on siinse metsa jätkusuutmatu majandamisega seotu endiselt lahenduseta. Looduskaitsealadel on lageraied lubatud, mistõttu käib seal usin raietegevus. Lageraielangid ähvardavad juba inimeste kodumetsi (nn KAH-alasid). Statistilise metsainventuuri (SMI) ametlikud andmed näitavad metsatagavara tegelikust suuremana, soodustades nõnda liigset raiet metsades. Kuigi vaenukirves on ökoloogide, looduskaitsjate ja metsatöösturite vahel maha matmata, on muud maailmakoledused metsadebati viimastel aastatel vaigistanud. Teema nõuab süvenemist ning allikakriitilisust, sest arutelu käigus on segamini läinud teadusuuringute tulemused, igaühe arvamused ning uuringutulemuste (väär)tõlgendused. Martti Helde „Vara küps“ tõstab Eesti metsadega seotud mured taas teravalt päevakorda.

Film algab metsa mõiste defineerimise ja mõtestamisega. Juba algusest peale on selge, et on suur vahe, kas metsa all mõistetakse vähemalt 30% puudevõraga ja enam kui 1,3 meetri kõrguste puude kogumit vähemalt 0,1 hektaril või terviklikku ökosüsteemi koos mullastiku ning kujunenud kooslusega. Pärast metsa tähenduse selgitamist avatakse metsakonflikti arvukad tahud intervjuudega: kõnelevad teadlased, looduskaitsjad ja metsatöösturid. Kes metsasõja arvukatest argumentidest segadusse on sattunud või pole vaidlusega üldse tutvust teinud, saab sisukatest intervjuulõikudest konflikti olemuse ja seisu kohta informatiivse ülevaate. Kõrvutatakse teravalt ka kaks teadlaskoolkonda: Tartu ülikooli ökoloogid ning maaülikooli metsandusteadlased.

Metsandusvaidluse keerukus ja tavalisele meediatarbijale osaks langev infomüra võetakse kokku filmi teises pooles, kus tele- ja raadiosaadete katkendid koos kümnete eri arvamuste, tõlgenduste ja tõekspidamistega sulatatakse kokku kajakambriks, mis esitatakse arvukate metsa- ja raielankide kaadrite taustal. Siin ongi asja tuum: on vaieldud aastaid, maastik on aga olnud vaikiv kannataja. Mets on võimas, aga kaitsetu öko­süsteem, tõdetakse juba filmi alguses.

On normaalne, et mure kodumaa looduse pärast ning hirm keskkonnamuutuste ees tekitab inimestes tugevaid emotsioone, mis kajastuvad ka mõne intervjueeritava sõnavõttudes. Sellegipoolest on välditud filmis „Vara küps“ vaataja emotsioonide kunstlikku üleskiskumist. Kaadrid suurtest lageraie­lankidest ning esitatud arvud on küll halastamatud, kuid režissööri itkemist ja ilukõnesid loodusele filmis ei ole. Sellegipoolest oleks võinud vaatajale looduse veidi lähemale tuua: filmikaadrites on esindatud kõik eriilmelised Eesti metsakooslused (kasvukohatüübid), mille eripära ja hetkeseisu oleks võinud kas või paari lausega vaatajale tutvustada. Ent meie metsakoosluste mitmekesisusest saab aimu ka üksnes visuaali jälgides.

Filmi üks tugevamaid intervjuusid on tehtud arheoloog Tõnno Jonuksiga, kes analüüsib eestlaste kunagist suhet metsaga ning selle seost rahvuslusega. Ta kummutas halastamatult müüdi eestlastest kui metsarahvast, kellele on mets olnud sajandeid püha ja armastatud. Vastupidi: metsa on peetud sajandeid ohtlikuks paigaks, kuhu minekut kardeti, ent sealt sai puumaterjali ning selle sai põllumaaks raadata. Sama käsitlus on praegu päevakorras näiteks Lauri Lagle lavastuses „Reis metsa lõppu“, mis põhineb Juhan Jaigi novellil „Ohemäe jahimehed“. Mets kui suurte loodus­väärtustega tervendaja ilmus meie teadvusse alles XX sajandil, kui seda hakati seostama rahvustundega ning esile kerkisid esimesed „looduse populariseerijad“ eesotsas Fred Jüssiga. Erinevalt sajandite­tagusest ajast on nüüdseks maastike, ökosüsteemide ja liigirikkuse hoidmise vajadus juba üldteada. Samuti looduse positiivne mõju vaimsele tervisele. Filmis kõneleb mitu intervjueeritavat nii elujõuliste ökosüsteemide olulisusest inimkonnale kui ka metsast rahvusliku rikkusena. Sestap ei tekigi vaatajal küsimust selle osas, kas metsa peaks kaitsma või mitte, kuigi seda on ammusest ajast ekspluateeritud.

