Puude taga on park

Mirko Traks: „Olen Tartu keskpargi igapäevane külastaja ja võin kinnitada, et tegevust, elurikkust ja võimalusi tuleb uue lahendusega sinna omajagu juurde.“

Merle Karro-Kalberg

Palju on räägitud, kui palju puid Süku rajamiseks tuleb maha võtta, kuid oluliselt vähem on pööratud tähelepanu sellele, mida linnarohelus juurde saab. Tundub vastuoluline, kuid ka ühe hoone ehitamisega on võimalik ümbritsevat keskkonda looduslikumaks muuta. Kultuurikeskuse võidutöö avalikust ruumist, pargist ja maastikuarhitektuuri lahendusest räägib lähemalt maastikuarhitektuuribüroo Kino juht Mirko Traks.

Mida keskpark ja kogu Tartu kesklinn Süku võidutöö maastikuarhitektuuri lahendusest võidavad?

Maastikuarhitektuuri kontseptsiooni üks alusmõtete on loodusega koos elamine ja selle seisundi parandamine. Lahenduse tegemisel ei arvutanud me puude bilanssi, küll aga jälgisime, et neid uude linnaruumi piisavalt tuleks. Eesti liigirikkamad alad on inim­mõjulised, tekkinud inimese ja looduse koostööst. Ka keskpargi maastikuarhitektuuri lahenduses püüdsime maksimaalselt põimida inimest ja loodust, nii et mõlemad panustavad kavandatud ruumidesse: väljakusse, parki, tänavale jne. Elurikkuse all peame silmas, et kavandatavas linnaruumis oleks palju kõikvõimalikku elu, sh inimesi, ja see oleks ka silmaga näha, kõrvaga kuulda ning muul moel tunnetatav.

Lühidalt öeldes muutub park tänapäevase kesklinna pargi vääriliselt mitmekülgsemaks ja liigirikkamaks ning ühendub paremini linna ja rohekoridoridega.

Vaatasime esmalt, missugune see park praegu on, mida pakub ja milline on selle potentsiaal. Pargi igapäevase külastajana olen paarikümne aasta jooksul ilmselt kasutanud kõiki selle pakutavaid hüvesid ning võin öelda, et neid mahub uue lahendusega sinna omajagu juurde.

Praegu on park väga paljudele lihtsalt teekonna osa, vähematele on olulised sealne mänguväljak või istumisvõimalused ning muud tegevuspaigad, mis festivalidega ajutiselt tekivad. Võistluse lähtematerjalides toodud pargi ökoloogilise seisundi analüüsis seisab, et seni on liialt palju tähelepanu pööratud vaid puudele ning vähe on vaadatud parki kui ökosüsteemi tervikuna.

Analüüsis tehti ka ettepanekuid, kuidas seisu parandada, ning nii olemegi lisanud uusi elupaiku, et suurendada floora ja fauna liigirikkust ning seeläbi muuta ka inimese olemine pargis mõnusamaks.

Park on nüüdsel ajal natuke õnnetu selles mõttes, et see pole piisavalt suur, et olla võimas looduslik oaas, linnaruum on seal selgelt tajutav. See pole muidugi halb, aga see tajutav linn ei paku pargile eriti lisaväärtust: parki ääristavad parkla, kaubamaja majandushoov ja tänavad. Ka Küüni jalakäijate tänava äärsest hoonestusest ei kiirga parki tegevusi.

Sükuga tekib aktiivne hoonefront lisaks Küüni tänavale ja Vabaduse puiesteele ka pargi serva, kus kunstitänav, kohvikud ja ka kõik muu hoone sisse jääv koos uue mängutänava ja eksponeeritavate ajalooliste müürivaremetega muudavad paiga läbikäiguhoovist olemis- ja tegevuskohaks. Loodetavasti tekitab Süku võimaluse aktiveerida ka endise kaubahalli ja praeguse kesklinna keskuse hoonefront. Soovisime, et Süku ümber tuleks aktiivne kvaliteetne avalik ruum, mis lisaks kliimamuutustega arvestamisele ja elurikkuse suurendamisele seob tervikuks kultuurikeskuse, Uueturu pargi, Toomemäe, Emajõe-äärse koos turuhoonega. Kõige keskmesse jääbki keskpark.

Aga Emajõgi?

Võistluse meeskonnaga liitusime hetkel, mil arhitektid olid pakkunud asukoha hoonele ning pannud ette liikuda kahe selge lineaarse väljakuga jõeni. Seejärel püüdsime ühiselt leida tasakaalu looduse ja linlike struktuuride vahel. Usun, et võistlustöö saigi lõpuks oma sisus nii ühtseks, sest arhitektide ja meie põhimõtted kattusid.

Seda ilmestab hästi näiteks ka Vabaduse puiestee uus lahendus, kus tundus mõistlik kultuurikeskust teenindaval tänaval mootorsõidukite liiklus osati säilitada, ent sidusa rohevõrgustiku loomiseks tänav omajagu kitsamaks tõmmata. Kui lisada veel põhimõte, et tänavat n-ö ületavatel väljakutel on jalakäijal eesõigus, muutuvad tähtsaks kaks hoone juurest alguse saavat väljakut ja kogu fookus nihkub tänavalt ära.

Uut kultuurikeskust ümbritsevad välialad on väga selge struktuuriga. Need algavad juba hoone katuselt, kus raamatukogu laste- ja noorteala terrassi liigendavad õppepeenrad ning kus üldiselt kasvab roheline lopsakas n-ö vaip koos madalamate puhmaste ja põõsastega. Üksnes päikesepaneelide alla jäävatel katusealadel on madalam kukehari.

Vabaduse puiestee poolse peasissepääsu esine peaväljak seob kokku parki ääristava kunstitänava ja jõe ning lõpeb jõe kaldal puidust astmestiku, võimaliku väliujula või randumispaigaga. Ülejäänud välialadest eristub väljak veidi edevama, värvirohkema ja madalama haljastuse poolest.

Säilitatavas keskpargi osas on haljastus metsikum ning seal eksponeeritakse Poe tänava poolses osas ajaloolise müüri varemeid, lisaks rajatakse lineaarne mänguväljak, mis markeerib kunagist Kauba tänavat ning on ühtlasi jalakäijatele mänguline pääs Küüni tänavalt Vabaduse puiesteele. Süku loodeküljel kulgeb kunstitänav ning kohvikud seovad hoone pargialaga. Selles vaheruumis võikski olla võimalus valida, kui metsikusse või kultuursesse välikohvikualasse ennast einestama sättida soovitakse.

Vabaduse puiestee kitsamaks tegemine seob pargi paremini jõeäärse haljas­alaga. Võistlusala piiresse jäävas lõigus tuleks lammutada betoonist kalda­kindlustus ning taasluua looduslikum kaldapealne, nagu seda võib tänapäeval näha teisel pool jõge Fortuuna tänava ääres. Nii tekib kitsas lammisarnane liigirikas ala, kuhu jõgi kohati laieneb, ent üldine kõrguste vahe hoiab siiski vee turvalises raamis.

Kaubamaja ja Süku vaheline ruum on asisem ning sinna on paigutatud mõlema hoone teenindus. See ala pikenebki nn noorte väljakuna üle Vabaduse puiestee turuhoone ette. Erinevalt peaväljakust on see aktiivsema ja sportlikuma iseloomuga. Sinna jäävad tegevused noortele, välituru osa ning miks mitte ka randumisala, kus võiks kala müüa kas või paadist. Turuhoone eest on parkimine nihutatud veidi kõrvale.

Kujunduslaadilt on väliruum puidune ja lihtne, kasutame geomeetrilisi algvorme ning sekundeerime sel moel hoone puhtale vormikeelele. Lisanduvad pingid, paviljonid, katusega ja katuseta rattaparklad ning muu olmemööbel. Mänguelementide valikul on eelistatud looduslikke materjale ja värve.

Vabaduse puiestee on kitsam, eraldatud on mootorsõidukid, rattad ja jala­käijad. Säilitatakse bussipeatused.

Maapind on planeeritud hoone lähiümbruses Küüni tänava poolt sujuvalt langema Vabaduse puiesteele ning sealt jõeni, et vähemalt uutele väljakutele ei oleks vaja rajada ühtki treppi. Jõe ääres langevad pargialad puitastmestikega sama kalde all jõeni.