„Vara küpse“ turundusest tegi üllatuslikult pool tööd ära Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL), kelle esindajad nõudsid valjuhäälselt filmist inter­vjuulõikude eemaldamist. Neile, kes on metsadebatti aastate jooksul vähegi jälginud, pole kurikuulsates intervjuu­lõikudes mitte midagi uut: juttu, et teatud vanuses metsas läheb puit hapuks ning raha jääb välja võtmata, on meedias korduvalt kuuldud ja loetud. Tegemist on ametlike seisukohtade kordamisega. Seejuures olid EMPLi esindajate inter­vjuud selgelt argumenteeritud ning läbimõeldud, mistõttu oli soov, et intervjuud eemaldataks, täiesti arusaamatu. „Ma võiksin ju vabalt lõigu filmist välja võtta. Aga ainus, kes sellest kaotab, on tööstus ise. Sest nende hääl kaob,“* arvab ka Martti Helde ise.

Ehkki autori sõnul on filmi üks eesmärke mõista metsasõja vastasleere, haigutab filmi lõputiitriteni välja ökoloogide ning puidutöösturite vaatenurkade vahel üüratu lõhe. Jääb mulje, et tööstusel puudub endiselt arusaam, kui suurt ökoloogilist kahju põhjustab liikide elupaigakvaliteedile metsamaastiku tükeldamine lageraielankidega – sellest teemast vaikitakse. Ehkki EMPLi esindajad seadsid inimese heaolu majanduslikus kontekstis esiplaanile, „unustasid“ nad ära, et inimese heaolu sõltub terviklikust ökosüsteemist, mida pakuvad just puutumatud loodusmaastikud. Kõige abitumate argumentidega kõneles nendel teemadel RMK endine juht Aigar Kallas, kes pani ülbelt ühte patta hooldustööd rekreatiivsetes parkmetsades ja suures mastaabis raied loodusaladel. Filmis puudub ka lõppsõna tuleviku osas tööstuse vaates. Kuna looduskaitsjad ja teadlased väljendavad sügavat muret (loodus)keskkonna tuleviku pärast, annaks vaatajale palju juurde aimdus, mida mõtlevad tulevikust töösturid. Millised on nende hirmud ja lootused? Sellele küsimusele film paraku ei vasta.

Ehkki teemakäsitlus on põhjalik, ei leia filmist vastust metsakonflikti põletavaimale küsimusele, kes ikkagi vastutab looduskaitsealadele tekitatud kahju ja liikide elupaikade hävimise eest. Talupojamõistus ütleb, et see koorem lasub riigiasutustel ehk keskkonnaametil ning ministeeriumidel. Looduskaitsja Mati Sepp ütleb aga oma intervjuus, et keskkonnaministeerium (praegu kliimaministeerium) ning keskkonnaamet ei soovi looduskahjude eest vastutust võtta, vaid probleeme veeretatakse kuuma kartuli kombel eri asutuste vahel. Seega on peale infomüra metsakonflikti põhituum riikliku vastutuse puudumine. Vastutuse looduse eest on üle võtnud looduskaitsjad ja kodanikuorganisatsioonid, keda on aga palju lihtsam marginaliseerida ja tümitada kui riigiasutusi. Filmis pole ühtki intervjuulõiku riigiametnike ja ministeeriumi töötajatega (ebaveenvalt esinenud Aigar Kallas ei lähe arvesse). Riigi esindajate sõnavõttude puudumine ongi „Vara küpse“ suurim puudujääk, sest vastutuse küsimus küll visatakse filmis korraks õhku, kuid on jäänud täiesti lahenduseta.

„Vara küps“ on vajalik vaatamine kõigile, mitte üksnes neile, keda huvitavad Eestimaa looduse mured. Filmis näidatakse ilmekalt, kuhu viib avalik debatt ning missugused on tagajärjed loodusele, kui riik on aastate viisi metsasõja ees silma kinni pigistanud, uurivale ajakirjandusele vassinud ja vastutusest hoidunud. Välja koorus kaks põhiprobleemi: infomüra ning riigi poolt minnalaskmine. Kuigi filmi lõppakordid on kujunenud päris süngeks, peitub seal siiski ka lootuskiir: meil on palju loodusväärtusi, mida kaitsta, ning palju inimesi, kes loodusväärtustest hoolivad. Filmi autorid on kindlasti nende seas.

* Kaspar Viilup, Läbi metsa mõistmise suunas. – Sirp 12. I 2024.