Ka Vabaduse puiesteele, Poe ja Uueturu tänavale lisandub tänavahaljastust ja puid. Keskparki luuakse pärisaruniidu kooslused, varjulistesse piirkondadesse salumetsalaadsed alad, jõe äärde lamminiit, lisatakse puid ja põõsaid. Me ei püüa nimetatud kooslusi kopeerida, vaid kasutame liike neile sobivates kasvukohtades.

Busside ja autode lühiajaline parkimine on planeeritud kaubamajaga külgnevale alale ning ka Poe tänava ja Raekoja platsi vahele Vabaduse puiesteele.

Žürii on protokollis välja toonud ka aspektid, mida peaks edasise projekteerimise juures tähele panema. Üks soovitus on roheelamuste osaga edasi töötada. Kuidas te maastikuarhitektidena seda mõistate ja mõtestate? Mis on roheelamus ja mida te selle nimel edasi teete?

Arvan, et siin mõeldakse roheluse kogemist ja selle väärtust: kui palju on inimesele antud võimalusi eriilmelist rohelust linnaruumis tajuda ja mis kvaliteet sellel on. Mulle tundub, et võistlustööga on loodud eeldused väga mitmekülgse haljastuse tekkimiseks. Üks meie põhimõte – pikkida rohelust eri mõõtkavas ja kõikide elementide juurde – annab väga hea lähtekoha projektiga detailsemalt tegeledes tuua loodus vahetult inimese kõrvale ja sellega elamusi luua.

Kino maastikuarhitektuuribüroo tegutseb Tartus, olete tartlased, teate Tartu igat soppi ja kohalikke meeleolusid. Kuivõrd see emotsionaalne ja füüsiline lähedus linnaga hoogustas või hoopis takistas tööd?

Professionaalidena teame, et mõnikord tuleb avalikus ruumis teha parandusi ka raskeid otsuseid vastu võttes. Kuigi seda tuleb ikka ette, tundus mulle, et päris alguses oli meil keeruline just seda n-ö esimest joont tõmmata seetõttu, et tegu on koduga. Süku on Tartus väga palju vaidlusi tekitanud ja see on ennekõike kohatüli (nagu ka ERM omal ajal), mitte vaidlus üht- või teistmoodi arhitektuuri üle. Suurte puude maharaiumine ei ole kellelegi meeltmööda ja me suhtume büroos ka võsa raiumisse tõsiselt. Süku asukoht on põhjalikult läbi kaalutud, see on linnaehituslikust seisukohast sellisele hoonele ainuõige paik. Me peame hoolega silmas pidama, et linn laiali ei valguks. Tartu-suuruses linnas loevad väiksemad vahemaad palju rohkem kui mõnes suuremas ja ruumi tuleb väga hoolikalt konstrueerida. Seega peame kasutama võimalikult vähevalusaid meetodeid, aga tiheasustuses ei saa päris ilma haiget tegemata kunagi.

Paljude keskpargis käsitlust vajavate teemade ja lahendustega oleme tegelenud juba pikalt, sest projekteerisime mõni aasta tagasi parki mänguväljaku laienduse, oleme analüüsinud ka Vabaduse puiestee jalakäijasõbralikumaks muutmise võimalusi. Osa meist on seotud Tartu parkide elurikkuse suurendamise projektiga. Oleme seega kursis, mis võimalused on sinna parki midagi paigutada, mismoodi kohendada tänavat, luua jalakäijasõbralikku mõnusat ruumi ning rikastada täiskasvanud parkide haljastust. Võiks öelda, et valmistusime selleks konkursiks juba aastaid.

Oleme algusest peale olnud keskparki ehitamise arutelude keskel ning professionaalne seisukoht on ajaga paika loksunud. See aastatega kujunenud kohalike meeleolude ja võimaluste tunnetus tuli välja meeskonnatöö aruteludes just linnaehituslike tasakaalupunktide otsimise üle. Usun, et sellest oli kasu ja ka väliruumiga sai alustada tööd õigest otsast: mitte pakkuda alustuseks efektset vormimängu, vaid surkida ja vormida natuke peitu jäävaid tasandeid.